elevandisokid

ongi nii nagu ma kahtlustasin - hullemaks läheb asi siis kui kips maha võetakse. käsi ei tööta ega liigu kuigi palju, on pisut paistes ja valus. kipsis oli hea ja turvaline. aga ma hoidsin kipsi alles. igaks juhuks :p

taastusraviarst soovitas elevandisokki kududa - hästi suurte varrastega. jalga ei sobi kellelegi, aga käele pidada hästi mõjuma. no, ma arvan, et ma mõtlen vast välja midagi mõnusamat-praktilisemat, mida suurte varrastega kududa :)

kipskäe võru

suur on mu rõõm - ma pole enam 1-käeline vaid umbes 1,65-käeline. käsi on veel kipsis, aga sõrmed pole enam paistes ja hirm käe kasutamise ees on kah taandumas. nii et eile ja täna käisin juba pärlikarpide kallal, silitasin tööriistu ja... tegin käevõru : ) traadiväänamine on veel raskendatud, aga pärleid traadi otsa sain ajada küll. tasa ja targu, tavapärasemast rohkem pärleid põrandale puistades, aga valmis ta sai. mõnus, nii mõnus on see ehtevärk ikka!

ja valge värv sobib hästi kipsiga :P

amaretto

kõrvarõngad, mis kokaraamatu andmeil amarettotordi värvi. pisut taevasina ka kaunistuseks.

imelihtsad kuldsete kaunistustega klaashelmekesest kõrvarõngad. üks laadaline leidis, et need on tema jaoks liialt slaavipärased, aga minu arust on nad lihtsalt kenad. miks pildilt ühe kõrvarõnga paariline puudu on, ma aga ei tea :)

mustika-jäätisekokteil

veel vanu võlgu.

kee tegi Siret ükskord päris ammu mul külas olles ja pärleid uudistades. see on ilmselt üks mu lemmikvärvidest, mistõttu sedakarva pärleidki mul nii mitmes suuruses ja vormis varutud oli. aga Siret kujundas nad lihtsalt suurepäraseks lihtsa rütmiga keeks. see on üks neist ehetest, mida ma müüki ei raatsi panna ja ise rõõmuga kannan. tegineelpainutatud traadile lihtsa käevõru ka juurde.

kokaraamatut seain teada, et need ehted on täpselt mustika-jäätisekokteili värvi :)

kullakarvaline

ega ma ikka saa käsi (st kätt) ehetest eemal hoida. käin ikka imetlemas ja katsumas. ja ohimet, leidsin ehted, mis täiesti blogimata. abimees statiiv aitas ükskäel pildid teha ja voila! lubage esitleda minu kullakarva polümersavi ripatseid ja kõrvarõngaid. nad ei ole komplektina mõeldud, aga küllap sobib ka komplektina kanda.

(esimesel pildil olev ripats on leidnud omaniku)

mine metsa!

sellesse sombusesse päeva kulub marjaks ära üks väike meenutus lühikeseks jäänud puhkusest, suvest ja ajast kui kahe käe ja jalaga reipalt sai mööda maailma ringi rännatud.

näiteks käisime märdiga marimetsa rabas. väga huvitav raba imeilusate rabalaugaste ja vaatetornidega. soovitan soojalt, aga päikeselise ilmaga tasub end sisse kreemitada või siis end mitte liialt alasti võtta - see rada on päris pikk ja päikese eest palju varju pole. täna muidugi kõlab see soovitus päris kohatult :) peaks hoopis kilejopesid ja kummikuid soovitama. aga ma kõrbesin seal rabas täitsa ära, nii et ma ikka hoiatan.

onju ilus! millised värvid! oleks veel tunneks kõiki neid taimi, linnukesi, putukakesi ja liblikakesi, kes seal elutsevad, oleks veel eriti äge. õnneks on rabad varustatud infotahvlitega, mille abil end natuke rabamaastiku eripäradega kurssi viia saab.

selline siseturismi promo siis täna :)

kipskäsi

ehtetegemises on nüüd paus, nagu ka päris mitmetes muudes tegemistes, sest mul on käsi kipsis ja ripub täitsa kasutult kaelas. kukkusin metsas rattaga ja nihestasin küünarnuki paigast. väike luukild tuli ka lahti. see pandi operatsioonil pisikeste kruvidega paika tagasi. nii et kui teisipäevast lugema hakata, siis pean 3 nädalat kipsis olema. nüüd on mul 26.augustini palju aega lugemiseks, telekaks ja külalisteks : )

tahaks ka kasutada juhust ja kiita dr Aivar Pintsaart, kes vaevus oma puhkuse ajast mu küünarnuki osas arvamust avaldama ja nõu andma kui teised arstid olid eriarvamusel operatsiooni vajalikkuse osas. väga kena ja vastutulelik temast.

karbiga kõrvakad

juba unustuste hõlma vajunud laadatuhinas valmis nii palju ehteid, osa neist on siiani veel näitamata- dokumenteerimata. kusjuures dokumenteerimine pole üldse üleliigne, sest ma kipun unustama. näiteks ei suuda ma siiani meenutada ühte keed, mille koos posu ehetega ühte Tartu poodi viisin ja mis maha müüdi.

esmalt näitan teile näidata mu uusi lemmikuid, mis mul küll meelest ei lähe. tegin nad laadale mineku eel, aga müüki ei raatsinud panna. kannan hoopis ise.



karbid on, kui ma õigesti mäletan, pärit Sayilast. neid on veel, kuid kahte ühesuurust enam mitte, nii et teist kõrvarõngapaari neist ei saa. lisaks kasutasin kullatud konkseja kulatud traati, mille sisse on pusatud pisikesi seemnehelmeid ja üks suurem metalse läikega pärl. karbid on u 2.5cm pikad, kogu kõrvarõngas u 5cm.