Pühad pühitud/Easter

(please, scroll down for English)

Olid toredad pühad. Munadega sai mitu tundi mässatud. Ostsime õega poest mingi värvi, mis oli aga nii malbeke, et pruunidele munadele ei jätnud nad pea mingit märki. Valgeid mune ei taibanud keegi aga poodi müüki tuua. Tahtsin siis suhkrusiirupiga mingeid kaunistusi munale kleepida – ei tahtnud jääda. Võtsin siis niidi ja sidusin kaunistuse niidiga muna külge. Sattusime aga niidiga hoogu ja lõpuks mähkisime pea kõik munad värviliste niitide sisse. Kanget suhkrusiirupit liimiks vahele ka.

Munad, iseensest mõistetavalt, said tehtud kassi rõõmuks. Et oleks, mida magusat limpsida, korvist õngitseda, põrandale kukutada ja ennastunustavalt mööda põrandat taga ajada.

Our easter egg decoration ended up with decorating eggs with sewing thread. All the eggs in the shop were brown and the special colours were soooo light it was nearly invisible. Then we tried to glue sime fabric flowers on eggs with sugar syrup. That didn’t really work either. So, i took a thread and tried to attach those decoration flowers with a thread. Finally we found ourselves playing around with sugar syrup and thread only. Those few flowers we had were buried under layers and layers of thread. I would like to see someone trying to eat these eggs :)

Well, my cat did try to lick them – smelled the sweet sugar syrup. And it seemed to be fun to fish eggs out of the basket, drop on the floor and roll them around…

Mummudega poekott

 

Mulle meeldib poes käia riidest kotiga. Kusagilt ostetud valged poekotid läksid aga pesumasinas nii pisikeseks, et peale pätsi saia ja koti piima sinna enam ei mahu. Koti õmblemine on mul pidev ja kauaaegne unistus, milleni ma ma pärast põhikooliaegseid šedöövreid pole rohkem jõudnud. Tollal tegin mööbliriidest triibulise seljakoti, mis mind ikka mitmel suvel marsruudil kodu-ujula saatis.

Nüüd õmblesin aga mummulise lihtsa poekoti. Sangad kaunistasin pitsiga – ei saa väikesest edevusest üle ega ümber. Mummud olid kangal enne, mina neid ei teinud :)

 

Jõulud

Käisime jõulupidu Antoniuse õues pidamas ja oh rõõmu, esimesed tunnid veetsime klaasi õpitoas. Esmalt tegime ära kohustusliku programmi, mis muheda olekuga õpetaja meile mõelnud oli – shablooni järgi linnuke välja lõigata, ära dekoreerida ja ahju. Mul muidugi näpud pisut verel, aga muidu saime edukalt hakkama.

Ja siis lasime fantaasia lendu ja nikerdasime veel küünla aluseid. Sinine tuli küll ahjust välja kahes tükis, aga muidu läks kõik hästi.

      

 

Ja muidugi  - HÄID PÜHI TEILE!

 

köitev köitmine

Viki oli nii armas ja tegi Roosi äris märkmike-albumite köitmise töötoa. Ja väga hästi tegi! Tõesti hea ja tähelepanelik õpetaja – saime teadmisi ja kavalaid nippe. Aitähh!

Õppisime Jaapani köitmist, mis on selline lihtsam koduste vahenditega tehtav köitmisviis, auguraua, liimi ja heegelnõelaga. Aga ikka võttis pea 3.5 tundi aega. 

Meenusid aga kooliaegsed joonistustunnid. Mõõda mis sa mõõdad, joonlaua, malli või silmamõõduga, aga lõpptulemus on ikka kõver. Nii juhtus mu raamatu kaanepapiga, õnneks kanga alt väga näha ei ole. Ja liimiga suutsin ma ka end ülepeakaela kokku mäkerdada. No ei ole minust täppistöö ja puhta töö tegijat. Aga lõppkokkuvõttes tuli täitsa märkmiku moodi, ma ei kurda.

Minu esimeses märkmikus leidis oma elu eesmärgi minu esimene monotüüpia tehnikas disainitud kangatükike. No see varbseintega. Naljakas oli see, et Viki tundis mu selle kanga järgi ära :) Oli teine sellest nii vaimustuses, et pistis ülejäägiriba omale tasku.

Et huvitavam oleks, sai märkmiku peale ka väike puupärlitega makramee-pusa ja järjehoidjaks mummudega paelake.

  

korrektsete nurkade tegemist tuleb veel õppida.

viltimistöötuba

käisime Lauraga Roosi äris viltimist õppimas. aga ega ikka päris selgeks ei saanud küll. seinad ja kaas jäid õhukesevõitu, ei hoia väga hästi vormi. võinoh, hoiab, aga pannkoogivormiline karp polnud just eesmärgiks. võibolla suurevõitu ka esimese katsetuse kohta, pisemat oleks lihtsam olnud mässida. aga õnneks sobis ta hästi Heleni kingituse pakendamiseks, nii et vähemalt hetkekese oli see karbihakatis maailmale kasulik :)

peitsin kaane peale villa alla natuke pitsi - see jäi täitsa tore



vähemalt keegi oli karbiga rahul : )

Monograafia kangal

Käisime Heleniga Tartu Skizze’s töötoas “Monotüüpia kangal”. Kõlab uhke, eksole :) aga tegelikult on kangale "trükkimine" täitsa lihtne, kui vaid värvid ja ideed olemas. meile pakuti küll võimalust shabloone kasutada ja olemasolevate piltide järgi trükki teha, aga me eelistasime ikka omaloomingulisi sürre mustreid aretada. Heleni pilte näete siit ja siit.

Minul tulid esimese hooga mingid rahvusromantilised motiivid. väga ei meeldinud.



teise hooga aga industriaalsed. ilmselt oli inspiratsiooniallikaks mulle hommikune füsioteraapia kõige oma varbseinadega :) juba täitsa meeldis.




kangas kiideti kohe heaks ka

jõulud kauniks

Veel natuke jõulu-järelkaja. üsna mitmeid ripendavaid nikerdisi (ripend-nikerd:) sai sel aastal tehtud. teha on neid tore, vaadata on neid tore, isegi vastu pead on nendega tore saada, kui nad liiga madalale riputada - ikkagi ingli puudutus - aga pilti teha on nendest asjadest kõike muud kui tore. aga dokumenteerimise mõttes panen ikka üles.

esmalt isetegija ingliprojekti viimased 4 inglit. ripuvad mu vanemate lambi küljes.

vanaema aknal ripuvad aga varem tehtud inglid ja lumehelbed. pilt on tehtud enne, kui nad aknale jõudsid (et keegi ei arvaks, et vanaema aken kinni on müüritud)



hoopis fotogeenilisemad modellid on päkapikud, kelle me emaga kahe peale aastaid aastaid tagasi heegeldasime. suure tegi vist tema, väiksed mina. või vastupidi. igatahes kamin, millele nad jõuluks pesa tegid, on raudselt mu isa tehtud.

nigu inglid kesapõllu peal

Isetegijad teevad koos ingleid - igaks advendiks.

täna siis kolme ingli päev ja minul said valmis sellised moodsate kleitidega inglikesed. panen tamiili külge ja riputan aknale. köögiaknale, sest see on veel kassi poolt vallutamata. elutoa aknale ei julge, seal läheks peagi inglijahiks ja ma pole kindel, et neil tiivad kannavad. kassi kõhule poleks ka see inglisuutäis kuigi tervislik.

pärlitest jõuluehted

Esimest korda üle väga pika aja ei tekita minus liialt varajane ehk siis novembrikuine jõulutemaatika tülgastust. Küsimus on lihtsalt selles, mis võtmes asi toimub. Poodidesse ma sisse ei lähe ja kui lähen, kannan silmaklappe (kujuteldavad sõbrad mul sellised), nii et see mind ei puuduta. immuunsus on tekkinud. Eilne Isetegijate pärlitest jõuluehete meisterdamise töötuba, mille pärast üldse see jõuluteema praegu tõstatus, oli aga väga tore ja väga mittekommerts. ja nii mulle meeldib!

Saime kokku Roosi Käsitööäris, mis kõigi tartukate rõõmuks Valgast ka siia laienes. Seal, muideks, toimub pidevalt töötubasid. Sattusin Tintsiku juhendamisel inglikese, küünlaroseti ja lumehelbekese meisterdamisest nii hoogu, et tegin kodus veel terve inglipesakonna ning lumehelbeid ka. Kui mustri lugemine õnnestub, on tegu täitsa lihtsa tööga :)

Sellise punase kleidiga ingel kaunistab nüüd paljude tartu isetegijate kodusid. sinise ja vallatult sitsilise kleidiga on aga noor ingel - talle pole veel tiivad kasvanud. inglikutsikas.

Aga vaadake, mis toimub inglitega siis, kui keegi ei vaata...

jõuluehted?

mõtlesin teha jõuluehteid. keerasin, väänasin, pöörasin, põimisin, käkerdasin ja mäkerdasin ja kaks sellist asja sain valmis. üks armas sõber ütles mulle, et väga jõululikud. üks teine ütles, et ei tekitanud temas jõulutunnet. mine võta sa siis kinni. mis teeb asjast jõuluehte üldse? antud juhul see, et ma plaanin nad kuusepuu otsa riputada.



materjalid: kahe jämedusega traati, mingi pits, igasuguseid pärleid

aga ilusate piltide tegemise ponnistusest olen ma loobunud, sest ilma normaalse valguseta ei saa. ja mingit kodustuudiot ma ka ei viitsi päris püsti panna. pealegi pole ruumi, traati on kõik kohad täis. ja homme tuleb juurdegi. no okei, ma natuke liialdan. päris kõik kohad traati täis siiski pole. isegi homme ei saa olema.

sünnipäevakaart

Palju õnne, emme!



traadist saab teha kõike :)

RTFM

Read the Fucking Manual ja võibolla pole vajagi fotokursusele minna? Olen leheküljel 36 ja tõesõna - ma olen hämmeldunud, kui palju ma juba teada olen saanud ja mis imenippe teha saab. Ligi 100 lk tarkust veel.

Ilmselt pärast seda, kui ma saan vastused oma fotofilosoofilistele küsimustele stiilis "mida see nupp teeb?" siit manuaalist, ongi asjakohane esitada härra Kalamehe veelgi süvafilosoofilisemaid küsimusi näiteks selle kohta, et milleks üldse pilti teha.

Pooled meie kursuslased tahtsid kursuse abil rohkem oma kaamera kohta teada ja osata rohkemat kasutada kui automaatfunktsiooni. Homseks nad oskavadki, sest härra Kalamees palus neil manuaali läbi lugeda. hahaha... tüng! :)

See ülal vasakul on minu partner in crime. Saage tuttavaks kodanik Panasonic Lumix DMC-FZ20-ga. Panasonic on perekonnanimi. Tal vaesekesel ei ole eesnimega vedanud - ilmselt sündis ta enne nimeseaduse karmistumist. Peaks talle ilusama nime andma, aga ma kahjuks ei tea kas ta on poiss või tüdruk. Võileivagrilliga oli lihtne, talle oli ilusti Melissa peale kirjutatud. Aga Lumix DMC-FZ20? Lumix viitaks justkui põhjamaisele päritolule, aga... see siinkohal ei aita. Vähemalt võib loota, et ta tunneb end siin Eesti kliimas koduselt.

Teiselt rindelt raporteerides võib öelda: kleidirindel muutusteta. Nii palju on tegelikult siiski asi edasi edenenud, et enam ei tundu mu rinnad kleidi jaoks vale kujuga. Ja see seis õnnestus saavutada rinnaoperatsiooni läbimata. Aga üldsiselt, ma arvan, on see kleiditegemise protsess minu tavapärase käitumise äärmiselt heaks üldistuseks, eriti kui mõelda töö ja erinevate kirjatükkide kirjutamise peale.

Niipea kui kleit hakkas võtma kleidi kuju - küljed ja õlad said kokku õmmeldud - ja teda sai haaknõela abil mulle ümber riputada, kaotasin ma kogu selle õmblustöö vastu huvi. Mis kandid?! Mis siseviimistlus?! Näete ju milline see kleit välja näeb! Point on ju selge!?

Üldistus tehke ise... Ma järeldaks, et mul on vaja keeletoimetajast-õmblusviimistlejast-fototöötlejast universaal-nahhaal assistenti, kes mu mõtted ellu viitsiks viia ja mu tagant ära koristada.

Lisaks on veel probla selles, et mu õmblusmasinal ei ole lukuõmblemise jalga, mis tähendab seda et lukku lihtsalt ei saa ette õmmelda. Siinkohal kirjeldagu mu ängsti puudulik pilt puudulikust õmblusvarustusest.

Õmblemine ei ole lihtne töö. Samuti ei paista see alluvat loogikale ja füüsikaseadustele. Mõõtsin ära oma strateegilised ümbermõõdud (sain shoki), valisin tabeli järgi sobiliku suuruse, ühe koha pealt oli nii jeeli-jeeli, et kartsin et jääb kitsaks. Aga kui lõpuks kokkutraageldatud ja hoolega lõike järgi tehtud asja selga ajasin oli tunne nagu oleks kleidi disainimisel malli võetud kartulikotist. Ehk seakski sammud aiapoodi, saaks lihtsama vaevaga ürbi üll?

Meenub mu kunagine võitlus joonestusega. Mõõdan KÕIK nurgad ja jooned üle - kõik tundub vinks-vonks ja õige. Aga peale vaadates on KÕIK ilmselgelt kreenis (see sõna peab küll oma populariseerijat härra Rüütlit tänama). müstika!?

Novot. Nüüd siis tegeleme õgevendamisega.

Kangas on meil selline (ma tõesti ei tea, milleks on tarvis end mitmusena käsitleda)



Fotopood mu kangast heaks ei kiida. Ta leidis, et kanga levelid, kontrast ja värvid on puhta paigast ära. Neid Photoshopi parema äranägemise järgi kohandades (auto levels, auto contrast ja auto colours ehk algaja fotopoe kasutaja põhifunktsioonid) sai kangast hoopis midagi muud kui ta tegelikult on. Järelikult on mu kangas fotograafilises mõttes täiesti metsas. Algaja fotograafi kleit :) Kui arenen, saan õigemates värvides kleidi :P

TEHTUD!*

Helen nakatas mind oma fanatsimipisikuga, mis ei osutunudki pisikule ebameeldivaks kahjuriks vaid päris viljakaks tegelaseks. (Ma kujutan üldiselt pisikuid ja patsille ilmselt mingi reklaami mõjul karvaste suurte
hammaste ja kasimata olekuga roheliste mehikestena, nii et raske on ette kujutada et nad peale häda ja haiguste endaga kaasa võivad tuua.) Heleni enda suur ja tugev pisikuhärra loomulikult jäi Heleniga ja mina sain enda hoolde vaid tema pisikese pojakese, sellise väikese ja väeti, kes enda eest veel hoolt ei oska kanda ja kelle ellujäämine puhtalt minust sõltub. Püüan tema eest hoolega hoolt kanda, et ta ikka kasvaks ja kosuks ja mind maha ei jätaks. Nii sündis minu ja pisikese Pisiku (known also as the Pisik) ühiste ponnituste viljana paar siniseid käpikuid. Et enne ka punased kindad olid, sellest ei räägi. Need läksid esimeste põrsastena teadagi kuhu.



Kuna pisik on alles pisikubeebi ja mina alles kudumisteismeline, kes nagu iga teine teismeline teatavasti on laisk ja vaatab, kuidas viilida (venin-viilin-ja ei viitsi), on käpikud ilusti igavas lihtsas parempidi koes kootud, et ei peaks mõtlema ja et ei oleks ohtu, et midagi valesti läheb ja uuesti peab tegema. Ülesharutamine paneb ju mõtlema, et ohsakurat, äkki ikka ei tasu ära see kudumine ennast!

Seda olen ma ammu märganud, et kui sa midagi väga püüad vältida, siis sul kohe kindlasti ei õnnestu seda vältida ja just täpselt see asi sajab sulle kaela. See pole küll ehk päris täpselt sama näide, aga sa võid ju püüda vältida ebapraktilisi tegevusi, mis ära ei tasu, mõelda ja kalkuleerida, et ega äkki midagi asjalikumat pole kinnaste kudumise asemel teha, aga ikka sulab lumi ära täpselt sellel päeval kui kindad valmis saavad.

Tore oli, et ära sulas. Tore on, et terveks pikaks aastaks on need kindad täiesti ebapraktilised. Sest nagu selgub, on mul sellest täiesti suva. Kududa oli ikka hea. Isegi kui ära ei tasunud.

TEHTUD!

--------------------------
* viide teateisegi kellelegi. andestust, ma ei suutnud vastu panna hooplemiskiusatusele.