konservilaul

lubage, kulla blogilugejad, edastada teile kauneim laulutõlge, mida ma viimasel ajal kohanud olen. laulda on küll seda pisut raske, vähemasti samal viisil, kuid see-eest on sisu ilusasti edasi antud.

If I can be, I believe I can fly.

Tõlge: Kui olen mesilase konserveerinud, hülgan mesilase ja konserveerin kärbse.

allikas: prk.r6ivad (2008)

XX sajand

Urmas Alender

Ilus oled järv (siia tuleb veehoidla)
Ilus oled jõgi (siit saab elektrit)
Ilus oled mets (varsti tabab meid paberiuputus)
Ilus oled loodus (koduloomuuseumides ja kunstigaleriides
on säilinud üksikuid pilte reostamata maastikest)
Ilus oled muusika (masinad undavad meloodiliselt)
Ilus oled inimene (aastal 2000 maeti viimane jumala loodud
inimolend robotite poolt)
Maale saabus igavene
rahutus

1973


(luulekogust Truu Nailonkuu)
---

kuigi mu vanaema ikka pead alati vangutab, kui moodsa aja moodsatest asjadest juttu tuleb, sest ta ei taipa paljust suurt midagi, pole me tormiline areng ikkagi nii tormiline kui aastakümnete tagused fantaasiad ja elu nii hirmus (või siiski?). neid fantaasiaid on alati nii tore lugeda. selliste fantastiliste leiutiste ja tulevikumaailma kujutamise pärast meeldib mulle ka Futurama multifilm, kus tegevus toimub 31 sajandi New Yorkis. ja muidugi võlub mind tobe, kuid intelligentne huumor.

Nemad Kaks - Anti Saar

mõni hea raamat paneb end ahnelt teksti neelama, et teada saada, mis edasi juhtub, sest lihtsalt nii põnev on. see hea raamat on teistmoodi hea. ahne ahmimise asemel tekkis tunne, et tahaks kaua ja kaua selle käes mõnuleda. iga lauset ja sõna ja ideed, mõttemängu. esimesed paar-kolmkümmend lehekülge tõid totaka naeratuse näole, sest et Anti üllatas ja kõnetas kogu aeg kuidagi uut moodi. teistmoodi ja harjumatult. hiljem ilmselt harjusin ära, aga hea oli ikka. mõtlemapanev ja emotsionaalselt puudutav ja lihtsalt ilus.

oh, ja naerma ajas (bussis kõva häälega, loomulikult). need herned! need konserverned! need, lisaks üldisele olukorra absurdsusele meenutasid mulle miskipärast aastatetagust virsikukonservi. mõned ehk mäletavad :) üldse pean tunnistama, et mul lugedes väga konkreetsed kujud ja näod silme ette tulid. andestage kui võite. autor ju kinnitas, et tegu on puhtalt väljamõeldud inimestega. ja mina usun :)

lugege parem, mis Anti räägib

lehekuutuul vol2

Oi ma käisin põneval üritusel! Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse klubiõhtul. Viis sinna mind muidugi Lehekuutuul. Meid õega võeti julgustuseks kaasa. Kuigi ega seal midagi hirmsat polnudki. Oma 17-20 inimest pisikeses toakeses kamina ees diivanil lürpisid kohvi ja tšaid, närisid kommi peale, rääkisid murdekeeles, kuulasid raamatu saamislugusid ja luuletusi autori ettekandes, muhelesid ja arutasid. Eks ikka keele ja kultuuri üle.



Mõnus ja vaba õhkkond, lõpuks lasti laulgi lahti. Ja selleks hetkeks, kui meie sealt lahkusime, ei olnud teda veel kinni püütud. Nagu mulle pärast selgitati - suur osa klubilisi on ansamblist Liinatsura. Ja kogu keskuse ja klubinduse vedajaks TÜ dotsent Paul Hagu. Selline muhe mees. Einoh, äge üritus oli ja seltskond selline omapärane. Hea on näha teistsuguseid inimesi ja teistsuguseid tegevusi ja huvisid vahel. Omal algatusel poleks ma loomulikult iial sinna sattunud, nii et aitähh issile :)

Eilse päeva teiseks tähtsündmuseks on aga see, et lõpuks ometi pärast kahe kuu pikkust arstidekülastust hakkab mulle diagnoos kujunema. Ei midagi hullu. Lühike antibiootikumikuur peaks mu jälle normaaltemperatuuriliste sekka tagasi tooma.

Tuletage siis, kui palavik läinud, mulle meelde, kuidas ma haigena hädaldasin, et saaks ometi ennast liigutada ja trenni teha. Näiteks hommikul enne tööle minekut ujulast läbi lipsata. Kui ainult seda palavikku poleks... Vaatame, mis juttu ma siis ajan : )

Lehekuutuul Vaikses Nurgakeses

Nagu pikalt reklaamitud, toimuski Lutsu Raamatukogu kohvikus Vaikne Nurgake Urmas Karu luuleraamatu Lehekuutuul ja ritsikasirin tutvustus.

Oli viiulimängu, oli ajaloohõngulisi meenutusi, oli muhedat nalja, oli tõsist juttu, oli luuletusi ja arutlusi. Väga tore üritus, väga tore raamat ja väga tore mees. Mina igatahes tunnen uhkust, et meil perekonnas sellised anded on.

Õhku jäi rippuma mõte, et võiks veel kirjutada, veel avaldada. Nii uusi asju kui vanu. Näiteks võiks otsida üles aastatetagused kodumasinate remontija Robert Kruvi lood, mida ajalehe Edasi huumori ja satiirinurgas avaldati. Mina pole ühtegi neist lugudest lugenud, kuigi teadsin, et mu issi sellise varjunime all kirjutas. Ma lapsena küll leidsin sahtlist ajalehe väljalõikeid, aga ma ei saanud neist suurt aru. Edasi aukiri oli ka raamaturiiulis. Kõvade kaantega ja puha. Nüüd, pisut targemana tahaks lugeda küll, aga ma enam ei tea, kus see sahtel on.

Sellisel raamatul oleks ju omamoodi etnograafilinegi väärtus oma ajastuhõngulisuse pärast. Viis aastat 80-ndatest aastatest läbi remondimehe silmade. Ajalooõpikute autorid võivad lõputult vaielda, kes ja kus süsteemi rohkem õõnestas ja aina uusi versioone kirjutada, aga tõde inimeste ja kodumasinate elust on pigem ikka anekdootides ja naljalugudes peidus. Arvan ma. Nii et mina jään artiklite kogumikku ja uut raamatuesitlust ootama.

meeldetuletus

ärge siis seda unustage.

Kutse raamatututvustusele

1. novembril kell 17.00 olete kõik oodatud Lutsu Raamatukokku Tartus, kus toimub Urmas Karu luuleraamatu Lehekuutuul ja Ritsikasirin tutvustus.

Raamatututvustus ütleb, et tegu on murdekeelse laulu- ja luulekogumikuga, mis sisaldab erinevaid meeleolupilte loodusest ja armastusest; mõttepilte kodust ja kodumaast, ajast ja ajaloostki; nostalgilisi mälupilte lapsepõlvemaadelt ja maastikelt. Sõbralikult koos kõlavad nii koomilised kui ka traagilised noodid, mamehelik tõsimeelsus ja murdekeelest tulenev eluterve naivism.

Omalt poolt võin kinnitada, et tegu on tõeliselt mõnusa lugemisega. Kriitikud on öelnud, et see on parem kui Kontra :)

Niisiis, Lutsu raamatukogu, aadressil Kompanii 3/5. Kui uskuda targemaid, on vein ja näks selliste ürituste lahutamatuks osaks. Kindel on aga see, et kohal on autor kogu oma muheduses.


Pahupidilaul

Miul om asju, mes käivä tagusiperi.
Eriti noid, mes jooskva vasta karva.
Miul om soonten säänest seltsi veri,
medä mia talitse küll kuid väegäde harva.

Kõik, mes õige, lät miul vähäkse võltsi.
Ennemp kalda mia tulle vett kui eli.
Viisi peä mia kui kulista õl'tsi.
Siss või olla sõber, seltsimiis, veli.

Miul om asju, mes käivä pahupidi,
mõnikord mõtte, tõnekõrd lipsu ja soki.
Perän kui levvä, et õkva just niiviisi pidi,
ütlevä kõik, et jälle tuu vurle om jokin.

Arvaku pääle, kes kaine ja kõrraligu
miust, va santlaagrest, mes nemä enne tahtva.
Veä omal kambre säl'gä kui viinamäetigu,
siss nemä enämp miu hengepõhja ei vahtva.

Õllelaul

Nikerdi just oma virilävõitu oopust.
Salmi satteva suust kui sül'leläräkä.
Naene taksiirse miu kui pitekantroopust,
valasi miule hirmuga üte käräkä

oiaten, et temäl olla kai'ja nii hale
kuis mia endäle laulega kahju tii,
paprega ütte karva olla miu pale...
Võtku ja visaku ommete ahju nii!

Rabasi oopuse aga ahjun oll' vesi,
tundusi nõnna, et peaaegu meretäis.
Hõigassi naesele: tulgu ja kaegu esi!
Tolle iist siiaäni soolan miul keretäis.

Nii temä lät kui lauluperi säet noka.
Harva om noid, kes kohmava sai'ja aru sust.
Vaevu saat kinni massa rõiva ja roka.
Elu kui tsirguksel - kuid tuu omgi maru just!

Mulle ei meeldi üldse, kui raamatud läbi saavad, ja sellepärast meeldivad mulle paksud raamatud. Kuigi paksude raamatute puhul on häda selles, et tegelased saavad tavaliselt ajapikku nii omaseks, et tekib lausa igatsus nende järele, nagu oleks külas olnud sõber ära läinud. Ja no paksu raamatu puhul on tõenäosus, et nad lõpuks ära surevad, on ka paksu raamatu puhul suurem :)

Mis meenutab, et ma ikka veel ei tea, kes siis Harry Potteri viimases osas ära suri. Pean õe käest uurima. Seda, et öökull surma sai, ta juba ütles.

Reklaamipaus

Osta raamat!





Raamatupoodidesse on jõudnud suurepäraline luuleraamat Lehekuutuul ja ritsikasirin Urmas Karu sulest. Lõbusad, kerge kiiksuga, kuid samas südamlikud ja mõtlikud murdeluuletused. Sobib nii noorele kui vanale :)



Hakka doonoriks!
Verekeskus vajab verd. Teate ju isegi, kui palju õnnetusi pidevalt juhtub ja inimesi vigastada saab. Ja samal ajal on Eestis umbes 2,6% elanikkonnast doonorid, mis on kaks korda vähem, kui oleks tarvis.

Nii et vut vut vut, jalad selga ja verekeskusesse! Ma käisin täna. Päris tore on seal kohe, inimesed on rõõmsameelsed ja hea tunde saab teadmisest, et olen kedagi pisutki aidanud. Ja hirmus ka üldse ei ole :)




Nuusuta lilli!
Ostke toredate tädide käest lilli. Mina eile ostsin lillherneid. Ma ei tea, kuidas need kaubamaja esised tädid nii armsad ja soojad alati on. Ja lilled on lihtsad ja ilusad - ilmselt hoole ja armastusega kasvatatud. Väga nunnu värk :) Ja oi kui äge neid veel pildistada on!








mulle meeldivad udused ja ärapõlenud pildid, tehke mis tahate

Lehekuutuul ja ritsikasirin. Urmas Karu.

LAULU
Nii miu sügiskuldse,
leivalõhnatse ja muldse,
vasta õhtat murekuldse.
Sõna
kõik, mes kodumurdse,
süame kül'lest
murdse.

--

ÕLLELAUL III

Tuia külä vahel tiira-taara.
Pää om suminan kui mesitaru.
Tervet ilma väl'lä iks ei naara,
tollest saa mia naarutagi aru.

Tervet ilma sülle iks ei kraba.
Kes tuu jõvvass kanda toda pahna.
Nuu, kel süli täis, ei ole vaba.
Nupust nihestunuva om kah na.

Elovanger viirdup perimäge.
Kae kuis kaikit kõdaride pildu.
Tahass nätä, kas miul jätkup väge
palutada säl'lä takast sildu.

Tolkne küla vahel, silma like.
Pään peäp palagaani mesitaru.
Ütest silmäst naara,tõsest ike
kuni pääst lät viimäne kui aru.

---
Kel huvi, mida see ilus raamat endas veel peidab, otsige hästivarustatud raamatupoodidest. Või küsige minu käest.

----

Sain vahepeal teada, et roosa põrsas avab kollase ukse. Jabur ja arusaamatu? Minu arust ka. Õnnelikud on need, kes mõistavad.

Täna tahan ma teile rääkida sellest, kuidas ma endiselt üldse pilti teha ei oska. Nii et hoiatan, midagi head siit oodata ei tasu - näitan eriti haledaid pildihakatisi. Eile sõitsime rattaga mööda kaunist Eestimaad tervelt 22 km (elagu kilomeetri lugemise masin!). Kaamera ka muidugi kaasas ja võimalusi suurepäraseid kaadreid saada oli iga nurgatagune täis, aga midagi ei tulnud välja. Jalgrattasõit tuli oluliselt paremini välja. No vaadake kui hästi minu kontseptsioonid tulemusega kokku lähevad!?

1. Kuldse viljapõllu kohal graatsiliselt lendlev linnuparv. Ausalt, nad lendasid kogu selle aja kui ma kaamerat kotist välja kohmisin. Tabasin nad puhkehetkel, mis kests kuni ma kaamera tagasi kotti sain. Varesele valu!











2. Uhke lind sinitaeva taustal, suled läiklemas, terav kus-on-kala pilk silmis. Ja loomulikult oleks pidanud pildilt aru saama, mis liiki isendiga tegu on. Mu vaene kaamerakesekene võib sellistest piltidest vaid unistada.













3. Saaki ootav ämblik päikese käes udupeenel võrgul peesitamas. Ämblikku polnud kodus ja pildile jäi vaid tuuline udune võrk ja mingi ebamäärane valge objekt. Ma arvan, et tuul viis ämbliku minema. Meeleheitlikud katsed kinni hoida luhtusid, hoole ja armastusega kootud võrk rebenes ja ämblik lendas kui lind (vt eelmine pilt). Jääb üle loota, et seal, kus ta uusi võrke koob, on ohtralt kärbseid. Ja tuulevaikus.














4. Piimjas vesi kauneid mustreid moodustamas. No teate küll selliseid pilte, kus pika säriajaga on pildistatud ja vesi on nagu piim. Oi, ma nägin vaimusilmas suurepärast pilti. Vahva oleks olnud seda piimjat värki nende varjudega kombineerida, aga kaugemalt vaadates nägi see vesi eriti mannetu välja. Ükskõik, mis säriaegade ja värkidega ma ei katsetanud, ei tulnud seda pilti kusagilt. Ma olen täiesti nõutu.













Ehk saaks abi Sontagi raamatust "fotograafiast", mis olla nüüd ka eesti keeli ilmunud. Ei tea, kas julgen lugeda. Pärast on veel hullem.

Aga raamatutest rääkides - lugesin puhkuse ajal läbi juhuslikult ette jäänud Edit Whartoni Süütuse aja ja Haruki Murakami Lõuna pool piiri, lääne pool päikest. Üksteise järel lugedes veider paar. Ootamatult sarnaste süzeedega - mõlemas oli peategelasel suur ja sügav aga kättesaamatu armastus, millest ta mingil põhjusel loobus ja mida taga igatsedes hing aastakümneid haige oli. Süütuse aeg kirjeldas oksendama ajamiseni New York City kõrgklassi rõvedalt reglementeeritud elu 19 saj lõpus. Eks sa proovi seal oma südame järgi käituda, kui see üldse sünnis ja maitsekas ja kombeks pole. Murakami raamat oli kuidagi hõredam ja lihtsamini loetav, armastusloo kesksem. Kusjuures ei maksaks lasta raamatututvustusest ennast eksitada, Murakami raamat pole oluliselt erootilisem armastusromaan kui need, mida erootiliseks ei nimetata.

Lõpetuseks veel "fotograafia" kõige hullem variant - kontseptsioonitu plõks, üks miljonist omasarnasest. Lihtsalt tundsin tuules sahisevat viljapõldu vaadates ja kuulates vastupandamatut vajadust takjanupust pilti teha. Mitte põllust :)