eesmärk oli mulle endale teha hallikates toonides kee. panin tibake roosat sekka, et liialt sünge ei tuleks, aga kui nüüd seda kõike roosal taustal vaadata, kisub ikka päris roosaks.
see on selline pikemat ja suuremat sorti kee, ulatub isegi üle pea. kanda saab seda kahte moodi – sümmeetriliselt ja asümmeetriliselt, sõltuvalt sellest, kuidas need suured kettad asetada. sel pildil on asümeetriliselt, võin vihjeks öelda.
pulmameeleolud poevad ehetesse. see kee pole tellimus ja ei ole mõeldud ühegi pruudi kaela, kuigi sobiks sinna hästi küll. ripats on voolitud pärlmuttervalgest ja läbikumavast valgest polümersavist. suured klaashelmed kumavad nii mõnusalt piimjalt, väiksemad läigivad pärlmutterjalt.
Kui suvi üleöö sügiseks kipub minema, tulevad ikka soojamaa mõtted pähe. See hidden magic tehnikas tehtud kergelt aafrikahõnguline kuid vägagi sügisestes toonides ripats on tehtud juba ammu. täna sai ta külge kahesuguseid metallhelmeid ja natuke klaashelmeid.
olen juba pikemat aega mõelnud, et peaks oma keed tegema pikemad ja suuremad – kui uskuda poodide trenditeadlikkust peaks just suured ehted praegu IN olema. teisalt on mu enda lemmik kaelakee juba aastaid üks pikk ja üsna suur tumepunane kee. no ma nüüd ka püüdsin teha natuke lopsakamat ja pikemat kui tavaliselt. pealegi on kett asümeetriline, kui te hoolega vaatate. aga kes teab, miks nende metallhelmeste sisse mingit heina on ära peidetud? piinlik nagu kui rinnaesine heinane on, sest ega seda sealt ju niisama lihtsalt kätte saa. kui vahel kukub mustripragudest välja, siis kukub.
kõrvarõngad, nagu ikka, käivad ka asja juurde. ja näevad seekord välja nagu aafrika naised. see ei olnud õela rassistliku märkusena mõeldud. no offence.
Sinise tellimustöö viimane samm. Üks südameke jäi kõrvarõgastest üle ja nii sündis veel kaelakee. Klaashelmeste vahele pistsin mageveepärleid ja südame otsas ripub pisike swarovski. ja kõik see on eelpainutatud traadil.
7. augustil oli Tartu Botaanikaaias tore kontsert. Ilus soe suveõhtu, ilus botaanikaaed ja ilus muusika. Tafenau bänd ja Bastos tegid toredat bossanovat ja muud portugalikeelset muusikat. Oleks pidanud nad kusagile klubisse hoopis panema, et oleks saanud tantsu keerutada. Mängiti ka eesti muusikat. Näiteks Uno Loobi üks bossa lugu tõlgiti portugali keelde ja tehti temast väga mitteuunoloop. Kõlas kena küll, aga koos Tafenau oi-me-oleme-niiniii-erilised ättitjuudiga jättis see kuidagi pingutatud mulje.
Leidsin end mõtisklemast, et kas ikka on õige öelda, et selle loo autor on Uno Loop? Sama hästi oleks võinud tundmatu autori tundmatut lugu esitada. Ja üldse, misasi on üldse üks lugu? See väike meloodiake, mis järgi jäi? Laura muidu nii surmigavad lood tegi bänd ka päris heaks, aga jällegi – kelle lood need siis nüüd on kui heaks ja teiseks tegi selle hoopis Ain Agana (? oli vist) arranžeering?
Aga kõige heam oli Urban Symphony. Kuidagi nii lihtne ja siiras ja südamesse minev. Sandra sobib kui valatult laulma Alendri laule, temas on seda Alendrile sarnast traagilisust või midagi sellist. Hüvasti kollane koer oli kohe eriti ilus. Ja tule mu leebe tuul tõi kananaha ihule. Eelmised esinejad olid küll ka profid, aga nende muusika oli lihtsalt tore, aga hinge küll ei läinud. Parimal juhul pani jala natuke tatsuma. Ja Emil Rutikut meenutanud valge soniga Bastose püüd panna rahvast kaasa plaksutama meenutas mulle hoopis nooruspõlve Pühajärve Beach Partyt. Ehk siis pisut nagu kohatu tundus, aga eks tal vaesel kuumaverelisel oli kindlasti raske kalasilmadega kivikujuks tardunud eestlastele esineda.
üldse, ma peaks vist oma kriitikatundlate tundlikkust maha keerama. võiks ju lihtsalt niisama vaadata ja kuulata.
Käisin eile NO80 etenduse Onu Tomi onnike esietendusel. Naljakas, kuidas me olime pea ainsad avalikkusele mitte tuntud inimesed publikumis. Etenduse kohta ei oska aga seisukohta võttagi. Ühelt poolt oli lugu oma rõhuva temaatikaga liigutav, kuigi selles, et orjasid täiesti ebainimlikult koheldi, polnud ju midagi uut. Teisalt oli lavastus groteskne, veidrate maskidega ja naljakaid pisiasju täis, nagu neil ikka. Ja muidugi poliitiliselt täiesti ebakorrektne.
Esimene vaatus võttis sõnatuks – nagu Vanemuisesse oleks sattunud. Arusaamatu ja hästi vali segiläbi röökimine. Arusaamatuks tegi asja see, et suur osa dialoogist toimus mingis väljamõeldud keeles, kust minu kõrv suutis eristada üksikuid sõnu saksa, hispaania, inglise ja vene keelest. Samas koos raamatut ette lugeva jutustajaga ja näitlejate hea miimika ja kehakeelega sai vaatamata arusaamatule lälinale ikkagi tegevusest ja sisust aru. Teine vaatus enam ei seganud. Ei tea, kas kõrv harjus või röögitigi vähem.
Üldjoontes paigutub see minu NO-teatri etenduste edetabelis kõige viimasele kohale. Aga see on puhtalt maitse küsimus – minuga kaasas olnud noorhärra, kes tavapäraselt NO-teatri etendusi ei armasta, jäi selle etendusega jällegi väga rahule.
P.S. Risto Kübar ei jooksnudki sel korral alasti laval! Küll aga oli trupi väikeseid alasti neegripoisse mängivale naisperele mustad nokud külge õmmeldud :P
tahtsin sõbrannale teha sünnipäevaks suurt ja värvilist keed. suuruse osas sain hakkama, aga värve jäi küll väheks. see läbikumav valge savi on salakaval – mustrit voolides annab ta mõnusat särtsu teiste värvide vahele, aga kui ära küpsetada, siis muutub ta peaaegu nähtamatuks. kui see ära unub voolimise käigus, siis tuleb ahjust välja pannitäis üllatust. lisasin siis natuke särtsakamaid klaashelmeid vahele ja äärmiselt ilusaid kuid täiesti mittesärtsakaid ovaalsed kivikesed, mis peaks olema jadeiit.
Kaelas näeb välja kee selline.
juurde lihtsad kõrvarõngad
Sain mõni aeg tagasi tellimustööks teha peotäiest sinistest suurtest klaassüdamest 4 paari kõrvarõngaid. Üks paar sai juba ammu valmis. Nüüd siis ka ülejäänud kolm. Üsna palju klaasi sai kokku pandud, päris rasked ja suured kõrvarõngad said. Loodan, et kandjatel kõrvad küljest ära ei kuku :)
ise olen rahul nende hõbedakarva lainetavate rõngakestega, mis natuke sõrmuseid meenutavad. väga temaatiline, eksole :)
