kõrvakas on kuldne kuldne

Vaikus on kuldne,
aga sa ei näe.
Vaikus on kuldne, kuldne,
kuid see nii ei jää

(Leelo Tungal)

küll on hea, et ainult nähtamatu vaikus pole kuldne vaid kuldne on ka polümersavi, mida meid siia maailma rõõmustama on saadetud. sest see savi, uskuge mind, paneb igaühe õhkama. niii imeilusat materjali annab teist leida. ega siin suurt muud tarvis polegi, kui savi ennast. no pisut pruuni savi triipude jaoks ja erinevaid klaashelmeid ikka ka.

Õuna-kohupiimakook

Meil Külli ja Siretiga oli tore täikapäev ja õhtupoole Siretiga savitöökoda ka. nii et hoidke Sireti tegemistel silm peal, sealt hakkab imeilusaid kõrvarõngaid tulema varsti. noh, nii varsti kui varsti kusagile lõpuks kõrvarõngakonkse müüki tuleb. mina ei tea, kas majanduslangus või mis, aga pärlipoodides on pikemat aega juba hõbetatud komponentide põud, tundub.

Küllile koogiretsept ka. Pärit on see Maire Suitsu ja Lia Virkuse Suure Küpsetamisraamatu I osast. maitses hea küll! piltigi ei taibanud enne teha, kui suurem osa oli juba nahka pandud.



KOOGIPÕHI
3 dl jahu
1,5 dl suhkrut
1 tl küpsetuspulbrit
75g küpsetusmargariini
2 dl hapupiima v. petti

KATE
250 g kohupiima
2dl hapukoort
1 muna
1 sl sidrunimahla
1,5 dl suhkrut
2 tl vanillisuhkrut
2 hapukat õuna
2 tl kaneelisuhkrut

Sega koogipõhjaks kuivained põhjalikult läbi. Lisa sulatatud ja jahutatud margariin ning hapupiim ühenda lühida segamisega tainaks. Laota see 28 cm läbimõõduga madala pirukavormi põhja ja servadele. Mikserda kohupiima hulka hapukoor, muna, sidrunimahl ja suhkrud. Kalla segu vormi ning asewta peale õhukesteks sektoriteks lõigatud õunad, puista neile kaneelisuhkrut. Küpseta ahju alumisel siinil 200 kraadi juures 35-40 minutit, serveeri leigelt.

Louvain-la-Neuve

Louvain-la-Neuve, kus nädala alguses seminaril käisin, on lihtsalt nii veidra saamislooga linn, et ma pean seda jagama. 1976. aastal ei saanud Belgias Leuveni ülikoolis prantsuse- ja flaamikeelsed tegelased enam omavahel läbi. niinimetatud Leuveni Kriisi tulemusel võttis pool Euroopa ühest vanemast ülikoolist kätte ja kolis ära. põhimõtteliselt eikuhugi, kuhu tehti ülikool ja selle ümber ehitati natuke linna ka. ega seal ringi liikudes ongi raske aru saada, kus lõpeb raudtejaam, algab tänav või ülikool või linn. kuidagi voolav linn. kõik kohad on täis väljakuid, kõverusi, pargikesi, alleesid. ja kõik tundub väike.

kusjuures üks avenue, see üks ja ainus, mis otse raudtejaamast hotelli viis, tundus pimedas nii kahtlane kitsas metsarada, et me koos Kreeka naisega otsustasime teise tee valida. me jõudsime kohale 5 korda teed küsides poole tunniga, teised, kes teises suunas vale tee valisid, ekslesid tunnikese. hotelli akna taga sõid rohtu hobune ja eesel.

aga pildid on hoopis brüsselist, kus enne lennukile minekut natuke aega ringi vaadata oli.

kui seminaripäevadel oli meid vananaistesuve 20 kraadiga õnnistatud, siis viimasel päeval näitas ennast see ilm, mida üks keskmine inimene Belgiast ootab. mõnus paks õhk, millest ei saa aru, kas sajab või on lihtsalt märg. aga vaate teeb see uduvärk mõnusaks. aga park oli tegelikult mõnus

seda mõttlikku ametnikuonu pildistades astus kaadrisse igasugu kõrvalisi kujusid. üks tuttav kogu ka. tunnete ära? :) ta oli pärast lennukis ka.

roosa heegelpusa

mul on käsil suurpuhastus arvutis - revideerin fotosid ja alustasin ehtefotodest. nii mõnus on kui ülearune sodi ära kustutada, failid ilusti ära nummerdada ja sorteerida. sellega koos peaks sotti saama ka sellest, mis mu ehtevarudega toimub.

igatahes koorub fotode ja ehete varudest asju, mis veel blogimata. näiteks leidsin veel ühed heegeldatud kõrvarõngad. kui traadi heegeldamisest sõrmed valusaks ei jääks, teeksin ma selliseid veel ja veel, sest nad on kõrvas tõsiselt ilusad. head kerged ka.

Beata Kana

Lubage tutvustada minu uut sinist sõpra, Beata Kana. Kui Külli elukohta vahetas, kolis Beata minu juurde lootuses leida tööd modellina, peamiselt ehtemodellina, võibolla ka mütsi- ja sallimodellina. tegelikult jägib ta enamuse ajast laualt vaikselt kõiki me tegemisi, endal kaelakee kaelas. kui ma esikusse kummuti saan, siis saab ta ehk mütsihoidjaks.

esimese tööna esitab ta siis keed, mis jällegi lillades toonides, kuid hoopis uutmoodi detaile sisaldab - nimelt siluetid, mis mõeldud pigem vist kõrvarõngaste tegemiseks. panin kaks tükki vastastikku kokku ja põimisin värvilise traadiga kokku, vahele muidugi ka helmekesi. sai mõnus ruumiline ripats, mille riputasin eelpainutatud traadile, mis pärleid täis lükitud. mulle hakkab eelpainutatud traat aina rohkem meeldima! ja lihvitud klaaspärlid on ka jätkuvalt mu lemmikud.

traadivään

jätkame ammutehtud ehete presenteerimist. siin on siis üks minu traadiväänamise katse. praegu kinnitab see töö küll minu veendumust, et mul pole kätt, kannatust, vilumust või jumal teab mida, et korralikku ja puhast ja korrapärast traadiväänamistööd teha. ega ma muidugi ei püüdle ka väga täiuslike kujundite poole ja tegelikult mulle meeldivad kõverused ja konarused.

küsimus on aga hoopis selles, et kas oksüdeerida või mitte oksüdeerida!

piparmündi tee

eilne avastus, mis väärib jagamist: piparmündi tee piima ja suhkruga maitseb nagu Marianne komm :)

õhtul pargis

keegi oli lehed pargiteelt kokku korjanud ja hunnikusse pannud.
hunniku kõrval vedeles ilma kaelata riidepuu. musta värvi.
osad lehed olid asfaldi külge ka kleebitud. nagu tapeet või vaip.
kõik lehed, nii hunnikulehed kui asfaldile kleebitud lehed olid täitsa märjad ja nätsked
üldse ei sahisenud. kahju.
muidu on sügis ikka ilus küll

ma olen väsinud. aga see ei ole lehtede pärast, lihtsalt väsitav päev oli. aga vahel on väsitav kah hea.

müürilille täika

Hei tartukad!

kel huvi mu nikerdisi näha, katsuda ja koju viia - laupäeval Müürilille täikal avaneb see võimalus. Oleme Siretiga kohal.

traadi-pärli pusad

peenikesest traadist heegeldatud kolmnurgad, seemnehelmed ja klaashelmed, pisut loomingulist lähenemist ja ongi värvilised pusased kõrvarõngad valmis! tegu on siis nende sugulastega.

traadi heegeldamisest jäävad sõrmed valusaks, aga see sätendav ilu, mis päikese- ja lambivalguses kõrvast vastu helgib, paneb unustama hellad sõrmed. tõesti, need kõrvakad helgivad ja läigivad kõrvas imeilusasti. pildile see kahjuks ei jää, sest see helkimine toimub liikumises.

ja olgu see postitus näiteks selle kohta, mis juhtub, kui teha ühest ehtest palju erinevaid pilte igasuguste pitsikeste ja satsikeste ja lillekestega. ja siis ei suuda otsustada, kas näidata sitsikeste või satsikestega pilte. niisiis lähevad näitamisele punt erisuguseid, täiesti eri ooperist pilte. vahel läheb meelest, et tegelikult on hoopis ehe see, mida ma näidata tahan, mitte mu kruus, kampsun ja kartulijahutops : )

kõrvarõngatest ja blogimisest

blogimisega on viimasel ajal peaaegu nagu jõulukaartide saatmisega - kaartid saavad muretsetud, head soovid kirjutatud, aadress ja mark peale, aga postkasti nad ei jõua kuidagi. õnneks ei ole hilinemisega blogimine pooltki nii tobe kui hilinenud jõulukaart kesksuvel.

praegugi on mul päris mitu paari kõrvarõngaid ja üks kee, mis ammu valmis nikerdatud, üles pildistatud ja juba ammu kandmisele kuuluvad, aga blogisse pole nad veel jõudnud. ausaltöeldes kipub viga olema selles, et ma satun fotokaameraga liiga hoogu. ühel õhtul kulutasin ehetefotode tegemisele 2 tundi ja ligi 200 kaadrit. ilma liialdamiseta. ma lihtsalt satun hoogu erinevate taustade ja värvikombinatsioonide ja kompositsioonide ja sügavusteravuste ja võttenurkade katsetamisel. ja eks siis katsuge välja valida, millised neist 300 kaadrist nüüd kõige paremad on!?

selle pika jutu peale lubage esitada lihtsaid lillasid kõrvarõngaid, mis selle mustika-jäätisekokteili komplekti juurde hästi sobivad. öelda nende kohta pole midagi, räägivad iseenda eest. kusjuures nad tegelikult ka sosistavad midagi kõrva oma klaasises mahedas keeles, kui need rippuvad helmekesed iga liigutuse peale üksteise vastu tasakesi sahisevad-kõlisevad. ma ei tea, mida nad ütlevad, aga see kõlab kõrvuhellitavalt küll.

juubeliaruanne

eile oli tähtis päev - möödus aasta esimesest ehteteemalisest sissekandest siin blogis. teisisõnu sai minu lemmikharrastus aastaseks.

nii et aeg teha väikeseid vahekokkuvõtteid. numbriline aruanne tuleb. kvalitatiivset analüüsi ma tegema ei hakka. selge on see, et mõningane areng kõige esimestest 1-pärli kõrvarõngastest on toimunud :) aga õppida ja proovida on veel hirmus palju. õnneks ei ole ind ja huvi vaibumismärke veel näidanud. ja õnneks ei ole pärlimaania ka päriselt mu elu dikteerima hakanud, kuigi aeg-ajalt on ohumärke näha. praegu on veel laual pärlite kõrval isegi jupike ruumi arvuti jaoks ja mõtetes ruumi muudele asjadele - söömist pole unustanud, töölt pole vallandatud.

et arvestatavaid ehteid kokku lugeda, loeme kokku blogisissekanded - olen ikka ilusamate asjadega siin edvistamas käinud. seega on aasta jooksul valminud:

42 kaelakeed
1 klamber
8 käevõru
33 paari kõrvarõngaid

selle aja jooksul on blogi vaadatud 17,968 korda. keskmiselt kuu jooksul käib siin 341 esmakordset külalist ja 443 korduvkülalist. kõige popimad märksõnad, millega siia jõutakse on sünnipäevakaart, ehtekunst, mustvee, Anti Saar, moussaka, cernit, fimo, Nora, muutumismäng, ehted, Anna Saarsoo, Ilmar Kruusamäe, traat, karu, barbi jne jne

kõige rohkem jõutakse siia isetegija.net foorumi ja eestikäsitööblogid.blogspot.com, aga ka mitmete sõprade-

tuttavate blogide kaudu. peaaegu kõik ülastajad on eestist - no muidugi, kõik ju eestikeelne. inglisekeelne blogi kipub unarusse jääma nii minu enda kui ka külastajate poolt. seda on vaadatud 464 korda. aga ta on ka nooruke. küll areneb.

aitähh kõigile, kes mulle siin kaasa elamas käivad. teadmine, et ka teistele mu näputööd meeldivad, annab palju energiat ja innustust juurde. loodan, et teil on edaspidi ka huvi ja põhjust mind külastada!