Kui prossitegu eriti edukalt kulgeb, siis teatriskäigud on küll parajad ämbrid olnud - Draamateatri Sinul on meretäis hirmu ja Linnateatri Päike soojem, taevas sinisem. Mõlemal puhul hakkas mul täiesti igav ja selles mõttes on päris hea, et linnateater erakordselt lühikese etendusega üllatas.
Lehes kirjutas Eva Kübar meretäie hirmu kohta: „Kuigi tempo-rütmi vaheldumist on üritatud saavutada, jääb domineerima ikka lõhkumine, lärmamine, nelja erineva tegevuse korraga lavale toomine, eklektika, vilkuvad tuled ja müra. Puhtaid, vaikseid ja minimalistlikke hetki esineb harva.“
Jah, ja just see kõik mind häiriski. Eks see ole maitse küsimus, minu viimase aja lemmiketendus on täielik vaikelu. Selles etenduses oli enamasti lihtsalt liiga palju toimumas – viis üheaegset tegevust on liiast, eriti kui kolm neist tegevustest mingit heli tekitavad. Ühel hetkel näiteks parandati haamriga taburetti, mängiti puhkpilli ja kolmas seltskond rääkis juttu. Õnneks jäi selline mitmekesisus etenduse algusesse ja hiljem oli ikka võimalik jälgida.
Minimalismiarmastajatele on etenduses üks maiuspala, kriipivalt häirivalt hea stseen, kus perekond istub pingutatult söögilaua taga, vaikust lõhuvad vaid isa ahistavalt karmid korralekutsuvad märkused. Mõned nimetavad seda ilmselt kasvatuseks, teised aga vaimseks vägivallaks. Eks isa sai hiljem tunda ka, mida pojad ta kasvatusviisidest arvasid.
Meretäis hirmu oli justkui sketšikogumik, kus kohati oli head huumorit ja kohati oli helikujundus lausa geniaalne. Lavakujundus oli ka väga lahe ja dünaamiline. Tore kuidas tegelaste kodudesse läbi seinte sai piiluda. Bändil oli ka üks hea lugu.
Päike soojem, taevas sinisem algas nii võimsalt, muusika ja taevast langevad linad lõid jube hea meeleolu, aga see kadus kohe kui näitlejad lasteks kehastusid. Asemele tulid laste jutud, rahmeldamine ja mängud. sellised tavalised ja lihtsad, ei üllatavad, ei naljakad. et näitlejad tõetruult lapsi mängisid, oli muidugi huvitav, kuid see põnevus kadus üsna kiirelt ning siis oleks natuke sügavust oodanud neile laste mängudele lisaks. Margus Tabor ja Aleksander Eelmaa mängisid väga hästi, aga üldiselt oli see minu jaoks tõesti üks nõrgemaid etendusi, mis ma näinud olen.
