elevandisokid

ongi nii nagu ma kahtlustasin - hullemaks läheb asi siis kui kips maha võetakse. käsi ei tööta ega liigu kuigi palju, on pisut paistes ja valus. kipsis oli hea ja turvaline. aga ma hoidsin kipsi alles. igaks juhuks :p

taastusraviarst soovitas elevandisokki kududa - hästi suurte varrastega. jalga ei sobi kellelegi, aga käele pidada hästi mõjuma. no, ma arvan, et ma mõtlen vast välja midagi mõnusamat-praktilisemat, mida suurte varrastega kududa :)

kipskäe võru

suur on mu rõõm - ma pole enam 1-käeline vaid umbes 1,65-käeline. käsi on veel kipsis, aga sõrmed pole enam paistes ja hirm käe kasutamise ees on kah taandumas. nii et eile ja täna käisin juba pärlikarpide kallal, silitasin tööriistu ja... tegin käevõru : ) traadiväänamine on veel raskendatud, aga pärleid traadi otsa sain ajada küll. tasa ja targu, tavapärasemast rohkem pärleid põrandale puistades, aga valmis ta sai. mõnus, nii mõnus on see ehtevärk ikka!

ja valge värv sobib hästi kipsiga :P

amaretto

kõrvarõngad, mis kokaraamatu andmeil amarettotordi värvi. pisut taevasina ka kaunistuseks.

imelihtsad kuldsete kaunistustega klaashelmekesest kõrvarõngad. üks laadaline leidis, et need on tema jaoks liialt slaavipärased, aga minu arust on nad lihtsalt kenad. miks pildilt ühe kõrvarõnga paariline puudu on, ma aga ei tea :)

mustika-jäätisekokteil

veel vanu võlgu.

kee tegi Siret ükskord päris ammu mul külas olles ja pärleid uudistades. see on ilmselt üks mu lemmikvärvidest, mistõttu sedakarva pärleidki mul nii mitmes suuruses ja vormis varutud oli. aga Siret kujundas nad lihtsalt suurepäraseks lihtsa rütmiga keeks. see on üks neist ehetest, mida ma müüki ei raatsi panna ja ise rõõmuga kannan. tegineelpainutatud traadile lihtsa käevõru ka juurde.

kokaraamatut seain teada, et need ehted on täpselt mustika-jäätisekokteili värvi :)

kullakarvaline

ega ma ikka saa käsi (st kätt) ehetest eemal hoida. käin ikka imetlemas ja katsumas. ja ohimet, leidsin ehted, mis täiesti blogimata. abimees statiiv aitas ükskäel pildid teha ja voila! lubage esitleda minu kullakarva polümersavi ripatseid ja kõrvarõngaid. nad ei ole komplektina mõeldud, aga küllap sobib ka komplektina kanda.

(esimesel pildil olev ripats on leidnud omaniku)

mine metsa!

sellesse sombusesse päeva kulub marjaks ära üks väike meenutus lühikeseks jäänud puhkusest, suvest ja ajast kui kahe käe ja jalaga reipalt sai mööda maailma ringi rännatud.

näiteks käisime märdiga marimetsa rabas. väga huvitav raba imeilusate rabalaugaste ja vaatetornidega. soovitan soojalt, aga päikeselise ilmaga tasub end sisse kreemitada või siis end mitte liialt alasti võtta - see rada on päris pikk ja päikese eest palju varju pole. täna muidugi kõlab see soovitus päris kohatult :) peaks hoopis kilejopesid ja kummikuid soovitama. aga ma kõrbesin seal rabas täitsa ära, nii et ma ikka hoiatan.

onju ilus! millised värvid! oleks veel tunneks kõiki neid taimi, linnukesi, putukakesi ja liblikakesi, kes seal elutsevad, oleks veel eriti äge. õnneks on rabad varustatud infotahvlitega, mille abil end natuke rabamaastiku eripäradega kurssi viia saab.

selline siseturismi promo siis täna :)

kipskäsi

ehtetegemises on nüüd paus, nagu ka päris mitmetes muudes tegemistes, sest mul on käsi kipsis ja ripub täitsa kasutult kaelas. kukkusin metsas rattaga ja nihestasin küünarnuki paigast. väike luukild tuli ka lahti. see pandi operatsioonil pisikeste kruvidega paika tagasi. nii et kui teisipäevast lugema hakata, siis pean 3 nädalat kipsis olema. nüüd on mul 26.augustini palju aega lugemiseks, telekaks ja külalisteks : )

tahaks ka kasutada juhust ja kiita dr Aivar Pintsaart, kes vaevus oma puhkuse ajast mu küünarnuki osas arvamust avaldama ja nõu andma kui teised arstid olid eriarvamusel operatsiooni vajalikkuse osas. väga kena ja vastutulelik temast.

karbiga kõrvakad

juba unustuste hõlma vajunud laadatuhinas valmis nii palju ehteid, osa neist on siiani veel näitamata- dokumenteerimata. kusjuures dokumenteerimine pole üldse üleliigne, sest ma kipun unustama. näiteks ei suuda ma siiani meenutada ühte keed, mille koos posu ehetega ühte Tartu poodi viisin ja mis maha müüdi.

esmalt näitan teile näidata mu uusi lemmikuid, mis mul küll meelest ei lähe. tegin nad laadale mineku eel, aga müüki ei raatsinud panna. kannan hoopis ise.



karbid on, kui ma õigesti mäletan, pärit Sayilast. neid on veel, kuid kahte ühesuurust enam mitte, nii et teist kõrvarõngapaari neist ei saa. lisaks kasutasin kullatud konkseja kulatud traati, mille sisse on pusatud pisikesi seemnehelmeid ja üks suurem metalse läikega pärl. karbid on u 2.5cm pikad, kogu kõrvarõngas u 5cm.

Vormsile!

uskumatult ilusaid kohti on mul Eestis läbi käimata ja avastamata. Vormsi oli veel eelmisel nädalal üks neist, aga see viga sai koos Kristjani, Astridi ja Märdiga parandatud. tõeliselt hea koht puhkamiseks – ilus kadakane saareloodus, linnulaulu ja lehma-ammumisega rikastatud vaikus, privaatsus, superilus ja küpsetav päikesepaiste ja muidugimõista silmailu ja ihujahutust pakkuv meri. isegi teisi turiste oli saarel nii hõredalt, et nad ei seganud. see pool tundi külasimmanilaadset heli, mis ühel õhtul kellegi automakist enne uinumist mu kõrvu kostis, ei lähe arvesse. tümpsulembeseid põmmpeasid ei kohanud pea üldse.

Tartust on sõit Haapsallu ja Rohuküla sadamasse küll päris pikk, kuid üleelatav. edasi tundus mõistlik auto sadamasse parkida, pakid rattale siduda ning parvlaevale vurada. 45 minutit ootusärevat mereteed ja saabki jala ja kummi vormsi pinnale toetada. kohe Sviby sadama juures on putka sõbraliku mehega, kelle käest joogipoolist ja vajadusel ka jalgrattaid lunastada saab. esimest osta, teist laenata. kaardi ja pissipeatust saab ka.

see, kust joogipoolist ja söögipoolist saab, on info, mis enne saarele minekut tasub kõrva taha kirjutada, sest lisaks sellele putkale on saarel veel täpselt üks pood ja uhiuus kõrts Hullo külas ja kusagil veel üks söögikoht, mis asus selle teejupi ääres, mis meil sõitmata jäi. hommikusööki saab ka näiteks Rumpo küla külalistemajast, aga ainult kui eelmisel õhtul tellida. meile pakuti selle imeilusa vaate kõrvale näiteks kohvi ja pannkooke.

esimesel õhtul sõitsimegi lühikese sõidu Svibist Rumposse telkima mööda kitsast ja kõverat mustikametsateed. telkisime Rumpo küla telkimisplatsil, vaatega merele, kadakatele, grill-lihale ja õllele, mida lahke külalistemaja-Koit meile müüs. nii et Koit on kasulik mees, tasub üles otsida. tema oli ka telkimisplatsi peremees. plats oli varustatud kaevu, lõkkepuude ja prügikastidega (no et te teaksite ja seda kõike kaasa ei veaks).

teisel päeval, pärast ärkamist, ujumist ja pannkooke uudistasime saare minu arvates ühte ilusamat kohta, Rumpo säärt. oh, loodus, loodus, loodus! linnukesed ja kadakakesed ja lillekesed! rannaribal teostasid korrashoiutöid karvased ja vähem karvased lehmad. sellel otstarbel neid seal peetaksegi, sest et neid lehmi üldse ei lüpstagi ja piima neilt ei saa. üldse osutusid osad lehmadest lähemal vaatlusel hoopis pullideks. päris pull lugu, ma ütleks. seal Rumpo säärel sai Jeesusena mööda vett mere keskele kõndida. nii madal oli.

saarel saab sõita kaheksat. elu sõlmpunktis Hullos ristub neli teed, mis omavahel 8- kujulise kujundi moodustavad. lisaks on veel mõned väikesemad ja põnevamad teed, mis on kaardil rattateedena märgistatud. neid pidi me sõitsimegi enamasti, sest need tundusid huvitavamad, kuigi osa neist kulges mööda kitsaid metsarajakesi, mudamülkaid (kusjuures siin kaardil nimetatakse suurt osa neist teedest "puhastamist ja kohatist uuestirajamist vajavad teed"). ilmselgelt ületasime tuhandeid putukate kiirteid. bzzzznn! lendasid turboputukad vastu vahtimist ja köitsid mu tähelepanu kui samal ajal järasid teised mu pahkluid ja haukasid suutäisi seljalt. mingid putukloomad on seal suured nagu... nagu... nagu väga suured putukad! üks neist suvatses ka pool Kristjani õlleklaasi tühjaks juua ja seejärel purjus peaga Astridit rünnata. teogu on ilmselt uurte parmudega.

pilvitus taevas lõõskavas päikeses ja mõnusas meretuules sõitsime sel päeval läbi läänepoolse ringi, kokku 36km ja maandusime õhtul väsinud kuid õnnelikena Borrbyholmi telkimisplatsile.

hommik algas mõnusa suplusega. ujumine nõudis seal tugevat tallanahka ja palju kannatust, sest põhi on kivine ja meri läheb sügavaks aegamööda. päris kaval mõte on plätud (juuksekummidega) jala külge siduda ja koos nendega vette paterdada.

kolmanda hommiku esimest tagumendi sadulale toetamist saatis nii mõnegi matkalise valuline oie ja palve sõita siledaid ja mitteraputavaid teid. ja nii oligi. ring, mis meid kõigi heameeleks esmalt Hullo kauplusesse ning sealt edasi Rälby, Diby, Norrby küladesse ja lõpuks tagasi Sviby sadamasse viis, oli sile ja asfaldine. kokku sõitsime 25 kilomeetrit, mis koos päikeses peesitamiste ja mõne kõrvalise koha uudistamisega päeva peale laiali jagunes.

eriti armas üllatus ootas meid Rälbys veski ees. sealse 9-klassilise ja 14 õpilasega kooli emakeele õpetaja küpsetas seal viikingi pannil pannkooke, mida me suurima hea meelega murul peesitades ja kohaliku elu kohta uurides sõime. viikingi pann on selline pika sabaga raudpann, mida lõkke peal saab kasutada. jaaa, hommikud Vormsil ei möödunud pannkookideta!

äärmiselt tore matk ja ääretult kaunis saar! soovitan soojalt külastada. muide, Vormsi Põhikool ootab õpilasi ka väljastpoolt Vormsit. külalisõpilased majutatakse peredesse, keda praegu just otsitakse. ma Rumpo küla teadetetahvlilt lugesin.

käisin Oxfordi ülikoolis

on uhke tunne kirjutada küll, et käisin Oxfordi ülikoolis. 2 päeva küll vaid, kuid siiski jäi tunne, et elasin paar päeva päris doktorandielu päris ülikoolilinnas, päris doktorantide ja doktorite keskel. käisime Kairiga 2-päevasel andmeanalüüsikursusel, mis oli lühike, kuid äärmiselt intensiivne ja asjalik. mulle kohe meeldib, kui peab pingutama, et aru saada, millest jutt käib, ja kõik inimesed ümberringi on minust targemad.

saabusime õhtul, otsisime linnast ülesse me mõlema ööbimispaigad, sõime bussipeatuses türklaste toidubussist ostetud praekartulit ja kobisime ära magama. hommikul tutvusin sakslastega, kohtasin juba varasemat tuttavat Lorenzot ja seni veel võõrast paljulapselist pardiperekonda, kes pidada paari tänava ületuse kauguselt aeg-ajalt kolledžihoovi külastama tulema.

sest pardike on väike ... ja moonid pikkkad pikkkad pikkkad


otsisime üles loengukoha, kus veetsime terve pika päeva. kusjuures lõunaks pakuti vaid võileibu ja kartulikrõpse (inglismaa kuulus suurepärane kokakunst). õhtul hiilisime kairiga minema, korraldasime linnas korraliku foto- ja turistisessiooni ja einestasime kahekesi ääretult toredas Giraffi nimelises söögikohas. sõime suurepärast mehhiko sugemetega toitu. lihtsalt ei viitsinud ülejäänud seltskonnaga suhelda ega ka inglise suurepärast cuisine'i nautida.


Järgmise päeva stsenaarium oli enam-vähem sama, ainult et lõunapausi ajal pistsime oma võileivad käppelt kinni ja sibasime linna, et mõnd raamatupoodi lahtioleku ajal tabada. tabasimegi. ja tabasime raamatuid ka. oi kui raske kott tagasitulles oli! Inglismaal teatavasti on KÕIK raamatud inglse keeles! pärastlõunane loengusessioon, see kõikse keerulisem, möödus uinudes. keeruliste Heckmanni selektsioonimudeli valemite selgitusest ei jõudnud silpigi mulle kohale. nägin tõesti kurja vaeva, et mitte pingi alla norinal vajuda. hiljem arvutipraktikumis jõudis paar õrna ideed siiski kohale. õhtul toimus meil veel väike shoping Oxfordi nännipoes, kust Oxfordi ülikooli tekstiga särke ja pusasid sai. pool linna paists sellesse vormiriietusse riietatud olevat. peamiselt küll väga noored suvistel keelekursuste osalevad itaallased ja prantslased. esimest korda kodust välja saanud, lällasid nad tänavail hiliste õhtutundideni. oi küll tänavad olid õhtuks räpased. eriti mcdonaldsi läheduses.

teise päeva õhtusöök oli kohas, kust ma oleks ukse pealt tagasi pööranud, kui meile seda poleks soovitatud. õnneks polnud kogu koht nii õudne kui kitsas pime koridor, kust näkku lahvatas alkoholi ja higisegune läppunud õhk. disainist ja kujundusest oli koht ka puutumata. nimeks oli pubil The Eagle and Child. Selle koha kunagised püsikunded Tolkien ja C.S. Lewis kutsusid seda küll the Bird and Baby. See oli nende lemmik watering hole, kus nad jõid ja kirjutasid, kirjutasid ja jõid :) laenasin Wikipediast pildi ruumist Rabbit Room, kus me ka istusime. jälle natuke uhke tunne tuli peale. veider asi see ajalugu, kui seda vahel tunnetada.



üldiselt paistabki linn koosnevat ülikooli kolledžitest ja pubidest. kolledžid on suurejoonelised ja ilusad. nad olid üldjuhul külastajatele suletud, aga kuna me Kairiga olime majutatud kahe erineva kolledži ruumidesse, siis õnnestus meil neist kahte, Nuffieldi ja Lady Margaret hall'i ka seestpoolt näha. oi, ma tundsin end kui tähtis professor, kui me minu tuppa astusime - suur suur tuba vana massiivse tumedast puidust kirjutuslaua ja raamaturiiuliga, superilus vaade Nuffieldi kolledžihoone sisehoovi. mul vedas, sest Kairi oli täiesti tavapärases ühikatoas, mille vaade avanes ehitusplatsile.

Nuffield college


Lady Margareti hall'is oli seevastu imekaunis suur aed. Haljastus oli kõikjal linnas naljakalt tootsipeenralik. Jäi mulje et keset korralikult pügatud suuri muruplatse oli juhuslikult külvatud erinevaid kõrgeid taimi, mis seal siis ristirästi, kohati puhmaid moodustades kasvasid. isegi tänavapostide küljes rippuvates lillepottides kasvas vähemalt 5 eri sorti ja värvi lilli, kõik segiläbi.

Lady Margaret hall


aga see hooletu elegants sobis sinna vanade ja määrdundvärviliste hoonete vahele imehästi. hoonedki ei näidanud tagasihoidlikkust üles vaid pigem lopsakust ja edevust. no milleks on tarvis, et täiesti juhuslikust kohast kõrgub hoonet ümbritseva müüri keskelt kaunistustega ehitud post? ja mõne maa tagant veel üks post, aga kõrgem. ei olegi tarvis. puhas edevus.



ilm oli loomulikult kogu me sealolemise ajal pilves, hall ja kõle nagu ka piltidelt näha. hea, et ei sadanud. jalgrattad on popid ja tänavasildid toredad. sõbralik, ilus ja ajaloohõnguline linn see Oxfordi linn.

konservilaul

lubage, kulla blogilugejad, edastada teile kauneim laulutõlge, mida ma viimasel ajal kohanud olen. laulda on küll seda pisut raske, vähemasti samal viisil, kuid see-eest on sisu ilusasti edasi antud.

If I can be, I believe I can fly.

Tõlge: Kui olen mesilase konserveerinud, hülgan mesilase ja konserveerin kärbse.

allikas: prk.r6ivad (2008)

laadamuljed

oleme Võru laadalt elusana tagasi. tore laat oli. meil läks piisavalt hästi, aga ka piisavalt tagasihoidlikult, et mõtiskleda veel mõnele laadale minemise üle. ehk siis - tähelepanuta ja ostjateta me ei jäänud, vaatamata erarkodselt nurgatagusele müügikohale (õppetund 1 - kohale tuleb minna väga vara), samas jäi üle palju ehteid, mida järgmisele laadale müügiks viia. rääkimata sellest, et laat andis terve rea ehteideid juurde.

väljapanekus olid minu ja Sireti asjad segiläbi. huvitav oli see, kuidas me üksteisega ei konkureerinud, sest me ehted on suhtelislet erinevad ja meeldivad erinevatele inimestele. kes vaatas Sireti asju, ei vaadanud eriti minu omasid ja vastupidi. erandiks olid muidugi kolm tüdrukut, kes vaimustusid igast me ehtest. nad veetsid me laua taga terve igaviku ja ostsid lõpuks igaüks mitu asja. tegelikult tulid nad linna jäätist ostma.

väljapaneku atribuutikat peaks juurde muretsema. sel korral oli meil enamik asju lihtsalt laual ja lisaks ühel statiivist ja lõuendist ja pitsist ja knopkadest iproviseeritud stendil. aga kaugelt ei paista ju, mis laual on - peaks ikka asju ülesse riputama kuhugi. me nabrinnadel, kes ka ehteid müüsid, oli äge pukk. kahju, et see pildile ei jäänud, saaks järgi teha



kahju on ka sellest, et paarist ehtest, mis me ära müüsime, ei ole pilte tehtud. üks kee, mille üks tore kübarategija ostis, oli eriti kaunis. aga sel kiiruga laadal tehtud pildil on ka paar uut kõrvarõngapaari. mulle endale meeldivad need kuldsest polümersavist mustrilised latakad, aga helesiniste ja pruunikate ripatsite muster on mulle ka sümpaatne. olgugi, et sellised deformeeritud ja mitteperfektsed. võibolla teen hiljem ilusamaid pilte neist ka.