Läksin punaste pojengiõite tegemisega hoogu. Seadsin mõnuga õielehti ritta ja katsetasin erinevaid südamikke. Nii et kui kellelgi soovi, siis andke teada. Ühe reserveerisin omale ära ja võin öelda, et see täitis oma rolli väikese musta kleidi kaunistajana imehästi. Ülejäänud on aga vabad ja ootavad oma kohta kellegi kleidirinnas või mütsil või mantlil või kotil. Tegelikult sobiks õis hästi ka pähe, soengukaunistuseks.
Viimases, nagu näha, ei olegi ühtegi pärlit. Aga üsna võluv on ta sellegipoolest
Hehee, ei, see laul ei meeldi mulle sugugi. Aga ma tegin endale prossi. Tellimuste tegemine ja müügiks meisterdamine ei ole viimasel ajal välja tulnud (siirad vabandused neile, kelle ootele olen jätnud). Lihtsalt ei ole vaimu peale tulnud, küllap on ta lihtsalt aastaga rooste läinud ja see tulek võtab vaesel roostes vaimul aega.
Nüüd aga on neljapäeval mul pidulik üritus tulemas ja mis on üks pidulik üritus ilma uue suure punase prossita? Tegingi. Seekord ei kasutanud organzat vaid kunagi ammu laudlina jaoks ostetud kangast, mis on paksem ja kenasti triibuliselt läikiv. Paar organzalehekest pistsin ka vahele, eks ikka edevuse pärast.
Selleks ajaks jõudis kohale ka vaim, luud ja liigesed roostest puhtaks pühitud ja vaim valmis. Taaskohtumine oli rõõmus. Ja nii tekkis veel kaks, natuke väiksemat prossi. See esimene saigi tegelikult nii suur, et ma ei ole ikka päris kindel, kas mu kleit selle tagant välja paistab. Või ma ise. Aga õnneks on valikut.
Siin on kogu kolmik, kaunistamas mu diivanipatja. Ja ärge uskuge Inest, ma ei tee kõike, mis ma teen, sugugi iseendale. Jagub ka teistele.
… ehk tuba, kus meisterdatakse ehteid. Tuba, kuhu võib kõik pärlid laiali laotada ja nii jättagi. Tuba, kus pooleliolevaid ehteid ei ole tarvis kokku korjata, kui külalised tulevad või et saaks õhtust süüa. Tuba, mille võib värviga kokku mäkerdada ja kus haisutada lakkide, savide, värvidega. Just selline tuba on meil Siretiga nüüd olemas! Ruum vajab veel küll klanimist, pahteldamist, värvimist ja sisustamist, aga juba on seal päris mõnus tegutseda.
Siret tegutsb tegelikult oma värvide ja pintslitega seal juba jupp aega. Nüüd olen ma ka tasapisi sisse kolinud ja vaikselt hakkab mu mõtetesse tekkima ruumi ka ehete jaoks. Paus ehete tegemises on tõesti pikk olnud. Seda näitab ka see, et 2011. aasta jooksul on siia blogisse tekkinud vaid 9 postitust. Nüüd olen aga vaikselt hakanud mõtteid tagasi ehtesuunale sättima ja täna tegin juba isegi ühe prossi. Eelmisel nädalavahetusel voolisin natuke savi ka.
Kui keegi tahab külla tulla meie ehteid või Sireti imelisi maale vaatama või ostma või on õpitoa soovi, siis me asume Tartus Kastani tänaval sellises kohas nagu Noor-Eesti Loomekeskus NELK (endine Greifi kirjastuse maja). Aga kindlasti tuleks enne kokku leppida, me ei ole seal pidevalt kohal.
Pildid on tehtud telefoniga.
Roosa on jätkuvalt kõige popim prossivärv, aga roosa sobib suvesse suurepäraselt, ei saa ju vastu vaielda. See pross on mu kollektsiooni kõige suurem ja edevam – umbes CD plaadi suurune, rikkaliku pärlisüdamikuga. Loodan, et kingisaajale meeldis!
Üle pika pika aja sain näpud pärlitesse pista ja neist ühe edeva pärlikuhjaprossi vormida. Loodetavasti nüüd hakkab neid ehteid jälle tulema ja kõik, kes on ehteootel, saavad ka oma ehted kätte. Loodan, et kedagi lootusetult ära pole unustanud – tuletage aga julgesti meelde. Uusi tellimusi olen ka valmis võtma.
See järjekordne roosa pross on tellimustöö. Eelmiste jõulude ajal tellis mu kursaõde terve hunniku prosse mu käest oma sõpradele kingiks, nüüd üks kingisaaja tellis omakorda kaks prossi. Südame teeb soojaks see teadmine, et kingisaaja on nii rahul, et tahab ka teistele sarnast prossi kinkida. Ja tore on mõelda, kuidas keegi Tsehhimaal minu kätetööga ringi käib. Täitsa internatsionaalne bisnis, kas pole :)
Selle kaelakee sünnilugu on nats naljakas. Nimelt läksin gaalaõhtule. Kõlab peen, eks. Pintsakud ja lehvivad kleidid ja udupeened soengud ja kontsad ja… Jajaa. Aga kui on teada, et tegu on Tartu ja kino avamise gaalaõhtuga, siis vat ei teagi, kas on äkki kohasem panna selga teksad ja löhvakas kampsik. Et edevat kleiti mul nagunii polnud, siis otsustasin, et teen edeva kaelakee, mis oleks piisavalt glamuurne, aga mille saan ära võtta, kui see ikka kampsikute vahel liiga kohatu tundub :)
Et aega eriti polnud, andsin varem valmistehtud kõrvarõngale uue elu ripatsi kujul. Kuhjaga klaashelmeid ka ja valmis. Teise kõrvarõnga panin kõrva.
P.S. Minge kõik Athena Kinosse, mis nüüd uue elu jälle sisse on saanud.
Käisin ühe toreda tüdruku 8. sünnipäeval talle ja ta sõbrannadele savivoolimist juhendamas. Tundus, et kõigil oli tore ja igaüks sai omale ühe või isegi rohkem toredaid värvilisi ripatseid. Pilt sai kahjuks kusagil poole peal tehtud, suur osa ripatseid jäid pildistamata. Nii on pannil näha ka ainult üks oranzitriibuline boamadu, kokku sai neid tegelikult vist suisa kuus või seitse :)
