Käisime Käsmus Toomas Hussari Kon-Tiki esietendust vaatamas. Tegevus toimub 1947 vaiksel ookeanil. Kaks teadlast ja kaks sõjakangelast ületavad parvlaevaga Kon-Tiki vaikset ookeanit Lõuna-Ameerikast Polüneesia saartele, et tõestada, et see võimalik on. Üks teadlastest on Thor Heyerdahl (Margus Tabor).
Läksin etendusele eelarvamuse ja väga madalate ootustega - need vähesed suveetendused, mida näinud olen, ei ole olnud just parimate killast. Eeldasin, et tuleb torm, möll, kisa ja taplemine. Tuli kõik vastupidine. Lained loksuvad, meri on vaikne, midagi ei sünni. Ainult kajakad lendavad ja Bengt keedab planktonisuppi. Mehed tõmbavad suitsu, vahivad merd, arutavad.
THOR: Vaata, tavalises elus, mis on pealtnäha hall ja igav, on ometi palju sündmusi. Iseasi, kuivõrd me neid teadvustame.
KNUT: Tavaline elu on tavaline elu. Me oleme siin, et meie elu ei oleks tavaline.
BENGT: Mis asi on tavaline elu?
KNUT: Tavaline elu on tavaline elu.
BENGT: Jah, aga kuidas seda kirjeldada?
KNUT: Tavaline elu on see, kui ei juhtu midagi ja kõik päevad on ühtemoodi.
BENGT: Siis nagu meil viimased päevad?
Selle etenduse teevad nauditavaks dialoogid, väikesed ja tähtsusetud vestlused, muhedad tegelased. Midagi eriti ei sünni, kohati oleks tegu nagu kuuldemänguga. Kalakonks Raivo E. Tamme tagumikus ja Margus Tabori hästipeidetud viinapudel on suurimad sündmused. Nad lihtsalt on. Ja meri loksub. Ja mõistus läheb sassi. Päevad lähevad sassi. Tekivad "desavuud" ja asi läheb lõpuks ebaloogiliseks ja absurdseks. Aga mitte liiga. Iga hetk on nii kohutavalt muhe ja nauditav (Prangeli teise vaatuse ettekanne venis küll tiba pikaks). Parimat lavakujundust ei anna ka ette kujutada - täpselt nii oligi ju.
Näitlejad olid ka head. Raivo E. Tamm ja Jan Uuspõld olid oma tuntud headuses ja väga oma nägu. Ehk siis just sellise natuke otuna ja väga tõetruu jotana olen ma Raivo E. Tamme harjunud nägema. Ja natuke tahumatu päti mulje jätab Uuspõld mulle ka alati. Taborit ma ei ole väga enne näinud, nii et ma ei tea kas see oli tema tüüpiline roll, aga igatahes olin mina võlutud. Ääretult loomutruu, nagu istukski ja jutustaks reisikaaslastega, ei mingit näitlemise või võltsolemise maiku. Margus Prangel jäi teistega võrreldes pisut varju, kuigi kui varjust väljas oli parasjagu, oli ta üsna koomiline.
Igatahes sai minu suveteartrifoobia tugeva löögi. See oli üks parimaid etendusi, mida ma üldse viimasel ajal näinud olen! Aplaus Hussarile!
