fotokursus fotokursus... lõpuks jõudsime kompositsiooni teemani. keset loengut hakkas õpilaste seast ohkeid kostma ja lõpuks tõdesid kõik, et kuni selle loenguni oli pildistamine imelihtne.

struktuur, fraktuur, aktsent, tasakaal, dünaamika, rakurss, vaatenurk, rütm, joon ja joone beisment... ja selle üle pean ma veel endiselt mõtlema, kuidas saab aru kas tee tuleb või läheb põlla vahel. Aga eriti nunnu on see, et pilti saab teha ainult kolmelt tasandilt: kotka, inimese ja konna :)

aga ega siin midagi rohkem öelda polegi. võttis sõnatuks. ja pilti ka teha enam ei julge enne kui ma aru saan, kas tee tuleb või läheb...

uudiseid fotorindelt

Ei-ei, ma ei surnud koos selle maasikaga! Ma pole päris veendunud, et see maaskaski suri - iga päevaga muutus ta justkui elavamaks. Ühel päeval juba vaatas mulle otsa, mispeale ma ta kiiresti vabadusse toimetasin. Järgmisel päeval oleks raudselt kähedal hääelel "feed meeee!" nõudnud. Aga ma ei tea, mida karvased maasikad söövad ja ta oleks mu juures ilmselt nälga surnud. Niisiis loomakaitsjate kättemaksu vältimiseks lasin ta vabadusse. Rohkem pole temast enam kuulda olnud. Viimati, kui teda nähti, kandis ta seljas hallikasvalget maani kasukat.

Fotokursuse rindelt tegin kaks korda poppi, aga nagu selgus polnud ma ainus. Ükspäev olid hoopis pühad, mida keegi tähele ei pannud, ja teine päev rääkis asendusõpetaja objektiividest, millega mul nagunii midagi teha pole praegu. Onjueksju, mul ei ole vaja uut kaamerat! Öelge mulle palun! See arvel olev raha on ju diivani ja köögimööbli jaoks! Võtke ära see saadanas, kes mu õlal istub ja kõrva kisendab. Tema vältimine hakkab raskeks muutuma.
Aga tegelikult sain viimane kord kursusel ikkagi kinnitust, et pilti ei tee kaamera (aitähh teisel õlal vaikselt sosistavale inglile). Vastupidiselt kõigile ootustele polnud ma oma ülesannete täitmise ja esitamisega mitte viimane vaid lausa esimene. Ja tundus, et õpetaja jäi päris rahule (erinevalt sellest teisest õpilasest, kelle pilte me ka vaatasime). Kuigi no tehke või tina, ma ei osanud teha dokumenteerivat pilt. Vastandina emotsionaalsele-esteetilisele. Püüdsin küll, aga ikka olevat pildis liiga palju minu enda ättituudi ja suhet objekti näha. Või midagi sellist. Oleks pidanud ainult nt ühte lille pildistama, vaasi välja osaliselt kaadrist jätma vms. Noh, et oleks tavalisem. Tegin tavalisemaid ka, aga nii igavad olid. Mitte et see nüüd hiilgaks mingi erilise originaalsusega - lilled ju!


Ühe kodutööna oli tarvis katsetada sügavusteravust. Vasakul pildil on siis ava 2.8 ja paremal 8, mis mu kaamerakese puhul ongi max ja min. Ma muidugi kasutasin autofookust, mis erinevatesse kohtadesse teravustada eelistas ja see nüüd oli ainus asi, mis ei lasknud pildil pääääris õige ja hea olla. See roigas keset pilti pidi muidu herr õpetaja sõnul karusaba olema :) Aga muidu oli mõnus seda pilti käpuli maas teha ja avaasja katsetada, sest no tõesõna, ma polnud seda enne teinud. Eraldi challenge oli leida koht, kus see hästi välja ka paistab. Teine kaasvõitleja oli pildistanud kassi, kelle selja taga olev kell kord oli pisut rohkem, kord pisut vähem terav. Seal nagu ei mõiganud asi nii hästi.

Aga ma ei tea, see manuaalne teravustamine, see ei tule mul kuidagi välja. Süüdistan kaamerat.

FastStone Image Viewer - soovitan soojalt. Väga mõnusalt saab pilte omavahel kõrvuti võrrelda samal ajal Efixist pilditegemise parameetreid vaadata, käbens pilti lõigata, kontrasti, valgust ja mida kõike veel.