Kõige ilusam talv

 

Kui eile unistasin prossi vaadates sinisest taevast, siis täna käis ta koos päikesega isiklikult kohal meid rõõmustamas. Küll õues ON ilus! Käisime Toomemäel ringi ja ma lihtsalt ohhetasin ja ahhetasin vaimustusest! Mul ei ole sõnu lihtsalt. Õnneks on pildid, ei peagi sõnu tegema.

 

Pidu, pidu, tantsupidu!

ja laulupidu

ega öelda polegi palju. oli huvitav, hämmastav, ilus, pisarateni liigutav, naljakas, lõbus, päikeseline, ülerahvastatud, imeilusasti kõlav ja võimas.

       

õites kevad

aeg on jätkuvalt kiire ja töine ja minu kurvastuseks ka ehetevaba. õnneks on olnud natuke aega kevadet käia nuusutamas. Tartu botaanikaaias on praegu nii ilus ja õitsev. minu erilisteks lemmikuteks on karukellad.

 

ja mis on viimasel pildil? saate aru?

alien attack

üldiselt on asi halb, rohelised kollid ründavad Annelinna. nemad on kindlasti süüdi ka sellest, et kõik on löga ja pläga täis.


tundub, et tegu on Omikroniaanidega. Futurama sõbrad teavad, et tasub igaks juhuks valvel olla. siin stiilinäide.

lumest, muidugi

jaa, lumi. lumi ja lumisus ja lumevangis olek on nende päevade põhiteemad telekas, raadios, telefonikõnedes ja muidu vestlustes. igasugu põnevaid asju näeb ja kuuleb - igasugu liiklusseiklusi ja töökohal ööbimisi ja mis kõik tuleb ette. muidugi tahan ka anda oma väikese panuse selle ilmaime dokumenteerimisse. aga ega mul polegi öelda rohkemat kui et mulle see lumi väga meeldib ja hirmus kahju on, et juba ülehomme tuleb kummikud ja kummipaadid välja otsida. juhtunud ei ole minuga midagi. kui välja arvata üks kuri tädi, keda linnas nägin. ta seisis tänavanurgal ja kurjustas kõigi mööduvate autodega: mis te ajate oma sitased autod siia jalakäijatele ette. kas te aru ei saa või? koristage oma autod siit eest ära!

mõnus on tunda, kuidas loodus on võimas. õhk, saate aru, tühipaljas õhk võib seista kui müür su ees ja no eks sa püüa kõndida. sülitab jäiselt näkku ka veel. tsiteerides härjapõlvlast: "Noh, Looduse Kroon, lähed homme autoga tööle? No mine-mine!" ütles lumi ja hakkas kurjakuulutavalt itsitades sadama."

las nüüd pildid ja jutustavad, neil on ka üht-teist öelda

aga see, KUI viletsa kvaliteediga pilte ma oma kaameraga suudan teinekordvälja võluda, on lausa imetlusväärne!

avasilmi Vormsil

Dokumenteerimise ja natuke ikka edvistamise mõttes ka märgin ära, et sain ära märgitud Vormsiteemalisel fotokonkursil Avasilmi. kahju muidugi, et ei võitnud, oleks saanud palju pappi uue fotoka jaoks :) Esinesin seal selle pildiga:



võidutöid vaadake siit.

õhtul pargis

keegi oli lehed pargiteelt kokku korjanud ja hunnikusse pannud.
hunniku kõrval vedeles ilma kaelata riidepuu. musta värvi.
osad lehed olid asfaldi külge ka kleebitud. nagu tapeet või vaip.
kõik lehed, nii hunnikulehed kui asfaldile kleebitud lehed olid täitsa märjad ja nätsked
üldse ei sahisenud. kahju.
muidu on sügis ikka ilus küll

ma olen väsinud. aga see ei ole lehtede pärast, lihtsalt väsitav päev oli. aga vahel on väsitav kah hea.

mine metsa!

sellesse sombusesse päeva kulub marjaks ära üks väike meenutus lühikeseks jäänud puhkusest, suvest ja ajast kui kahe käe ja jalaga reipalt sai mööda maailma ringi rännatud.

näiteks käisime märdiga marimetsa rabas. väga huvitav raba imeilusate rabalaugaste ja vaatetornidega. soovitan soojalt, aga päikeselise ilmaga tasub end sisse kreemitada või siis end mitte liialt alasti võtta - see rada on päris pikk ja päikese eest palju varju pole. täna muidugi kõlab see soovitus päris kohatult :) peaks hoopis kilejopesid ja kummikuid soovitama. aga ma kõrbesin seal rabas täitsa ära, nii et ma ikka hoiatan.

onju ilus! millised värvid! oleks veel tunneks kõiki neid taimi, linnukesi, putukakesi ja liblikakesi, kes seal elutsevad, oleks veel eriti äge. õnneks on rabad varustatud infotahvlitega, mille abil end natuke rabamaastiku eripäradega kurssi viia saab.

selline siseturismi promo siis täna :)

jaanilaupäevased lilled

ilusad, õrnad ja märjad



pildi tegemisel oli abiks jaanilaupäevaõhtune valgus, tuntud ka hämaruse nime all, ja statiivi puudumine.

tere suvi

mälestus äsja otsa saanud kevadest. Tartu loodusvaated :)

kevadetulekupildikesi

sel päeval kui kevad tuli. mitte kalendri järgi, vaid päriselt. Supilinnas

kevadvärvid

kevadvärvid tulid läbi halli pläga poest lauale rõõmu tooma. kas pole kaunis!? ise ostetud, hästi ostetud :P

mulle tehti eile märkus, et mu blogi räägib ainult ehetest ja üldse teada ei saa, mis elu ma elan. aga kulla sõbrakesed, kui ka teil hakkavad mu näojooned meelest ära minema ja te üldse ei tea, mis elu ma elan, nagu sel märkuse tegijal mureks, siis tulge külla... ja ma näitan lisaks ehetele ennast ka :)

sõbra jaoks on valla mu uksed ja mu hing,
mu kõrvad ning mu silmad ja mu perekonnaring!

mis ma sellest tavalisest argielust ikka üles kirjutan. muidu hakkan veel halama, kui halbu etendusi ma Vanemuise teatrist näinud olen viimasel ajal või et aknad on nii jubemustad, et päikesepaiste ei mahu tuppa. või et raamaturiiul kukkus keset ööd ilge litakaga ümber ja lõi teleka ka uppi. ja siis saaksite te veel kõik teada, et ma tegin lõunaks munanuudleid aedviljaga, aga tolmu ei ole viitsinud veel imeda ja artikli kirjutamise olen ka edasi lükanud. kui midagi olulist juhtub, siis ma luban, et sellest annan teada. teeme nii, eks?

sügis tuleb. tipa tapa. mööda pargiteed.

Foto- ja muiduretk

Käisime imetlemas Kallaste imetlusväärset kallast ja Mustvee vett, mis tegelikult ei olnudki must.

Kallastes on turistidel põnev. Seal on täpselt kaks vaatamisväärsust - liivakivipaljand ja vanausuliste kirik. Kirikusse sisse ei saa ja nii tuleb seda eriliselt kummastavalt renoveeritud hoonet aia tagant piiluda. Tore muidugi, et kiriku eest hoolt kantakse (erinevalt ülejäänud Kallastest), aga ma poleks nii kindel, et 19 sajandi hoonele just sellise raudse turvaukse ette peab panema. Jah tõesti, sel pildil on kiriku uks. Tellised on väravapost. Kas pole kaunis raamistus sel uksel?!

Päris jahmatamapanev värk. Seda enam, et elu linnakeses paistis olevat rahulik. Lapsed vurasid vanadel käuladel, tädid asjatasid linna ainsa poe ees turul porgandeid, sibulaid, Poola põõsa taga toodetudriideid müües. Onud muutsid niru või kakerdasid purjuspäi mõmisedes tänaval. Ka see tädike, kes kiriku ees muruplatsil päevauinakut tegi, ei paistnud kirikule erilist ohtu kujutavat. Nii et ma ei tea, kelle eest neil kirikut vaja kaitsta oli. Turistidehordid olid ka meeletud. Meie + 2 inimest.

Liivapaljand see-eest oli ilus värviline. Ilus kodu neil kaldapääsukestel. Ainult et keegi on hakanud kaldale liiva sisse nimederaamat koostama. Iseenesest on muidugi mõistlikum liivakivisse kui liivale oma nime kirjutada, aga see raamat vajaks kujundajat ja toimetajat. Üldse oleks sinna Peipsi äärde vaja talente. Mustvees ei olnud järves ujumise saundträkk eriti professionaalne, vajas produtsendi kätt, mis skuutrivendade tekitatud helid linnulaulu ja lainete laksumisega miksiks.

Seda, milline pääsuke, millises augus elas, teada ei saanud. Nad harrastasid sööstlaskumist ülehelikiirusel. Mingid meeletult suured vindiparved lendasid ka ringi, aga otse loomulikult oli mul alati fotokas valel ajal vales kohas ja asendis. Nii et loodusfotograafi minust endiselt pole. Vähemalt elusloodus, mis eest ära lendab, tekitab raskusi. Lilledega on lihtsam.

Üldse läks piltidega nadisti. Laenasin vahepeal fotoka välja ja kui tagasi sain, ei taibanud vaadata, mis kõik toredaid funktsioone katsetatud ja nuppe vajutatud on. Ja nii said kõik sajad pildid eriliselt halva kvaliteediga (ISO 400 oli by default, kui kedagi huvitab. Ja mu kaamera puhul tähendab see seda, et detailide asemel on lilla-rohe-kollane hägu). Märkasin alles bussis teel Mustveesse (Mustvette? Mustveele?) et midagi on nihu, aga selleks ajaks olime juba oma 6 tundi ringi hänginud ja pilte plõksinud, nii et Mustveel ei viitsinudki eriti nagu enam. Kokkuvõtlikult siis mitte eriti produktiivne fotoretk.

Aga Mustvee on elusam linn kui Kallaste - skuutrid ja baarid ja inimesed ja Tsehhi tsirkus ja kohviku PepsiSands disku toimus ka õhtul. Sinna me kahjuks ei saanud jääda, piirdusime kohvikus meeleoluka Eesti mussi ja burksi nautimisega ja lahkusime bussiga ära koju.

Pilte tuleb varsti juurde. Aga hiljem. Praegu ootab ees vanaemakülastus.

Eile toimus Antoniuse aias kontsert-etendus Põhjala Saladused. Esines Taani viikingite muusikat mängiv Krauka, mis ületas oma energilisuse, võimsa laulu ja kaasaegse helikeelega kõik mu ootused. Folgihingust oli selles ürituses. Lisaks veel moedemonstratsioon, mis lükkas ümber väärarusaama nagu oleks vanal ajal kõik eestlased vaid valgesse linasesse riietunud. Oh ei, märksa värvikirevam ja uhkem oli see kõik, nagu juuresolevatelt illustratsioonidelt näha.




Vahel on hea ja värskendav minna kuhugi, kuhu minemise peale iial ei tuleks, kui poleks Sõpra, kes kutsuks. Teine maailm, teised inimesed, kes elavad teistsugust elu, vaimustuvad teistsugustest asjadest kui need, mida mina ja need, kellega ma igapäevaselt suhtlen, õigeks ja heaks ja huvitavaks peavad. Kitsas on see maailm, milles elame.