kummikud

Mul on väga koledad kummikud. Suured, ebamugavad, rohmakad ja militaarmustriga. Väga väga koledad. Olin nõus nendega käima metsas prügi koristamas, aga see on ka kõik. Samas tundub, et varsti on vaja kas a) paati või b) kummikuid. Paati mul pole ja kummikud on tõesti ka nii koledad, et tegelikult ei lähe üldse arvesse. Maailmas peab olema ilusaid kummikuid! Nii et… kummikujaht alaku!

kõigepealt Brittide Wedge Welly imelised ja elegantsed.

Siis Hunteri omad, natuke vähem elegantsed, kuid siiski sümpaatsed, praktilised ja uskumatult ägeda värvivalikuga!

 

Mu absoluutne lemmik on Däv Rainwear. Kui keegi teab, kust neid osta või Euroopast tellida saaks, andke palun teada : ) Ja kui keegi teab kedagi, kes on vastutav meie poodide kummikuvaliku eest… andke neile vihje

 

neilt saab ka kalosse :P

Kõige ilusam talv

 

Kui eile unistasin prossi vaadates sinisest taevast, siis täna käis ta koos päikesega isiklikult kohal meid rõõmustamas. Küll õues ON ilus! Käisime Toomemäel ringi ja ma lihtsalt ohhetasin ja ahhetasin vaimustusest! Mul ei ole sõnu lihtsalt. Õnneks on pildid, ei peagi sõnu tegema.

 

Ehtekuu

Ehted ja ehtimine on viimase kuu märksõnadeks. Inimesed ehtisid ära kodud, tänavad, kauplused, kuusepuud, õunapuud. Ilmataat ehtis ära kõik muu, viimse kui oksarao ja korstnakivi. Tal on tõesti hea käsi ja stiilitunnetus – kõik on nii imeilus.

 

Lisaks linna-ja koduruumile, paistab, on inimesed jõulu ajal väga innukad ka teineteist ehtima ja selle üle on mul muidugi väga hea meel. Kui läbi aasta nii palju ehteid mu käest tellitaks ja ostetaks, võiks täitsa elukutseliseks hakata. Aitähh kõigile, kes mu ehteid jõuluvana kingikotti poetasid. Loodan väga, et kingisaajad jäid rahule.

Kaunis pole see kuu olnud aga vaid silmad ele, vaid ka kõrvadele. Kontserteid on vist rohkem kui tavaliselt. Käisin Rannapi, Sibula ja Birgit Varjuni kontsertil. Mulle väga meeldis. Rannapi käsitlus klassikalistest jõululauludest oli tore – kohati ajas naerma ebatavaline tempokus, kohati korjas mu kõrv keset (Neil Karjastel Väljas?) laulu meloodiajupi “kui kunglarahvas kuldsel aal”. Selline teistmoodi lähenemine. Rannap kaunistas lihtsad ja väga tuttavad laulud oma klaverimänguga ära – ta mängib ikka väga mõnusasti. Saint saensilikud tilulilud ja ilusad meloodiajupid tegid lood palju huvitavamaks ja uueks. Klaver ei olnud kindlasti vaid laulu saatmiseks vaid pigem võrdväärne partner. Kontserti kõige parem osa, mis mul kananaha ihule tõi, oli aga saate Marre otsib superstaari võitja Birgiti laulud. Ta on lihtsalt super.

 

Teen ettepaneku nimetada detsember ümber ehtekuuks :)

kevadekuulutajad

jaa, kevad on käes. õues värvis tädi pintsliga telliskive roheliseks...

Ehtenäitus geoloogia muuseumis

Põnev on elu, kui mõelda kui palju igasugu sündmusi ja sündmusekesi tegelikult linnas toimub, aga millest midagi ei tea ja mis enamasti tibatillukese rühma inimeste jaoks põnev tundub. Üleeile näiteks avati Tartu Geoloogia muuseumis Kunstiakadeemia ehtekunsti osakonna näitus “Loodus on ehe, ehe on ehe”.

Ühel pool koridori seinas vitriinid mineraalidega, mis muuseumis püsieksponaatideks, teisel pool vitriinides looduslikest materjalidest tehtud ehted. ehetes oli kasutatud muidugi kaduvväikest osa neist kivikestest, mis muuseumi kogudes on. Näiteks elavhõbedat polnud küll keegi ehtesse pannud.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Mineraale oli põnev uurida, sest seal nägi täitsa naturaalsel kujul neidsamu, mida ma just FMGst tellisin ja mida ootan, hing ootustärevust täis. Ahhaati, jadeiiti ja karneooli näiteks. Pole ju poolvääriskivideks nimatatavaid kivikesi eriti näinud, katsunud ega kasutanud. Ja paljud ehtetegijad on neis vaimustuses. Ja vaadake, mis tumedad käkid siltide kuld ja hõbe all näidati. kõike muud kui glamuursed ja kaunid. ribikardinad jäid ka ilusasti pildile.

Ehtenäitust täiendas Tanel Veenre loeng kaasaegsest eesti ehtekunstist ehk siis tegelikult küll Kunstiakadeemia ehte- ka sepakunsti osakonna tegemistest-töödest-inimestest. Huvitav oli. Huvitav on, kuidas Eesti ehtekunsti iseloomustab süngus, värvide puudumine, raskemeelsus. Sisekaemuslik. Ehtekunst pidadagi olema eneseväljendusviis ja selle levinuimaks vormiks on miniskulptuur, kuhu pannakse taha nõel ning nimetatakse seda prossiks. Ehk siis kantavus ja kaunidus ei ole märksõnad vaid eneseväljendus ja sõnum. Need kantavad ja ehte moodi asjad, mida mina oma vaiksel ja amatöörlikul moel näiteks teen, ei ole kindlasti ehtekunst vaid hoopis –disain.

mõned näited näituselt ka. minu maitse järgi ja üsna kantavad asjad. Keskmine on Kertu Tubergi toredast prossiseeriast. teiste autorid suutsin ma ära unustada. andke teada keegi, kui teate.

(edit:viimasel pildil on Andrus Rummi ehted)

Hop Galerii Tallinnas korraldab pidevalt ehtenäituseid. Novembris näiteks on Kristiina Lauritsa oma. Seda vaataks meeleldi – tema oli üks ebatavaliselt rõõmsa-ja kergemeelne ja ilutsev oma ehetes. Ilmselt hispaanias õppimise mõju, arvas Veenre. Mulle meeldib.

Kreativ Blogger award

 

Kõrvad liiguvad heast meelest tunnustuse üle. Mariano ehk Bastiano, kes teeb taaskasutatud materjalidest väga stiilseid ja lahedaid märkmikke, pidas mu blogi Kreativ Bloggeri auhinna vääriliseks. Aitähh!

Auhinnatud blogiomanikud peavad kirjutama, mis neid inspireerib. Hea, et küsisite, peangi nüüd enda jaoks ka selle välja mõtlema. Ja see pole sugugi lihtne – ehete valmimine ei ole üleliia mõttestatud ja ratsionaalne tegevus.

1. Värvid. Ma armastan värve ja värvikombinatsioone. Mu ehted on küll üsnagi monokromaatilised ja igal ehtel on üks oma värv, aga neil peab olema värvi! See materjalide ehk helmeste ja polümersavi värv on üheks peamiseks ehte omaduseks, alguspunktiks ning mõtete-fantaasia käimalükkajaks. Kõigepealt on pärl, siis tuleb idee. Mitte vastupidi. Minu jaoks võõrastest-harjumatutest värvidest on raske ehteid teha.

2. Uued tehnikad. Mulle meeldib välja mõelda uusi disaine ja materjalide kasutusviise. Satun vaimustusse ka erinevatest töövõtetest ja tehnikatest, mis alati ei ole just ehete tegemiseks mõeldud. Kangad, pitsid, paelad, heegeldused, tikkimine. Tahakski rohkemat õppida, rohkem katsetada.

3. Teiste looming innustab ja avardab, näitab võimalusi ja nende piiramatust. Plagieerida siiski ei taha, ei oskagi. Jäljendamine või õpetuste järgimine ei ole minu jaoks. Ehted elavad oma elu ja tekivad samm-sammult. Tean harva ette, mis välja tuleb :)

Paistab, et teen ehteid ehete pärast, nende värvi, vormi ja ilu pärast. Ei püüa midagi kujutada, öelda ega näidata. Aga kust tulevad motiivid, värvid ja kujundid – seda ma ei tea.

Minu poolt lähevad auhinnad nendele inimestele:

• Siret
• Leina Neima
• Anna
• Sirje
• Tina Holden

Helenile annaks ka, aga ta juba sai :)

alien attack

üldiselt on asi halb, rohelised kollid ründavad Annelinna. nemad on kindlasti süüdi ka sellest, et kõik on löga ja pläga täis.


tundub, et tegu on Omikroniaanidega. Futurama sõbrad teavad, et tasub igaks juhuks valvel olla. siin stiilinäide.

savigeenius

Tina Holden'sil on geniaalseid ideid. teha polümersavist helmekübaraid on tema viimane leiutis. no muidugi - kui metallehistöö veel kontimööda pole, saab ju savi ja vastavate metallikarva värvidega imiteerida. tal on seal tutoriale igasuguseid, muideks. ja tema karbikesi ma lausa jumaldan!

üks näide


vot, pidin seda jagama. sest järgi proovida kohe ei saa - tööpäev kahjuks täna...

luubiga looduses

pika ja pingelise tööpäeva lõpuks kosutavaid ja kadedustekitavalt kauneid makrofotosid siit

näide Leon Baasi nimeliselt fotograafilt

art is everywhere

täna hommikul näiteks oli minu esituses võimalik näha tegevuskunsti klassikalist teost "LEHM LIBEDAL JÄÄL". väga kaunis

kodututel kassidel ja koertel külas

käisime töökaaslastega Virumaa kodutute loomade varjupaigas talgutel. suure südamega inimesed on Rakvere lähedal oma kodu taluõuele kodututele koertele ja kassidele ajutise kodu teinud ja me käisime neil abis, sest tööd on palju. värvisime kuute ja aiaposte, vedasime risuhunnikut laiali, et selle asemele saaks uued koerte boksid ehitada, et nad ei peaks ketis olema. värviülejäägid olid meil omal kaasas. vanu riideid viisime kasside pesade sisustamiseks.

eks natuke kõhe tunne oli minna, kodutus ju ikka kole nähtus. nii mõnigi kartis, et süda läheb haledaks ja tagasi tuleb koos kassi ja koeraga minna. aga kujutlus rääbakatest kurjadest või just vastupidi alandlikest ja argadest loomadest, kellele liiga on tehtud, osutus täitsa valeks. koerad olid tõesti ilusad, terved, rõõmsad ja väga sõbralikud.

eks osad olid muidugi seal terveks ravitud ja normaalkaaluliseks toidetud. kuulsime ikka lugusid luukereks nälginud loomadest ja muudest õudustest ka. hirmus ikka, kuidas inimesed oma lemmikud hülgavad või veel hullem, kui neid piinavad. nagu Liis varjupaigast ütles - sageli on varjupaiga koerte elu palju parem kui kodus elavatel koeradel. nojah, koeraelu.

hea uudisena üllatas mind, et loomad on varjupaigas keskmiselt vaid paar kuud enne kui uue kodu leiavad. umbes pooled küll Soomes. soomlased aitavad ka annetustega palju. mõned sõidavad suure veoautotäie koerte-kasside kuivtoiduga Soomest spetsiaalselt kohale, et siinseid asukaid aidata.

aga ei pea muidugi nii suurelt aitama. siit http://www.varjupaik.ee saab lugeda mitme varjupaiga ja ka toetamise-aitamise viiside kohta. varjupaigad toimivad ju suuresti vabatahtlike abil ja rahadega. näiteks haigetena varjupaika jõudnud loomade ravimise rahastamiseks toimuvad korjandused. mõnikord maksab ühe looma ravi tuhandeid. kõik loomad vaktsineeritakse , vajadusel ka steriliseeritakse enne kui nad uute omanike kätte antakse.

praegu varjupaigas olevaid loomi näeb siit - kui on soovi omale koer või kass võtta.

töötuba

kui mu elu oleks õudusfilm, siis poleks kahtlust, kuidas film lõppeks. loomulikult võtaksid pärlid-traadid-paelad-savid mu kodu üle võimust ja ma upuks pärlite alla ära. ma juba kuulen, kuidas nad mulle kähedal õõnsal häälel sosistavad : "feed me! feed me!". sest nad tahavad paljuneda.

tegelikult tahan näidata teile, milline on ühe helmemaniaki ja traadihullu kodune laud. saladuskatte all ütlen, et mul on teine laud veel ja hetkel on see ka traatide, pärlite ja juba valmis ehetega kaetud. diivan ka.

alustame alt vasakult - vaade kogu lauale. (no tegelikult on pisike nurk reserveeritud veel arvutile ja mõnele paberile-dokumendile, aga üldiselt jääb see tööala aina väiksemaks.) kõik on segamini ja täis traate, pärleid, tööriistu, värve ja mingit mõistatuslikku sodi. teekann poseerib kõrvakate pildistamiseks ja statiiv on ka reageerimisvalmis. turgutuseks tassid kohvi ja veega, aknalaual mu mannetu maitseainekasvatus ja palm. aga palm ei ole söögiks. südamekujulises küpsetusvormis küpsevad tavaliselt saviripatsid.

pilt ülal paremal on lähem vaade sündmuspaigale. suur pärliriiul, selle kõrval pintslid, värvid ja kast polümersaviga. tühjad pudelid teisel pool riiulit on savi rullimiseks.

ülejäänud kaks pilti on taldrikutest, kuhu maanduvad põrandalt ja mujalt leitud kodutud pärlid ja traadijupid, poolikud ja katkised ja nässu läinud asjad. ühe neist taldrikutest tegin ükskord peaaegu tühjaks ja leidsin kõigi pärlite kodud üles. aga see on tõesti suur töö, sest nagu näha, on mul pärleid 6 karbitäit + üks paljude sahtlikestega riiulike. ja sealt iga pärlikese jaoks õige kott leida on päris raske. vahel on seal süsteem - värvipõhine. aga süsteemi hoidmine nõuab palju kannatust ja tähelepanu. tavapäraselt rändavad pärlikotid pärast kasutust juhuslikku kohta. tegelikult on ehete tegemine päris kurnav tegevus, mis samas on nii kütkestav, et seda ei raatsi enne pooleli jätta, kui kogu jaks on otsas. ja nii need pärlid jäävadki sorteerimata.

taldrikute piltidelt võib leida veel põnevaid asjakesi. näiteks pea alaspidi oleva klaasist keemikulehtri, Euroopa Struktuurifondide piparmündikommide karbi, wigjigi traadiväänamise aluse ja suure kollase nööbi.

aga nii sassis on kõik sellepärast, et laadapaanikas ei ole mahti koristada. vaja ehteid teha.

sokitrikk, tolm ja pärlid

kui külas käivad pisikeste kätega pisikesed pärlihuvilised, võib ikka juhtuda, et pisikesed käed ei jaksa suurt pärlikarpi käes hoida ja suur hulk pisikesi pärleid suure rõõmuga mööda tuba laiali veereb. eile just nii juhtus.

natuke suuremad pisikesed pärlid nokkisime põrandalt kokku, aga eriti pisikesed seemnehelmed peitsid end vaibakarvade sisse ära ja neid oli sealt päris raske kätte saada. õnneks oli Laura just hiljuti telekast näinud tarka nippi ja seda mullegi õpetanud.

trikk seisneb selles, et pärlite kokkuimemiseks tuleb tolmuimeja toru otsa asetada õhuke sokk, mis kogub pärlikesed enda sisse ja ei lase neil mööda toru alla tolmukotti vurada. selline sokitrikk. proovisin järgi - toimib!



loodan, et järgmises saates õpetatakse, kuidas eraldada helmeid tolmust, mille sokk ka väga hästi kokku korjas. kui see vinge tolmuimeja, mida mulle tutvustamas käidi, oskaks seda teha, siis ma isegi kaaluks korraks selle ostmist. teate ikka ju neid maailma parimaid, super tehnoloogiaga, pardakompuutriga tolmuimejaid (vabandust, kodupuhastussüsteeme), mis on ainus võimalus meid kõiki astmast päästa (sest tolmulestad söövad meie konservantidest läbi imbunud nahka ja nende tekitatud tolm on meile kahjulik ja meil kõigil on varsti astma)? soodushind, ainult 21 000. aga ma kahtlustan, et tal puudub pärlite tolmust eraldamise funktsiooni. nii et ainus võimalus on enne külaliste tulekut tolm põrandalt kokku imeda. see oleks vist lausa viisakas. noh, niivõrd kui see mu tavalise pardakompuutrita tolmuimejaga võimalik on.

pisikese inimese abil kokku miksitud pärlisegust sai käevõru. päris hea, et ma vahel püüdsin helmeid tooni järgi süstematiseerida, päris ilus segu sai. selliseid saaks sellest segust umbes 6-10 tükki veel. kes soovib?