30. sept 2007

ehtekunts


Minu esimesed arglikud sammud ehtekunstis. Ja ehete pildistamisel. Ma ei teagi, kummas ma rohkem arenema pean, aga neid rõngaid pildile saada oli küll väga raske. Paistab, et ma oma algaja rumaluses lisasin neile mingil viisil kiusliku iseloomu, vaba tahte ja jalad ka alla.

Igatahes väga vahva on nikerdada. Nii et aitähh Helenile selle pisiku eest. Mu vastupanuvõime oli küll siiani suhteliselt tugev, aga nüüd on mul tervis igate pidi nii nõder, et isegi pärlipisik sai löögile. Ei läinud aastaki :)

Tellisin omale Helmehaldjast veel igasuguseid vidinaid juurde. Ootan nüüd põnevusega.



















P.S. Tellimusi veel vastu ei võta.

22. sept 2007





















Täna oli rõõmus päev. Ei võtnud kahte aastatki ja saimegi oma magamistoa kõlerohelised seinad üle värvitud. Kolm seina on juba jupp aega valged. Täna sai kolmas lillaks. Tegelikult on muidugi see värv palju ilusam kui pildi peal, aga kaamera ei suvatsenud õiget värvi näidata ja minu photoshopi oskused sinna ka ei küüni, et oskaksin selle õigeks timmida. Nii et tulge külla ja vaadake ise.

21. sept 2007

park

sügis tuleb. tipa tapa. mööda pargiteed.

20. sept 2007

Mulle ei meeldi üldse, kui raamatud läbi saavad, ja sellepärast meeldivad mulle paksud raamatud. Kuigi paksude raamatute puhul on häda selles, et tegelased saavad tavaliselt ajapikku nii omaseks, et tekib lausa igatsus nende järele, nagu oleks külas olnud sõber ära läinud. Ja no paksu raamatu puhul on tõenäosus, et nad lõpuks ära surevad, on ka paksu raamatu puhul suurem :)

Mis meenutab, et ma ikka veel ei tea, kes siis Harry Potteri viimases osas ära suri. Pean õe käest uurima. Seda, et öökull surma sai, ta juba ütles.

17. sept 2007

Kui ka teil on mõnikord hommikul peeglisse vaadates (eriti sellesse suurendusega) hirm tulnud oma naha ebatasasusi ja kortsukesi ja poore ja unest paistes silmi nähes, siis soovitan Ilmar Kruusamäe näitust Inimene. Mistahes peegel on te vastu sõbralikum kui Kruusamäe oma modellide suhtes - nii halastamatu hüperrealistliku suurendusega peeglit pole lihtsalt olemas.

Pean ütlema, et näitus parandas mu elu kvaliteeti. Olles näinud kõike seda, ei ole mu hommikused ehmatused enam nii suured. Ja hommikud hoopis ilusamad.



15. sept 2007

13. sept 2007

Öine statiiviimproviss

Tänase õhtu õppetunni teema on "statiivi vajalikkus ja alternatiivid". Esmalt tuleb veenduda, et ilma statiivita on ikka päris raske öösel pilti teha. Mõtled küll, et mis ta siis ära ei ole need paar sekundit suur ja raske Nikon käes hinge kinni hoides paigal seista nii, käed ei värise ja tasakaal ära ei kao. Aga ei. Võimatu. Elu pulbitseb soontes täiesti kontrollimatult ja takistab fotokunsti. Õigemini on tulemuseks nii suur ja abstraktne kunst, et ma seda ei mõista.

Teiseks tuleb tõdeda, et suhteliselt vähe on linnas asju, mis õiges kohas asetseks. Ehk siis asju, mille peale kaamerat toetada niimoodi, et objektiivi ette midagi mõistlikku samal ajal ka jääks (
Ilmselt on linn ehitatud alles pärast statiivi leiutamist). Ja teha siis pilti sellest, mis lihtsalt mugavalt kaamera ette jääb... oii, palju täiesti mõttetuid, aga see-eest teravaid pilte saab!?

Proovisin kasutada puutüve, aga see ei osutunud just maailma kõige stabiilsemaks toetuspinnaks. Oleksin tänulikkusest puukallistajaks hakanud, aga jäi ära. Seljatoeta pargipingid on suurepärased inimeste jalgade ja muru ja pimeda pargi pimedate puualuste pildistamiseks. Aga seljatoega pargipingid on kusagil mujal. Prügikast ei kõlba millegiks, sest haiseb. Kõige parem on kõrgemat sorti aed, kaitesmüür või tara. Esiteks on need head ja stabiilsed, toetavad hästi nii kaamerat kui ka seljatoega pinkide otsimisest ja hinge kinnihoidmisest väsinud fotograafi. Teiseks, ma ei pea ilmselt ütlema, on see suurepärane viis näha, mis tara taga peidus on. Peaegu sama hea kui kahekordse bussiga keset Tartut sõit. Ainult et oht politsei kaela saada naabri Valvelt või öises vahetuses töötavalt korstnapühkijalt on suurem.

Aga aitab jutust, asume tulemuste piduliku presenteerimise juurde. Sellistest enam-vähem okei vaatega kohtadest võite siis leida enam-vähem okei aia või posti, kuhu siis enam-vähem okeilt kaamera peale asetada ja enam-vähem okei ööfoto teha. Selline enam-vähem okei sõnum ja kontseptsioon siis täna minu poolt.










11. sept 2007

Läksin lõuna ajal poodi süüa ostma ja läksin botaanikaaiast läbi nagu ikka. Ja mis ma märkasin, sügislilled õitsevad!? Alles see oli, kui sai esimesi päikesevalgust uudistama tulnud õiekesi otsimas käidud ja siis tulbimeresid imetletud ja...

aeg lendab. arvan, et aeg on lennuk. võibolla isegi rakett.
mott

:)

8. sept 2007

Glasgowst tagasi. Seekordsele reisile lisas vürtsi lugematu arv äpardusi, probleeme ja probleemikesi, tõrkeid ja takistusi. Elavama fantaasiaga inimesed suudavad ehk leiutada veel midagi, aga minu arust oli see, et lennuk alla ei kukknud, ainus selle reisi õnnestunud asi. Ja selles valguses muidugi tundub kõik järgnev tühitähi. Aga olgu see teile hoiatuseks ikkagi kirja pandud!

Et kõik ilusti ära rääkida, kuluks liiga palju aega. Mõned erdamad hetked vaid. Alustame laupäeva hilisõhtust, kui enne uinumist viirastus mulle järsku lennukipilet .... ilusti kindlalt reisibüroo nädalavahetuseks suletud uste taga. Unustamise maailmarekord paluks minu nimele kirjutada - unustasin lihtsalt piletile järgi minna. Ärge teie nii tehke, sest lennufirmad küsivad jaburat raha uue pileti väljaprintimise eest ja kõigi firmade pileteid vist ei saagi. Aga tühja temaga, vähemalt ei jäänud reis päris ära ja see, et kõik lennukid hiljaks jäid, ei morjendanud ka enam niiväga.

Et mina mõned tunnid hiljem kohale jõudsin, polnud midagi. Ennegi keset ööd võõrasse riiki kohale jõutud. Et aga pagas ka neljanda päeva õhtuks ikka veel kohal ei olnud, ajas küll siiralt vihale. Ühe samuti kohvri kaotanud ja seetõttu soomlase kohta ebatavaliselt ärritunud ja jutuka soomlanna õpetuste järgi loksusin ise bussiga lennujaama kohvrit nõudma. Sain ka, kenade šotlaste käest, kes oma võimatus inglise keeles lustlikult rääkisid, kui hästi neil on, aga kui halvasti on Londoni lennujaamas, kus mu kohver kaotati. No tore.

Ilmselt oli see mulle, asjademaailma kummardajale, vajalik õppetund selle kohta, kuidas tegelikult pole eksistentsiks ikka peaaegu mitte midagi tarvis. Toanaaber oli lahke ja laenas hambapastat ja shampooni, mõned vahetusriided ostsin ka ja oligi kõik. Aga ärgu see lennufirma arvakugi, et ta pääseb!? Varsti saavad mu kurja kirja koos kõigi vastavate nõudmistega.

Absurdsuse tõttu mu lemmik vahejuhtum algas aga sel hommikul, kui toanaaber oma kohvri (jaa, tal oli kohver!) võttis ja ära sõitis ja kui mina, ikka veel kohvritu, konverentsilt naastes leidsin eest täiesti tühja ja koristatud toa. Nad olid kõik mu asjad lihtsalt kõik minema visanud! Loogiline ju, et kui kohvrit pole, pole ka elanikku, isegi kui maha on ”unustatud” võtmed ja telefon ja mõned särgid ja pesu ja õlakott ja raamat ja paberid ja shampoon ja hambahari-pasta ja ... Järgnes lõbus mäng, otsi prügi seest tuttavaid asju. Peaaegu kõik leidsime. Vaid üks mingisugune juustesse mäkerdatav asi, mis peaks ilusa soengu tegema, ja värskelt soetatud särk jäi kadunuks – seda polevat lihtsalt olnudki. Muidugi, ilus värskelt ostetud särk, mulle meeldiks ka, kui ma sellise lihtsalt kusagilt leiaks. Ja hambaharja ma tagasi ei tahtnud. Oi, aga ma olin selleks ajaks juba nii endast väljas ja väsinud, et tekitasin neile seal päris draama kohe. Täismäng, isegi pisarad olid platsis.

Lohutuseks arvati aga, et piisab, kui nad ostavad mingist odavast toidupoest hirmsa haisuga superhüpermegagiga tugeva efektiga juuksegeeli ja hävitan-kõik-igemed välimusega odava hambaharja. Nonoh. Hea, et nad mulle särki asenduseks ostma ei hakanud. Oleks ma aastaid 10-20 vanem ja soliidsema-tõsisema välimusega, ei julgeks nad iial midagi sellist kompensatsiooniks pakkuda ja ehk oleks ka pähe tulnud sel va landladyl (koristajate ülemusel) vabandada, mitte vaid õigustada ja välja vabandada. Ma mõtlen, et vist tasuks olla kergelt solvunud.

Kõiki väikeseid probleemikesi hotelli broneeringu ja maksmise ja uksekaardiga ma ei hakka kohe mitte loetlemagi. Ja kohver saabus tagasi koju koos minuga. Kaetud oli ta, vaeseke, küll mingi rohelise lögaga, aga vähemalt saabus.

Oii, ja ma unustasin – ettekanne läks küll hästi. Ja üldse polnud kogu see reis paha, kuigi linn ise erilist muljet ei avaldanud. Pilte on vaid väikesest osast linnast – fotokas nautis ju viimase õhtuni kohvris lennujaamamelu. Aga üldiselt hämmastas see, kui korratu ja räämas linn oli. Suuremad tänavad olid veel enamvähem okei, aga majadevahelised laned ajasid hirmu peale. Mingi hetk uitasin suhteliselt hirmsates kohtades, kus mingid kahtlased elemendid mind kõnetasid ja midagi tahtsid. Ähmaselt sain ühe jutust aru, et ta tahtis ka pildi peale. Palun, siin ta on. Teine vist tahtis mind pildi peale.









Aga mu lemmik tegelane oli üks viisakas härrasmees, kes peatus, et ta mu pildi peale ei satuks. Kui pilt tehtud, vaatas hämmeldunult seina, mida ma pildistasin, vaatas hämmeldunult mind, uuris mis ma pildistan. Ja kui ma ütlesin, et seina, siis osutas näpuga oimukohale ja kõndis minema : )

Veel mõned pildid. Glasgow ilusatest kohtadest otsige pilte googlest. Ma harrastan koledaid kohti, mis muidugi Glasgows iga nurga tagant ka vastu vaatasid. Inimesi püüdsin ka sel korral mõned. Kaua sa ikka maju ja lilli ainult pildistad. Aga hooaja värv tundub olevat kollane.











veel sarnasel teemal

Related Posts with Thumbnails