Jutud kolivad ümber

Armsad sõbrad, on tulnud aeg, kus mu ehetesse mittepuutuvad jutud kolivad nüüd siit blogist ära teise kohta. Tähelepanelikumad on vast juba märganud paremal serval viiteid uutele sissekannetele aaderssilt http://heahetk.blogspot.com. Varem olid seal toidupildid, nüüd siis teatri-muusika-kino jutud, muud käimised ja muidugi ei kao ka söök ja kass kuhugi!

niisiis TEATER-MUUSIKA-KINO on nüüd siin! :)


I am just announcing that this blog will be now exclusively devoted to jewelry and all other stories on my visits to theatre, concerts or food and my cat will be moved to the other blog, which is, however, only in Estonian. Sorry guys.

Ehtekuu

Ehted ja ehtimine on viimase kuu märksõnadeks. Inimesed ehtisid ära kodud, tänavad, kauplused, kuusepuud, õunapuud. Ilmataat ehtis ära kõik muu, viimse kui oksarao ja korstnakivi. Tal on tõesti hea käsi ja stiilitunnetus – kõik on nii imeilus.

 

Lisaks linna-ja koduruumile, paistab, on inimesed jõulu ajal väga innukad ka teineteist ehtima ja selle üle on mul muidugi väga hea meel. Kui läbi aasta nii palju ehteid mu käest tellitaks ja ostetaks, võiks täitsa elukutseliseks hakata. Aitähh kõigile, kes mu ehteid jõuluvana kingikotti poetasid. Loodan väga, et kingisaajad jäid rahule.

Kaunis pole see kuu olnud aga vaid silmad ele, vaid ka kõrvadele. Kontserteid on vist rohkem kui tavaliselt. Käisin Rannapi, Sibula ja Birgit Varjuni kontsertil. Mulle väga meeldis. Rannapi käsitlus klassikalistest jõululauludest oli tore – kohati ajas naerma ebatavaline tempokus, kohati korjas mu kõrv keset (Neil Karjastel Väljas?) laulu meloodiajupi “kui kunglarahvas kuldsel aal”. Selline teistmoodi lähenemine. Rannap kaunistas lihtsad ja väga tuttavad laulud oma klaverimänguga ära – ta mängib ikka väga mõnusasti. Saint saensilikud tilulilud ja ilusad meloodiajupid tegid lood palju huvitavamaks ja uueks. Klaver ei olnud kindlasti vaid laulu saatmiseks vaid pigem võrdväärne partner. Kontserti kõige parem osa, mis mul kananaha ihule tõi, oli aga saate Marre otsib superstaari võitja Birgiti laulud. Ta on lihtsalt super.

 

Teen ettepaneku nimetada detsember ümber ehtekuuks :)

Meretäis hirmu ja päike soojem

Kui prossitegu eriti edukalt kulgeb, siis teatriskäigud on küll parajad ämbrid olnud - Draamateatri Sinul on meretäis hirmu ja Linnateatri Päike soojem, taevas sinisem. Mõlemal puhul hakkas mul täiesti igav ja selles mõttes on päris hea, et linnateater erakordselt lühikese etendusega üllatas.

Lehes kirjutas Eva Kübar meretäie hirmu kohta: „Kuigi tempo-rütmi vaheldumist on üritatud saavutada, jääb domineerima ikka lõhkumine, lärmamine, nelja erineva tegevuse korraga lavale toomine, eklektika, vilkuvad tuled ja müra. Puhtaid, vaikseid ja minimalistlikke hetki esineb harva.“

Jah, ja just see kõik mind häiriski. Eks see ole maitse küsimus, minu viimase aja lemmiketendus on täielik vaikelu. Selles etenduses oli enamasti lihtsalt liiga palju toimumas – viis üheaegset tegevust on liiast, eriti kui kolm neist tegevustest mingit heli tekitavad. Ühel hetkel näiteks parandati haamriga taburetti, mängiti puhkpilli ja kolmas seltskond rääkis juttu. Õnneks jäi selline mitmekesisus etenduse algusesse ja hiljem oli ikka võimalik jälgida.

Minimalismiarmastajatele on etenduses üks maiuspala, kriipivalt häirivalt hea stseen, kus perekond istub pingutatult söögilaua taga, vaikust lõhuvad vaid isa ahistavalt karmid korralekutsuvad märkused. Mõned nimetavad seda ilmselt kasvatuseks, teised aga vaimseks vägivallaks. Eks isa sai hiljem tunda ka, mida pojad ta kasvatusviisidest arvasid.

Meretäis hirmu oli justkui sketšikogumik, kus kohati oli head huumorit ja kohati oli helikujundus lausa geniaalne. Lavakujundus oli ka väga lahe ja dünaamiline. Tore kuidas tegelaste kodudesse läbi seinte sai piiluda. Bändil oli ka üks hea lugu.

Päike soojem, taevas sinisem algas nii võimsalt, muusika ja taevast langevad linad lõid jube hea meeleolu, aga see kadus kohe kui näitlejad lasteks kehastusid. Asemele tulid laste jutud, rahmeldamine ja mängud. sellised tavalised ja lihtsad, ei üllatavad, ei naljakad. et näitlejad tõetruult lapsi mängisid, oli muidugi huvitav, kuid see põnevus kadus üsna kiirelt ning siis oleks natuke sügavust oodanud neile laste mängudele lisaks. Margus Tabor ja Aleksander Eelmaa mängisid väga hästi, aga üldiselt oli see minu jaoks tõesti üks nõrgemaid etendusi, mis ma näinud olen.

Urban Symphony, Laura, Raivo Tafenau bänd ja Sergio Bastos

 

7. augustil oli Tartu Botaanikaaias tore kontsert. Ilus soe suveõhtu, ilus botaanikaaed ja ilus muusika. Tafenau bänd ja Bastos tegid toredat bossanovat ja muud portugalikeelset muusikat. Oleks pidanud nad kusagile klubisse hoopis panema, et oleks saanud tantsu keerutada. Mängiti ka eesti muusikat. Näiteks Uno Loobi üks bossa lugu tõlgiti portugali keelde ja tehti temast väga mitteuunoloop. Kõlas kena küll, aga koos Tafenau oi-me-oleme-niiniii-erilised ättitjuudiga jättis see kuidagi pingutatud mulje.

Leidsin end mõtisklemast, et kas ikka on õige öelda, et selle loo autor on Uno Loop? Sama hästi oleks võinud tundmatu autori tundmatut lugu esitada. Ja üldse, misasi on üldse üks lugu? See väike meloodiake, mis järgi jäi? Laura muidu nii surmigavad lood tegi bänd ka päris heaks, aga jällegi – kelle lood need siis nüüd on kui heaks ja teiseks tegi selle hoopis Ain Agana (? oli vist) arranžeering?

Aga kõige heam oli Urban Symphony. Kuidagi nii lihtne ja siiras ja südamesse minev. Sandra sobib kui valatult laulma Alendri laule, temas on seda Alendrile sarnast traagilisust või midagi sellist. Hüvasti kollane koer oli kohe eriti ilus. Ja tule mu leebe tuul tõi kananaha ihule. Eelmised esinejad olid küll ka profid, aga nende muusika oli lihtsalt tore, aga hinge küll ei läinud. Parimal juhul pani jala natuke tatsuma. Ja Emil Rutikut meenutanud valge soniga Bastose püüd panna rahvast kaasa plaksutama meenutas mulle hoopis nooruspõlve Pühajärve Beach Partyt. Ehk siis pisut nagu kohatu tundus, aga eks tal vaesel kuumaverelisel oli kindlasti raske kalasilmadega kivikujuks tardunud eestlastele esineda.

 

üldse, ma peaks vist oma kriitikatundlate tundlikkust maha keerama. võiks ju lihtsalt niisama vaadata ja kuulata.

Onu Tomi onnike

Käisin eile NO80 etenduse Onu Tomi onnike esietendusel. Naljakas, kuidas me olime pea ainsad avalikkusele mitte tuntud inimesed publikumis. Etenduse kohta ei oska aga seisukohta võttagi. Ühelt poolt oli lugu oma rõhuva temaatikaga liigutav, kuigi selles, et orjasid täiesti ebainimlikult koheldi, polnud ju midagi uut. Teisalt oli lavastus groteskne, veidrate maskidega ja naljakaid pisiasju täis, nagu neil ikka. Ja muidugi poliitiliselt täiesti ebakorrektne.

Esimene vaatus võttis sõnatuks – nagu Vanemuisesse oleks sattunud. Arusaamatu ja hästi vali segiläbi röökimine. Arusaamatuks tegi asja see, et suur osa dialoogist toimus mingis väljamõeldud keeles, kust minu kõrv suutis eristada üksikuid sõnu saksa, hispaania, inglise ja vene keelest. Samas koos raamatut ette lugeva jutustajaga ja näitlejate hea miimika ja kehakeelega sai vaatamata arusaamatule lälinale ikkagi tegevusest ja sisust aru. Teine vaatus enam ei seganud. Ei tea, kas kõrv harjus või röögitigi vähem.

Üldjoontes paigutub see minu NO-teatri etenduste edetabelis kõige viimasele kohale. Aga see on puhtalt maitse küsimus – minuga kaasas olnud noorhärra, kes tavapäraselt NO-teatri etendusi ei armasta, jäi selle etendusega jällegi väga rahule.

    foto: Ene-Liis Semper

P.S. Risto Kübar ei jooksnudki sel korral alasti laval! Küll aga oli trupi väikeseid alasti neegripoisse mängivale naisperele mustad nokud külge õmmeldud :P

Kon-Tiki

Käisime Käsmus Toomas Hussari Kon-Tiki esietendust vaatamas. Tegevus toimub 1947 vaiksel ookeanil. Kaks teadlast ja kaks sõjakangelast ületavad parvlaevaga Kon-Tiki vaikset ookeanit Lõuna-Ameerikast Polüneesia saartele, et tõestada, et see võimalik on. Üks teadlastest on Thor Heyerdahl (Margus Tabor).

 

Läksin etendusele eelarvamuse ja väga madalate ootustega - need vähesed suveetendused, mida näinud olen, ei ole olnud just parimate killast. Eeldasin, et tuleb torm, möll, kisa ja taplemine. Tuli kõik vastupidine. Lained loksuvad, meri on vaikne, midagi ei sünni. Ainult kajakad lendavad ja Bengt keedab planktonisuppi. Mehed tõmbavad suitsu, vahivad merd, arutavad.

THOR: Vaata, tavalises elus, mis on pealtnäha hall ja igav, on ometi palju sündmusi. Iseasi, kuivõrd me neid teadvustame.

KNUT: Tavaline elu on tavaline elu. Me oleme siin, et meie elu ei oleks tavaline. 

BENGT: Mis asi on tavaline elu?

KNUT: Tavaline elu on tavaline elu.

BENGT: Jah, aga kuidas seda kirjeldada?

KNUT: Tavaline elu on see, kui ei juhtu midagi ja kõik päevad on ühtemoodi.

BENGT: Siis nagu meil viimased päevad?

 

Selle etenduse teevad nauditavaks dialoogid, väikesed ja tähtsusetud vestlused, muhedad tegelased. Midagi eriti ei sünni, kohati oleks tegu nagu kuuldemänguga. Kalakonks Raivo E. Tamme tagumikus ja Margus Tabori hästipeidetud viinapudel on suurimad sündmused. Nad lihtsalt on. Ja meri loksub. Ja mõistus läheb sassi. Päevad lähevad sassi. Tekivad "desavuud" ja asi läheb lõpuks ebaloogiliseks ja absurdseks. Aga mitte liiga. Iga hetk on nii kohutavalt muhe ja nauditav (Prangeli teise vaatuse ettekanne venis küll tiba pikaks). Parimat lavakujundust ei anna ka ette kujutada - täpselt nii oligi ju.

   

Näitlejad olid ka head. Raivo E. Tamm ja Jan Uuspõld olid oma tuntud headuses ja väga oma nägu. Ehk siis just sellise natuke otuna ja väga tõetruu jotana olen ma Raivo E. Tamme harjunud nägema. Ja natuke tahumatu päti mulje jätab Uuspõld mulle ka alati. Taborit ma ei ole väga enne näinud, nii et ma ei tea kas see oli tema tüüpiline roll, aga igatahes olin mina võlutud. Ääretult loomutruu, nagu istukski ja jutustaks reisikaaslastega, ei mingit näitlemise või võltsolemise maiku. Margus Prangel jäi teistega võrreldes pisut varju, kuigi kui varjust väljas oli parasjagu, oli ta üsna koomiline.

Igatahes sai minu suveteartrifoobia tugeva löögi. See oli üks parimaid etendusi, mida ma üldse viimasel ajal näinud olen! Aplaus Hussarile!

Pidu, pidu, tantsupidu!

ja laulupidu

ega öelda polegi palju. oli huvitav, hämmastav, ilus, pisarateni liigutav, naljakas, lõbus, päikeseline, ülerahvastatud, imeilusasti kõlav ja võimas.

       

kuidas seletada karule surnud jänese etendust

mul on hea meel, et saan oma teatrikogemuste nimekirja kanda toreda pealkirjaga toreda No-teatri etenduse "kuidas seletada surnud jänesele pilte". emotsioone on palju ja kirja panna neid raske.

kuna tegu pole jällegi lihtsa ja traditsioonilise lineaarselt lugu jutustava teatriga, proovisin lugeda seda, mida mujal kirjutatakse - noh et aru saada, mis seal siis (veel/tegelikult) oli. ei ole mina nõus nende artiklitega, mis kultuuriministrit kehastavale Maarika Vaarikule keskendus. oli jah väga Laine Jänese moodi ja justnagu pilas ka, aga see oli ainult üks liin ja sugugi mitte kõige põnevam, kuigi ilmselgelt kõige selgem ja arusaadavam osa etendusest. pluss Vaarik on tõeliselt särav ja sobib sellesse seltskonda ideaalselt.

ülejäänud etendus oli (väidetavalt? osaliselt?) improvisatsioon, etüüdikesed, mis kordamööda ajasid kas kõva häälega naerma või sundisid mind unega võitlema. ausalt, pea tegi ühe pikema performance ajal korra juba nõksaki. aga naernud pole ma tõesti teatris ammu nii palju, tõsiselt mõnus. huumor peitub sageli pisiasjades, imeväikestes pilkudes või zestides, täiesti üleliigsetes ja mõttetutes fraasides, ajuvabas puntratantsus. übernunnud karvased jänesed vaatamas maalinäitust võib olla hüsteeriliselt naljakas - kuigi nad ei tee tõesti muud kui vaatavad näitust. nunnumeeter täiesti põhjas.


pressifoto: Ene-Liis Semper

kappa kusemise võistlus etenduse lõpus rikkus küll etenduse üldmuljet. ma võin õrnalt aduda, mis selle mõte seal oli, aga ikkagi tiba labasevõitu oli. eriliselt ei vaimusta mind ka ühe meesnäitleja ekshibitsionistlikud kalduvused. Rambos jooksis ta ka alasti ringi. sel korral kandis ta ühte pikka musta sokki, aga mitte jalas.

huvitav oli jälgida kuidas me ees istunud vanemas eas soliidne proua etenduse jooksul raputas etteheitvalt pead, surus huuled kriipsuks, ei naernud pea üldse ja väitis kaaslasele, et ruumis pole üldse õhku. lõpus ei plaksutanud ka. vaeseke, loodame et ta halba und ei näe pärast. aga tõesti ka, natuke liiga Vanemuiseks kippus aegajalt. mitte et see mind shokeerinud või solvanud oleks, suur osa ebaviisakatest naljadest oli tõesti naljakas, aga see hea maitse piir on mul ilmselt natuke teises kohas kui neil.

näitlejad, video, muusika, helid, tants - see kõik oli jälle väga äge. ja mirtel pohla on jätkuvalt esikohal kõige kaunima näitlejanna edetabelis. ja mehed on jätkuvalt jube heas füüsilises vormis. tegelt pakkus mõtlemisainet etendus ka, aga need mõtted jätan enda teada.


pressifoto: Ene-Liis Semper

jälle vanemuine

Ajaloolise tõe huvides panen siia kroonikasse kirja juba ajaloo hõlma vajunud teatriskäigu. seda selleks, et püsiks meeles, et käisin vaatamas Vanemuises Kafka Lossi, ja et ei unuks, et endale antud lubadust “enam Vanemuisesse ei lähe” tasub tõsiselt võtta. Ja muidugi, et ma saaks oma kriitikuandel särada lasta.

Optimistlikult lähenedes - sel korral oli vähemalt aru saada, mis laval toimus (erinevalt nt etendusest Sada aastat). Ja võibolla tükk ise ei olnudki halb, aga arusaam sellest, et pinget luuakse ja emotsioone väljendatakse ainult kätega vehkides ja tatti pritsides kisendades, tundub ikka üsna küündimatu. Kujutlesin vahel kuidas asi näeks välja kui Kaljujärv vihastades hoopis vait jääks, paigale tarduks ja siis vaikselt läbi hammaste sisistaks. Polnud paha.

Positiivne oli veel see, et sita ja seksi nalju oli pikitud vaid ühte etenduse osasse, mis tegelikult tundus hoopis teise etendusena, mis keset Lossi järsku algas ja sama järsku lõppes. Sellel ajal oli rõdult huvitav vaadata, kuidas inimesed nende naljade peale naersid. Lavale toodi ka surnud kass. Ka see oli naljakas.

Ühesõnaga, Vanemuisesse ma enam ei lähe. Vähemalt mitte enne järgmist korda.

vimkaga muusikud

küll Eestis on ikka toredaid muusikuid! Eelmisel oli meil Jäneda mõisas toimunud jõulupeol üllatuskülaliseks Urmas Sisask, kes meile oma "tähetornis" klaverit mängis, tähtedest rääkis ja roppe nalju tegi. rääkis, kuidas ta mõni aeg tagasi ostis 24 (?) long drinki, mõõtis ruumi ära, seadis dringid märkideks maha ja sättis lakke ja seintele tuhandeid helendavaid tähekesi (Rootsis pilapoest, otse peerukottide kõrvalt leidis) nii et kõik Eestis nähtavad tähed on õiges kohas. 2 nädalat kleepis. selle tähistaeva all ta mängiski meile muusikat, mis tähtedele kirjutatud. väga nauditav. ja vahele rääkis lugusid, roppe või niisama kavalaid ja vimkadega.



mõisahooned on täitsa ilusad, soolakambri, saunade, basseini ja protseduuride võimalusega sealjuures (vana tehnikumi ruumides)





nõukogude sektsioon oli ka tore. selle riiuli peal näiteks oli silt "valik kirjandust, mis mõjutas positiivselt nõukogude inimese seedetalitust".





Aga eile käisime C-Jami nimelise tšellokvarteti kontsertil. Tütarlaste ansambel Musette oli ka. tüdrukud laulsid ilusasti, aga C-Jam oma esinemislusti, muhedate muiete, muusikaarmastuse, sensuaalsuse, katkiste poognakeelte, geniaalsete seadete ja ballaadide rokivõtmesse ootamatult pöördumistega jättis super hea mulje. Nagu Apocalyptica, aga kodumaine ja vimkadega. naerda sai. youtube videod ei anna küll pooltki seda edasi, mis õhustiku nad tegelikult kannavad. aga kuulake ikka. ja mine kontsertile, neid on veel tulemas

Rambo

Jälle pean tänama Märti, kes ikka minu kultuursuse eest hoolitseb ja mind ikka teatrisse tarib. NO teatri rambot käisime vaatamas.

Mulle meeldis küll, sest mulle jätkuvalt meeldivad teistsugused lahendused kui klassikalises teatris. olen NO teatri etendusi nii piisavalt vähe näinud, et nad ikka üllatavad mingite (video)tehniliste lahendustega, aga ka oma füüsilisusega. selle teatri meespere on väga heas füüsilises vormis, ronivad, ripuvad ja hüppavad. naisperet seekord etenduses polnud, aga nende graatsiat ja liikumisoskust sai Perikleses näha. meeldib ka see, et nad ei püüa midagi liialt tõetruult lavastada, näiteks nende püssid on rõhutatult võltsid ja kolisevad mahavisates väga plastmassiselt. ja kaameramehed jalutavad täitsa kompleksivabalt ringi.

sisu poolest pettumust ei olnud, sest no mis sügavmõttelisust ikka oodata etendusest, mille nimi on RAMBO? igati ootuspärane aktsioonietendus, millesse sisse põimitud igast vimkasid, totakaid minu maitsele täitsa sobivaid nalju ja pisuke salapära. no teatri lehel ütlevad, et see lugu läheb kohati psühhedeelseks tripiks. võib nõus olla küll. päris tavaline ja lihtne aktion see ka polnud.

sellised juhuslikud uitmõtted teemal rambo. aruande ja kroonika mõttes või nii. mis meenutab, et käisime ka hingedepäeva kontsertil - Mozarti Reekviem. Riia poistekoor ja Pärnu linnaorkester. ega ma ikka päriselt oska sellist muusikat kuulata, aga ilus oli küll ja huvitav ka. vähemalt pool ajast :) siis kippus mõte omi radu mööda uitama.

mina olin siin. natuke seal ka.

täna käisime kinos. väga ebatavaline, aga väga tore on valida kahe eesti filmi vahelt. valisime Mina olin siin, sest see on kauem jooksnud ja jookseb ilmselt varsti päris ära. Detsembrikuumust jõuab hiljem ka.

hea film oli, selline ilusasti tehtud ja ei olnud nii rõhuvaid tundeid tekitav kui raamat. meeldisid väga tallinna-kaadrid ja autosõidud mööda öist tallinnat (jah, põlise tartumaalasena meeldib mulle ka tallinn ), filmi tempo ja muusika olid ootusi ületavalt väga päris filmi moodi ja action stseenid ei tekitanud üldse piinlikkust. väga ilus ja soe seksistseen oli kah, kuigi ma raadiost kuulsin, et hoopis detsembrikuumuses pidi eesti filmi parim olema.

raamat ju mulle tegelikult ei meeldinud. kogu see ropendamine tundus üleliigne, aga filmi nende tegelaste suhu ja nende olukorda sobis see roppus hästi küll. aga seda tunnet, et see nüüd mulle kui ka "eliitkooli" kasvandikule tuttav elu oleks või et ma oleks teadnud, et meil keegi sedamoodi eluga oleks olnud, küll ei olnud.

selline pisut veinine sissekanne neile lugejaile, kes pärlijutu vahelt loodavad leida vihjeid sellele, mida ma muidu teen (tervitused epule : ) üldse oli tore päev, muideks. jõudsin ehtekomplekti lõpetada ära, Isetegija foorumis oksjonile panna, pärlitäikal, kahes külas, kingapoes ja kinos käia. kõigis neis kohtades oli mul ka ujumisasjad kaasas. edusammud ujumisplaanide realiseerimisel... ujumine on ju mu siiani pisut kõverale käele heaks taastusraviks. ehk siis homme...

lärmab ja veiderdab

Püüan jätkuvalt kultuuri me ellu tuua. Seekord oli kavas Bergmani Lärmab ja Veiderdab Vanemuises. Pealkiri oli selline, et ma mõtlesin, et ma elus seda vaatama ei lähe. Kõlab nagu Paskini teater, millelaadsest ma meeleldi eemale hoiaks. Aga kuna suht usaldusväärsed allikad ütlesid, et täitsa vaadatav tükk on, siis käisime ikka ära.

Täitsa tore oli, kuigi eriliselt tugevalt puudutanud. Lugu oli Bergmani pisut veidrast onust Carlist, tema pruudist ja tema leiutistest (ja kindlasti veel mingist elutarkusest). Selline leiutaja mees oli, kes patendiametit pidevalt, kuid see-eest tulutult avaldustega tüütas (vaatasin hiljuti ka Kuulsuse narre, muideks). Tore oli teada, et tegu oligi päriselt kunagi elanud mehega ja tema veidra ja omamoodi eluga. väljamõeldud tegelasena poleks üldse nii tore. tore on, et inimesed elavad oma elusid just nii veidralt ja mittetavapäraselt kui nad seda soovivad. kuigi jah, paraku on neil siis oht hullumajast end leida. see enam nii tore ei ole. seal paistsid väga ebamugavad reformvoodid olevat.

Elfriede Jelineki Nora

Meil oli ükspäev Märdiga jälle teatripäev. Ma nimelt mingi hetk tajusin tugevat kultuuritust ja asusin igasuguseid pileteid kokku ostma. Repertuaaris on siis viimasel ajal olnud Vanemuise Hüppajad, Von Krahli Hamletid, Roy Ayersi kontsert ja viimati siis Von Krahli ´”Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskonna toed”. Ja üleeile ostsin vist NO-teatri selle hooaja kaks kõige viimast piletit ära. Etendus Perikles.

Nora etendus oli hea. Visuaalselt väga ilus, kujunduselementide poolest mõnusalt leidlik, näitlejate poolest superäge. Peategelane Riina Maidre meeldib mulle näitlejana väga ja Von Krahli mehed on ägedad, eriti Juhan Ulfsak, kes Hamletites ka taidles. Ulfsaki ülepingutatud mängimisstiil on sümpaatne – tean küll, et ta vajadusel üliloomulik ka olla oskab. Ja noh, ei saaks öelda, et etenduse feministlik toon mulle väga vastukarva oleks olnud. Samas kapitalistliku ühiskonnakorralduse kriitikat oli grammikese võrra paljuvõitu, ma ei saa aru kõigest ju.

igatahes jääme huviga järgmist kultuurilaksu ootama

just bees and things and flowers

eile käisin Jazzkaare raames Roy Ayersit kuulamas. oi, küll oli tore! et mees juba 68 aastane on, ei oleks küll osanud arvata. Milline energia ja elurõõm, mis kõik saali rahva sekka kandus! Kõigi bändimeeste meisterlikkusest ei hakka rääkimagi. Vibrafon, mida vanameister mängib, on nii imeilusa kõlaga ja kogu see muusika nii mõnusat emotsiooni ja rütmi täis. paneb puusa nõksuma ja südame põksuma küll. ja eksootilist silmailu pakub ühele eestlastlasele mustanahalistest koosnev mustanahalise kombel riietatud bänd ka.

youtubes on veel heasid lugusid, millest osa millagi kaheksakümnendatel linti võetud. võrreldes vanemate videodega, tundub, et mehed naudivad esinemist ja muusikat praegu rohkemgi kui nooremana. improviseerivad ja mängivad, taidlevad, tantsivad, veiderdavad, kütavad rahvast üles. ja seda kõike meisterliku pillimängu ja laulu kõrvale. minu sügav lugupidamine. tulge varsti jälle!

VonKrahl Hamletid

harukordne kogemus - poolteist tundi, aru ei saa suurt halligi, aga igav pole hetkekski.

tõde on muusikas

Lugesin siit, et veiko luges siit, et Daki juures oli kunagi leitud selline asi, et tuleb lasta suvalistel lugudel oma muusikakogust tulla järjest, lugeda sinna kõrvale antud küsimusi ja vaadata, milliseid vastuseid need juhuslikult tulnud lood küsimustele annavad.

Sellisele absurdsusele on minul raske vastu hakata. Niisiis on siin kogu tõde mu oleviku ja tuleviku ja mineviku kohta.

1. How am I feeling today? / Kuis ma end täna tunnen?
Evelyn, A modified dog - Frank Zappa

2. Will I get far in life? / Jõuan ma elus kaugele?
Here She Comes Now - Nirvana

3. Where will I get married? / Kus ma abiellun?
Walking on Sunshine - Jennifer Lopez (issand, kust selline lugu mu playlistis?! Aga aitähh, Jennifer, pole paha koht :)

4. What is my best friend’s Theme Song? / Milline on mu parima sõbra tunnusmeloodia?
Universal Love - 4 Hero

5. What is the Story of My Life? / Milline on minu elu lugu?
Bang Bang (My Baby Shot Me Down) - Nancy Sinatra. Oh õudu!

6. What was Highschool like? / Milline oli minu jaoks keskkool?
You had me - Joss Stone

7. How can I get ahead in life? / Kuis saan ma elus edasi?
Not That Kind - Anastacia. (The wind will blow, water flow and the sun will shine, yeah it will)

8. What is the best thing about me? / Milline on minu parim omadus?
Jezebel-Sade ( Jezebel wasnt born with a silver spoon in her mouth, She probably had less than every one of us But when she knew how to walk)

9. What is today going to be like? / Milline saab tänane päev olema?
Your Song - Ewan McGregor

10. What is in store for this week? / Mida pakub käesolev nädal?
Hey, Man! - Nelly Furtado. (And there's a shadow in the sky and it looks like rain,
and shit is gonna fly once again!)

11. What song describes my parents? / Milline lugu kirjeldab mu vanemaid?
Paint it Black - The Cure

12. To describe my Grandparents? / Aga milline kirjeldab vanavanemaid?
Pegasus 51 - 4 Hero

13. How is life going? / Kuis elu läheb?
Watch Me Shine - Vanessa Carlton. OOO JEEE :)

14. What song will they play at my Funeral? / Millist lugu mängitakse mu matustel?
Haunt Me - Sade.. jaajaaa, kummitama tulen

15. How does the world see me? / Kuis näeb maailm mind?
May it be - Enya ... nii lahke temast :) May it be an evening star/Shines down upon you/May it be when darkness falls/Your heart will be true

16. Will I have a happy life? / On’s mu elu õnnelik?
Dirty Monkey - Moloko.... ummmmm... on see nüüd jah või ei?

17. What do my friends really think of me? / Mida mu sõbrad minust tegelikult arvavad?
Lose you tonight - HIM... kullakesed, mis nüüd?

18. Do people secretly lust after me? / Kas inimesed ihalevad salaja minu järele?
May You Never - John Martyn. hahaha :))) May you never lay your head down/Without a hand to hold/May you never make your bed out in the cold

19. How can I make myself happy? / Kuis saan end õnnelikuks teha?
In the Year 2525 - Zager&Evans (In the year 2525 if man is still alive. If woman can survive, they may find.... njaaa, pean ootama)

20. What should I do with my life? / Mis peaksin oma eluga pihta hakkama?
Thrill Me - Junior Jack

21. Will I have children? / Saan ma kunagi lapsi?
Porcelain - Moby.

22. What is some good advice for me? / Hääd nõu mulle?
Halleluja - Jeff Buckley...ole sa tänatud, Jeff

23. How will I be remembered? / Kuis mind mäletama jäädakse?
En aranjuez con tu amor - Sara Brightman. mis see tähendab? Saab must prantslaste rahvuskangelane?

24. What is my signature dance song? / Milline on minu tantsulugu?
A Drop in Ocean - Moloko ( feel like A drop in The ocean Just a ripple On expanding seas)

25. What is my current theme song? / Milline on mu praegune tunnusmeloodia?
yeah yeah yeahs - miles away

26. What does everyone else think of my current theme song is? / Millise arvavad kõik teised minu praeguse tunnusmeloodia olevat?
The Girl from Ipanema - Stan Getz, Astrud Gilberto

27. What type of men/women do you like? / Millised mehed/naised mulle meeldivad?
Smooth Jazz Sax - Candy Dulfer

Päeva laul Linda Perry - In my dreams

millised emotsioonid!!!

Eile toimus Antoniuse aias kontsert-etendus Põhjala Saladused. Esines Taani viikingite muusikat mängiv Krauka, mis ületas oma energilisuse, võimsa laulu ja kaasaegse helikeelega kõik mu ootused. Folgihingust oli selles ürituses. Lisaks veel moedemonstratsioon, mis lükkas ümber väärarusaama nagu oleks vanal ajal kõik eestlased vaid valgesse linasesse riietunud. Oh ei, märksa värvikirevam ja uhkem oli see kõik, nagu juuresolevatelt illustratsioonidelt näha.




Vahel on hea ja värskendav minna kuhugi, kuhu minemise peale iial ei tuleks, kui poleks Sõpra, kes kutsuks. Teine maailm, teised inimesed, kes elavad teistsugust elu, vaimustuvad teistsugustest asjadest kui need, mida mina ja need, kellega ma igapäevaselt suhtlen, õigeks ja heaks ja huvitavaks peavad. Kitsas on see maailm, milles elame.

Täna sõitsin 10 km. (jahh, nüüd jääbki nii. hakkangi kilomeetreid lugema ja raporteerima). Kusjuures käisin lihtsalt linnas asju ajamas.

Ja eile sain Heleni käest imeilusa kimbu rukkililli ja karikakraid. Nii armas. Eelmised rukkililled olidki ära närtsinud. Need andis mulle sõnatult kohvikus üks võõras mees. Kõrvallaua neiud said teise kimbu. Nii lihtne ongi hea olla ja teise inimese päeva midagi sooja ja ilusat tuua.





'








Uus plaat: Everything But the Girl - The Platinum Collection ja hittlugu Missing