Lehekuutuul ja ritsikasirin. Urmas Karu.

LAULU
Nii miu sügiskuldse,
leivalõhnatse ja muldse,
vasta õhtat murekuldse.
Sõna
kõik, mes kodumurdse,
süame kül'lest
murdse.

--

ÕLLELAUL III

Tuia külä vahel tiira-taara.
Pää om suminan kui mesitaru.
Tervet ilma väl'lä iks ei naara,
tollest saa mia naarutagi aru.

Tervet ilma sülle iks ei kraba.
Kes tuu jõvvass kanda toda pahna.
Nuu, kel süli täis, ei ole vaba.
Nupust nihestunuva om kah na.

Elovanger viirdup perimäge.
Kae kuis kaikit kõdaride pildu.
Tahass nätä, kas miul jätkup väge
palutada säl'lä takast sildu.

Tolkne küla vahel, silma like.
Pään peäp palagaani mesitaru.
Ütest silmäst naara,tõsest ike
kuni pääst lät viimäne kui aru.

---
Kel huvi, mida see ilus raamat endas veel peidab, otsige hästivarustatud raamatupoodidest. Või küsige minu käest.

----

Sain vahepeal teada, et roosa põrsas avab kollase ukse. Jabur ja arusaamatu? Minu arust ka. Õnnelikud on need, kes mõistavad.