1. novembril kell 17.00 olete kõik oodatud Lutsu Raamatukokku Tartus, kus toimub Urmas Karu luuleraamatu Lehekuutuul ja Ritsikasirin tutvustus.
Raamatututvustus ütleb, et tegu on murdekeelse laulu- ja luulekogumikuga, mis sisaldab erinevaid meeleolupilte loodusest ja armastusest; mõttepilte kodust ja kodumaast, ajast ja ajaloostki; nostalgilisi mälupilte lapsepõlvemaadelt ja maastikelt. Sõbralikult koos kõlavad nii koomilised kui ka traagilised noodid, mamehelik tõsimeelsus ja murdekeelest tulenev eluterve naivism.
Omalt poolt võin kinnitada, et tegu on tõeliselt mõnusa lugemisega. Kriitikud on öelnud, et see on parem kui Kontra :)
Niisiis, Lutsu raamatukogu, aadressil Kompanii 3/5. Kui uskuda targemaid, on vein ja näks selliste ürituste lahutamatuks osaks. Kindel on aga see, et kohal on autor kogu oma muheduses.
Pahupidilaul
Miul om asju, mes käivä tagusiperi.
Eriti noid, mes jooskva vasta karva.
Miul om soonten säänest seltsi veri,
medä mia talitse küll kuid väegäde harva.
Kõik, mes õige, lät miul vähäkse võltsi.
Ennemp kalda mia tulle vett kui eli.
Viisi peä mia kui kulista õl'tsi.
Siss või olla sõber, seltsimiis, veli.
Miul om asju, mes käivä pahupidi,
mõnikord mõtte, tõnekõrd lipsu ja soki.
Perän kui levvä, et õkva just niiviisi pidi,
ütlevä kõik, et jälle tuu vurle om jokin.
Arvaku pääle, kes kaine ja kõrraligu
miust, va santlaagrest, mes nemä enne tahtva.
Veä omal kambre säl'gä kui viinamäetigu,
siss nemä enämp miu hengepõhja ei vahtva.
Õllelaul
Nikerdi just oma virilävõitu oopust.
Salmi satteva suust kui sül'leläräkä.
Naene taksiirse miu kui pitekantroopust,
valasi miule hirmuga üte käräkä
oiaten, et temäl olla kai'ja nii hale
kuis mia endäle laulega kahju tii,
paprega ütte karva olla miu pale...
Võtku ja visaku ommete ahju nii!
Rabasi oopuse aga ahjun oll' vesi,
tundusi nõnna, et peaaegu meretäis.
Hõigassi naesele: tulgu ja kaegu esi!
Tolle iist siiaäni soolan miul keretäis.
Nii temä lät kui lauluperi säet noka.
Harva om noid, kes kohmava sai'ja aru sust.
Vaevu saat kinni massa rõiva ja roka.
Elu kui tsirguksel - kuid tuu omgi maru just!
Raamatututvustus ütleb, et tegu on murdekeelse laulu- ja luulekogumikuga, mis sisaldab erinevaid meeleolupilte loodusest ja armastusest; mõttepilte kodust ja kodumaast, ajast ja ajaloostki; nostalgilisi mälupilte lapsepõlvemaadelt ja maastikelt. Sõbralikult koos kõlavad nii koomilised kui ka traagilised noodid, mamehelik tõsimeelsus ja murdekeelest tulenev eluterve naivism.
Omalt poolt võin kinnitada, et tegu on tõeliselt mõnusa lugemisega. Kriitikud on öelnud, et see on parem kui Kontra :)
Niisiis, Lutsu raamatukogu, aadressil Kompanii 3/5. Kui uskuda targemaid, on vein ja näks selliste ürituste lahutamatuks osaks. Kindel on aga see, et kohal on autor kogu oma muheduses.
Pahupidilaul
Miul om asju, mes käivä tagusiperi.
Eriti noid, mes jooskva vasta karva.
Miul om soonten säänest seltsi veri,
medä mia talitse küll kuid väegäde harva.
Kõik, mes õige, lät miul vähäkse võltsi.
Ennemp kalda mia tulle vett kui eli.
Viisi peä mia kui kulista õl'tsi.
Siss või olla sõber, seltsimiis, veli.
Miul om asju, mes käivä pahupidi,
mõnikord mõtte, tõnekõrd lipsu ja soki.
Perän kui levvä, et õkva just niiviisi pidi,
ütlevä kõik, et jälle tuu vurle om jokin.
Arvaku pääle, kes kaine ja kõrraligu
miust, va santlaagrest, mes nemä enne tahtva.
Veä omal kambre säl'gä kui viinamäetigu,
siss nemä enämp miu hengepõhja ei vahtva.
Õllelaul
Nikerdi just oma virilävõitu oopust.
Salmi satteva suust kui sül'leläräkä.
Naene taksiirse miu kui pitekantroopust,
valasi miule hirmuga üte käräkä
oiaten, et temäl olla kai'ja nii hale
kuis mia endäle laulega kahju tii,
paprega ütte karva olla miu pale...
Võtku ja visaku ommete ahju nii!
Rabasi oopuse aga ahjun oll' vesi,
tundusi nõnna, et peaaegu meretäis.
Hõigassi naesele: tulgu ja kaegu esi!
Tolle iist siiaäni soolan miul keretäis.
Nii temä lät kui lauluperi säet noka.
Harva om noid, kes kohmava sai'ja aru sust.
Vaevu saat kinni massa rõiva ja roka.
Elu kui tsirguksel - kuid tuu omgi maru just!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar