Glasgowst tagasi. Seekordsele reisile lisas vürtsi lugematu arv äpardusi, probleeme ja probleemikesi, tõrkeid ja takistusi. Elavama fantaasiaga inimesed suudavad ehk leiutada veel midagi, aga minu arust oli see, et lennuk alla ei kukknud, ainus selle reisi õnnestunud asi. Ja selles valguses muidugi tundub kõik järgnev tühitähi. Aga olgu see teile hoiatuseks ikkagi kirja pandud!
Et kõik ilusti ära rääkida, kuluks liiga palju aega. Mõned erdamad hetked vaid. Alustame laupäeva hilisõhtust, kui enne uinumist viirastus mulle järsku lennukipilet .... ilusti kindlalt reisibüroo nädalavahetuseks suletud uste taga. Unustamise maailmarekord paluks minu nimele kirjutada - unustasin lihtsalt piletile järgi minna. Ärge teie nii tehke, sest lennufirmad küsivad jaburat raha uue pileti väljaprintimise eest ja kõigi firmade pileteid vist ei saagi. Aga tühja temaga, vähemalt ei jäänud reis päris ära ja see, et kõik lennukid hiljaks jäid, ei morjendanud ka enam niiväga.
Et mina mõned tunnid hiljem kohale jõudsin, polnud midagi. Ennegi keset ööd võõrasse riiki kohale jõutud. Et aga pagas ka neljanda päeva õhtuks ikka veel kohal ei olnud, ajas küll siiralt vihale. Ühe samuti kohvri kaotanud ja seetõttu soomlase kohta ebatavaliselt ärritunud ja jutuka soomlanna õpetuste järgi loksusin ise bussiga lennujaama kohvrit nõudma. Sain ka, kenade šotlaste käest, kes oma võimatus inglise keeles lustlikult rääkisid, kui hästi neil on, aga kui halvasti on Londoni lennujaamas, kus mu kohver kaotati. No tore.
Ilmselt oli see mulle, asjademaailma kummardajale, vajalik õppetund selle kohta, kuidas tegelikult pole eksistentsiks ikka peaaegu mitte midagi tarvis. Toanaaber oli lahke ja laenas hambapastat ja shampooni, mõned vahetusriided ostsin ka ja oligi kõik. Aga ärgu see lennufirma arvakugi, et ta pääseb!? Varsti saavad mu kurja kirja koos kõigi vastavate nõudmistega.
Absurdsuse tõttu mu lemmik vahejuhtum algas aga sel hommikul, kui toanaaber oma kohvri (jaa, tal oli kohver!) võttis ja ära sõitis ja kui mina, ikka veel kohvritu, konverentsilt naastes leidsin eest täiesti tühja ja koristatud toa. Nad olid kõik mu asjad lihtsalt kõik minema visanud! Loogiline ju, et kui kohvrit pole, pole ka elanikku, isegi kui maha on ”unustatud” võtmed ja telefon ja mõned särgid ja pesu ja õlakott ja raamat ja paberid ja shampoon ja hambahari-pasta ja ... Järgnes lõbus mäng, otsi prügi seest tuttavaid asju. Peaaegu kõik leidsime. Vaid üks mingisugune juustesse mäkerdatav asi, mis peaks ilusa soengu tegema, ja värskelt soetatud särk jäi kadunuks – seda polevat lihtsalt olnudki. Muidugi, ilus värskelt ostetud särk, mulle meeldiks ka, kui ma sellise lihtsalt kusagilt leiaks. Ja hambaharja ma tagasi ei tahtnud. Oi, aga ma olin selleks ajaks juba nii endast väljas ja väsinud, et tekitasin neile seal päris draama kohe. Täismäng, isegi pisarad olid platsis.
Lohutuseks arvati aga, et piisab, kui nad ostavad mingist odavast toidupoest hirmsa haisuga superhüpermegagiga tugeva efektiga juuksegeeli ja hävitan-kõik-igemed välimusega odava hambaharja. Nonoh. Hea, et nad mulle särki asenduseks ostma ei hakanud. Oleks ma aastaid 10-20 vanem ja soliidsema-tõsisema välimusega, ei julgeks nad iial midagi sellist kompensatsiooniks pakkuda ja ehk oleks ka pähe tulnud sel va landladyl (koristajate ülemusel) vabandada, mitte vaid õigustada ja välja vabandada. Ma mõtlen, et vist tasuks olla kergelt solvunud.
Kõiki väikeseid probleemikesi hotelli broneeringu ja maksmise ja uksekaardiga ma ei hakka kohe mitte loetlemagi. Ja kohver saabus tagasi koju koos minuga. Kaetud oli ta, vaeseke, küll mingi rohelise lögaga, aga vähemalt saabus.
Oii, ja ma unustasin – ettekanne läks küll hästi. Ja üldse polnud kogu see reis paha, kuigi linn ise erilist muljet ei avaldanud. Pilte on vaid väikesest osast linnast – fotokas nautis ju viimase õhtuni kohvris lennujaamamelu. Aga üldiselt hämmastas see, kui korratu ja räämas linn oli. Suuremad tänavad olid veel enamvähem okei, aga majadevahelised laned ajasid hirmu peale. Mingi hetk uitasin suhteliselt hirmsates kohtades, kus mingid kahtlased elemendid mind kõnetasid ja midagi tahtsid. Ähmaselt sain ühe jutust aru, et ta tahtis ka pildi peale. Palun, siin ta on. Teine vist tahtis mind pildi peale.
Aga mu lemmik tegelane oli üks viisakas härrasmees, kes peatus, et ta mu pildi peale ei satuks. Kui pilt tehtud, vaatas hämmeldunult seina, mida ma pildistasin, vaatas hämmeldunult mind, uuris mis ma pildistan. Ja kui ma ütlesin, et seina, siis osutas näpuga oimukohale ja kõndis minema : )
Veel mõned pildid. Glasgow ilusatest kohtadest otsige pilte googlest. Ma harrastan koledaid kohti, mis muidugi Glasgows iga nurga tagant ka vastu vaatasid. Inimesi püüdsin ka sel korral mõned. Kaua sa ikka maju ja lilli ainult pildistad. Aga hooaja värv tundub olevat kollane. 
Minu esimesed arglikud sammud ehtekunstis. Ja ehete pildistamisel. Ma ei teagi, kummas ma rohkem arenema pean, aga neid rõngaid pildile saada oli küll väga raske. Paistab, et ma oma algaja rumaluses lisasin neile mingil viisil kiusliku iseloomu, vaba tahte ja jalad ka alla.
