Öine statiiviimproviss

Tänase õhtu õppetunni teema on "statiivi vajalikkus ja alternatiivid". Esmalt tuleb veenduda, et ilma statiivita on ikka päris raske öösel pilti teha. Mõtled küll, et mis ta siis ära ei ole need paar sekundit suur ja raske Nikon käes hinge kinni hoides paigal seista nii, käed ei värise ja tasakaal ära ei kao. Aga ei. Võimatu. Elu pulbitseb soontes täiesti kontrollimatult ja takistab fotokunsti. Õigemini on tulemuseks nii suur ja abstraktne kunst, et ma seda ei mõista.

Teiseks tuleb tõdeda, et suhteliselt vähe on linnas asju, mis õiges kohas asetseks. Ehk siis asju, mille peale kaamerat toetada niimoodi, et objektiivi ette midagi mõistlikku samal ajal ka jääks (Ilmselt on linn ehitatud alles pärast statiivi leiutamist). Ja teha siis pilti sellest, mis lihtsalt mugavalt kaamera ette jääb... oii, palju täiesti mõttetuid, aga see-eest teravaid pilte saab!?

Proovisin kasutada puutüve, aga see ei osutunud just maailma kõige stabiilsemaks toetuspinnaks. Oleksin tänulikkusest puukallistajaks hakanud, aga jäi ära. Seljatoeta pargipingid on suurepärased inimeste jalgade ja muru ja pimeda pargi pimedate puualuste pildistamiseks. Aga seljatoega pargipingid on kusagil mujal. Prügikast ei kõlba millegiks, sest haiseb. Kõige parem on kõrgemat sorti aed, kaitesmüür või tara. Esiteks on need head ja stabiilsed, toetavad hästi nii kaamerat kui ka seljatoega pinkide otsimisest ja hinge kinnihoidmisest väsinud fotograafi. Teiseks, ma ei pea ilmselt ütlema, on see suurepärane viis näha, mis tara taga peidus on. Peaegu sama hea kui kahekordse bussiga keset Tartut sõit. Ainult et oht politsei kaela saada naabri Valvelt või öises vahetuses töötavalt korstnapühkijalt on suurem.

Aga aitab jutust, asume tulemuste piduliku presenteerimise juurde. Sellistest enam-vähem okei vaatega kohtadest võite siis leida enam-vähem okei aia või posti, kuhu siis enam-vähem okeilt kaamera peale asetada ja enam-vähem okei ööfoto teha. Selline enam-vähem okei sõnum ja kontseptsioon siis täna minu poolt.