vananaiste talv

ärge te, lumepõlgurid, arvake midagi, et nüüd ongi kindel, et kevad käes. jah, lumi pakib (nagu ütlevad Tallinnakandi inimesed) kohvreid ja sulab, aga ta võib veel ju tagasi tulla. Kusjuures see praegune vananaiste talv ei olegi vist üldse moodsa aja kliima soojenemise veidrus. Nimelt loen mina Panso Päevaraamatust praegu, et 3. mail 1941 sadas lund.




pildid tehtud 26.märtsil

traadipuntra tants

mmm, traadisasipundar ja läikivad värvilised helmed. kas on rohkem sõnu vaja? kui ma näen midagi sellist, olen mina kotti pandud ja maha müüdud (nagu ütleks heidi purga).

Heegeldasin peenikesest Tiimari traadist kolmnurgad ja põimisin helmed põlemale poole külge. Ühel poolel, nö õigel poolel on helmeid siiski rohkem. ilusad nagu pühademunad! :)

Arutlesin siin mõni aeg tagasi asümeetriliste kõrvarõngaste üle. Ei tule mul ikka päris asümeetriat välja. Siin on ikka üldjoontes ühesugused kõrvarõngad, kuigi iga helme asukohta ei ole piinliku täpsusega järgitud. õuna-kaneeli kõrvarõngastel on natu isegi rohkem korrapäratust. Aga loomulikult pole asümeetria eesmärk omaette.

pühad

Küll on mõnus pärast eriti tihedaid töönädalaid lõpuks järgi anda oma ehete nikerdamise tungile, mida kohusetunne mitu nädalat maha on surunud. Kui nüüd millegi arvelt veel aega koristamiseks ka leiaks, oleksin kohe päris rahul. Eheteaega ei raatsi koristamisele raisata. Muud pole midagi, aga mõelge, kui ma selle põrsapesa keskkonnaga siin kohanen ja mulle sõrad alla kasvavad?! Sõrgadega ju raske traati ka väänata.

Et mis, kõlan ühekülgselt? No ega ma tegelikult kogu aeg ainult ehteid ei tee. Ma ka pildistan neid. Ja siis kirjutan neist ja mässan poega, et neid müüa. Nagu näete, loobusin kahekeelsest blogist. Tegin hoopis omale Wordpressi uue inglise keelse blogi. Võibolla, ja ma ütlen VÕIBOLLA, on nüüd lootust sellest blogist siin ka lootust vahel midagi peale ehete lugeda. Kuigi ärge liialt lootusi üles kütke. Ma ju mõtlen, räägin, loon, olen, elan ja hingan ehteid vaid.

Aa, ükspäev käisin õues ikka ka ja nägin selliseid kohti. Taru nurgatagused.

õuna-kaneelikee

Huvitav, et igasugused hobiasjad on isuäratavad. Üks pisike tore poiss, kelle ema irmsasti kudumist ja lõngu armastab, näiteks vaatab lõnga ja ütleb mämm mämm. Nagu ta ikka ütleb, kui midagi maitsvat näeb. Jaa, armastus käib kõhu kaudu.

Minu pärli- ja traadiarmastusest sündis selline õuna-kaneeli ehtekomplekt. Need punased õunakesed on Frogwillist tellitud korallpärlid. Mmmm...ilusad. Ja isuäratavad. Õuntele kaneeli maitset lisavad pisikesed klaaspärlikesed ja seda kõike taltsutab hõbetatud traat, mis munaga halliks on oksüdeeritud. Teised inimesed värvivad neil päevil mune, mina värvin munadega traati.

Nii õunakeed kui ka all pildil olevaid kristallkõrvarõngaid saab veel lähemalt imetleda etsy poes. Sealtkaudu saab neid ehteid imetlemiseks omale lausa koju.

tumepunane kee

Ammu ammu alustatud ripats sai täna lõpuks keti külge ja laki peale. Ise olen rahul. Sseda fimo savi punasemat poolt tahaks lausa limpsata.

Ja värvid on nii võluvad. Nojah, see on minu värv juba aaaaastaid. Ei tea, kas ma olen nüüd arenemisvõime minetanud ja mu maitse on kusagile ajalukku oma arenguga kinni jäänud. Igatahes riiete osas on küll märgata, et mõnede aastate tagused lõiked ja moed meeldivad mulle märksa enam kui suur osa viimastest moeröögatustest. Kuigi ega ma selle üle kurda, et ma teismeliste hilpe selga ei taha ajada.

Mis aga keesse puutub, siis pole suurt midagi öelda. Savi ja pärlid ja traat. Savi läigib ja näeb märg välja, sest on lakitud spets fimole mõeldud lakiga. Kusjuures seekord jäi peale päris ilusasti. Pärast on ainult raske pildistada seda läikivat asja.

Kee on nimetu. Mõtlesin täitsa kaua aega, heale (st. ilusale) lapsele võiks ju ilusa nime ka panna. Aga kõik nimed, mis mul üldse ehetele nime mõeldes pähe löövad, on seotud kas söögi, aastaaja või mingite taimedega. Marjad ja sügis ja moos. Kui igav. Misjaoks peavad ehted just selliste asjadega seostuma. Palun fantaasiat!

kee on saadaval mu etsy poes

Mõned hommikud lihtsalt on mõnusad

p.s. see puder maitses oluliselt parem, kui ta välja näeb. mustikatega. mmmmm...

tööpausi tegemised

Pikem vaikus blogis tähendas väga lihtlabaselt seda, et tööd on hirmus palju olnud. On praegugi. Ja just nagu kiuste on isu igasuguste asjadega tegeleda kohe eriti suur. Noh, eks pisut ole saanud ka, aga ilmselgelt vähe. Igasuguseid uusi asju tahaks proovida ja katsetada. Mõnus ju.

Tööpauside ajal mõtte ja mõistuse puhkamiseks olen ikka natuke nikerdanud. Mõned lihtsad kõrvarõngad praegu. Ja urvad ostsin kaupsiesise tädi käest. Mul on nii hea meel, et kevadekuulutajad tädid on jälle väljas. Nüüd saab jälle ilusaid lillikesi koju tuua.

kes need on?

mina tean vaid, et nad on pehmed (ilmselt heegelniidist), kannavad klaaskingakesi ja omavad suurt klaassilma või -pead, sealt skafandri seest ei saa täpselt aru.

isetegija kalender

Mõni aeg tagasi esitasin Isetegija foorumi kalendrikonkursile sellise ehtekomplekt ja sain edasi teise vooru. Aitähh kõigile, kes minu poolt hääletasid! Kas mu kätetöö koos tegemisjuhendiga ka 2009 aasta kalendrisse jõuab, selgub aga alles sügisel :) siis muidugi selgub ka, kas ma oskan instruktsioni kirjutada midagi peale selle, et tuleb savi mätsida ja traati väänata ja tunde järgi mäkerdada.

aga ehted on tõesti uhked. polümersavi katavad võluvad siiruviirud ja pronksikarva puru. Klaashelmed on mässitud vasktraati ja ripats ripub vasktraadi ja kullakarvalise pärliketi otsas.

aga ma ei saa rohkem kirjutada, superstaar hakkab

Kas midagi on kunagi valmis?

Kas on maailmas asja, mille kohta saab täie kindlusega ja eksimatult öelda, et see on valmis? Tallinn vist pole valmis. See punane kee ka mitte. Eiteamitu päeva nikerdasin. Esimest korda tundus, et nüüd ongi valmis, siis, kui keti otsas rippus paar viis helmest. Aga mu mõttes mõlkus midagi rikkalikumat, nii et jätkasin. Pidevalt tundus, et juba, et täitsa kantav kee on juba. Täna panin lõpuks viimased helmed ja otsustasin, et rohkem ei viitsi. Ei viitsi?! See ongi see mõõdupuu, millega asja valmidust mõõta? Eriti sügav elutõde : )

Aga sama häda on mu tööga. Kunagi ei saa valmis. Tavaliselt otsustab tähtaeg, millal midagi valmis on. Aga asi iseenesest ei kanna küll endas omadust ”valmis” kunagi. Alati saaks kirjutada pikemalt, põhjalikumalt, sõnu paremini valides, lauseid viimistledes, veel mõningaid viiteid lisades. Veel hullem on see, et alati saab totaalselt teisiti ja ühtegi moodi pole õige. Sõltub minu otsustusest ja suvast. Mingid reeglid muidugi on nii kirjutamises kui ehtekunstis. Teadmisi ja oskusi on vaja, muidugi. Kui konks valesti keerata, siis ei püsi helmes keti küljes ja kee laguneb laiali. Samamoodi peab jutus olema mingi loogika ja mingeid reegleid tuleb järgida, et aru saaks ja argumentatsioon laiali ei laguneks.

Novot. Kus nüüd avastasin - töö ja ehete tegemine on täitsa sama :) üks kunst puha. Ega see sotsiaalteadus ongi pigem kunstivool ja kui teadus. Vot selliste mõtetega tehtud ehteid saab minu veebipoest : )

P.S. teatris pole käinud, raamatuid pole lugenud. Filmi Klute vaatasin. Meeldis.

Can you ever say that something is absolutely ready? How can you recognize that something is finished? Done? Can’t be more complete? This necklace, for instance, seemed to be ready for so many times before I finally decided that it’s enough, I’m fed up with it. Yes, I got fed up and decided it's ready, but I still didn’t get convinced it is as ready as it can get.

I’ve got the same problem with my work. It can be always improved. Words better chosen, sentences better formulated, more literature reviewed and quoted. The worst thing is that everything could be done completely differently and hardly ever one way of doing it is better that another. What a bummer, ay?

So, the thought of a day – work and jewellery making is all the same. Kind of a form of art. What else is this social science than art?

Twins

Camperi kingafirmal on väga tore ja lõbus kingaseeria Twins. Iseenesest veider, et just nii erinäolised kingad on kaksikuteks nimetatud, sest kõik teised maailma kingapaarid on palju kaksikumad kui selle kaksikuseeria kingad. Aga on ju toredad. Piisavalt sarnased, et pidada neid kokkukuuluvaks ning mitte kahtlustada kandjat hommikuses meeltesegaduses (kuigi, kuigi, Piibelehel olid eri värvi sokid toreduse pärast!). Aga samas on nad ka piisavalt erinevad, et erinevust mitte pidada tootmispraagiks.

Mõtlen, et peaks kaaluma Twins kõrvarõngaseeria tegemist. Milline tüütus on kahte ühesugust kõrvarõngast teha?! Teatud juhtudel on see ka waaay beyon my abilities. Olen seda vist juba kurtnud. Aga no kurdan veel, sest ikka veel on tüütu :)

Camper has a cute funny series of shoes called Twins. Its strange, however, that shoes that of all shoes in the world look least alike to eachother get called twins. However, I like this idea a lot. These shoes do look as if they belong together. It doesn't make an impression that you made a mistake in the morning and put on two shoes of a different pair. At the same time they're different enough to realise, it's not a production mistake that makes them different. Good balance.

I'm thinking of implementing the same idea to earrings. Its such a pain to make two identical ones. I would go as far as to say it seems to be against my nature. I exaggerate, obviously, just to excuse myself. Anyways, I'll dwell on this idea. Maybe it'll help me to solve the situation where I have loads of single earrings finished and waiting for their partner to come to life.

P.S. Greetings to my good friend Eva who is a great fan of Camper shoes.