Püüan jätkuvalt kultuuri me ellu tuua. Seekord oli kavas Bergmani Lärmab ja Veiderdab Vanemuises. Pealkiri oli selline, et ma mõtlesin, et ma elus seda vaatama ei lähe. Kõlab nagu Paskini teater, millelaadsest ma meeleldi eemale hoiaks. Aga kuna suht usaldusväärsed allikad ütlesid, et täitsa vaadatav tükk on, siis käisime ikka ära.
Täitsa tore oli, kuigi eriliselt tugevalt puudutanud. Lugu oli Bergmani pisut veidrast onust Carlist, tema pruudist ja tema leiutistest (ja kindlasti veel mingist elutarkusest). Selline leiutaja mees oli, kes patendiametit pidevalt, kuid see-eest tulutult avaldustega tüütas (vaatasin hiljuti ka Kuulsuse narre, muideks). Tore oli teada, et tegu oligi päriselt kunagi elanud mehega ja tema veidra ja omamoodi eluga. väljamõeldud tegelasena poleks üldse nii tore. tore on, et inimesed elavad oma elusid just nii veidralt ja mittetavapäraselt kui nad seda soovivad. kuigi jah, paraku on neil siis oht hullumajast end leida. see enam nii tore ei ole. seal paistsid väga ebamugavad reformvoodid olevat.
Täitsa tore oli, kuigi eriliselt tugevalt puudutanud. Lugu oli Bergmani pisut veidrast onust Carlist, tema pruudist ja tema leiutistest (ja kindlasti veel mingist elutarkusest). Selline leiutaja mees oli, kes patendiametit pidevalt, kuid see-eest tulutult avaldustega tüütas (vaatasin hiljuti ka Kuulsuse narre, muideks). Tore oli teada, et tegu oligi päriselt kunagi elanud mehega ja tema veidra ja omamoodi eluga. väljamõeldud tegelasena poleks üldse nii tore. tore on, et inimesed elavad oma elusid just nii veidralt ja mittetavapäraselt kui nad seda soovivad. kuigi jah, paraku on neil siis oht hullumajast end leida. see enam nii tore ei ole. seal paistsid väga ebamugavad reformvoodid olevat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar