kollane ikebana teokarbiga

olen aasta aja jooksul vaimustunult väga palju väga erinevaid pärleid ja muid ehtevidinaid kokku ostnud. vaatamata sellele, et nad kõik on vaieldamatult väga ilusad, pole osa nendest mind tegutsema inspireerinud - eks on ju näha, et olen kinni mingites kindlates värvides ja stiilides. kollaseid ehteid pole ma vist üldse varem teinud. siis aga leidsin ühest karbist sellised kollased ja rõõmsad teokarbihelmed ja tibukollased lillekesed. alguses mõtlesin panna 1 lillekese, siis tundus, et on hea kolmega... ja no lõpuks tuli päris suurejooneline ikebana. paistab, et ehted elavad oma elu ja sünnivad sellisena nagu nad ise tahavad

nagu killuke päikest sombusesse, kuid sellegi poolest ilusasse värvilisse sügisesse. eksju :)

harjumatult roheline

juba ammu aega tagasi, veel siis kui oli lootus, et sel aastal tuleb suvi, ja keskkoolilõpetajad pidulikuks sündmuseks valmistusid, käisid mu juures õeksed Kirsid, et nooremale kooli lõpetamiseks kleidiga sobivad ehted meisterdada. eks me kõik kolmekesi siis selles vaimus nikerdasimegi, aga muidugi tegi kõikse õigemad ja kenamad ehted koolilõpetaja ise - andekas nagu ta on. kahjuks pole mul tema loomingust pilti.

küll aga sai pildi peale lõpuks minu versioon kaelakeest, millele käevõru ja kõrvarõngad hiljem juurde tulid. kees on kasutatud fotot kleidist, mille juurde ehted minema pidid, kugi ma pean ütlema, et päris elus ei ole ei kleit ega ka foto ripatsi peal nii sinine vaid ikka rohekam ja sobib pärlitega hoopis paremini kokku.


värv on huvitav, haruldane minu värvipaletis, mis on ka ilmselt põjuseks, miks see mulle suhteliselt hullu komplekti mulje jätab :) eks muidugi ripats on ka üks paras suur latakas.

teokarbikomplekt

Inspireerituna hiljuti kasutatud eelpainutatud traadist ja mu lemmikkõrvarõngastest, sündis täna uus komplekt. materjalideks teokarbid, kolmesugused lihvitud klaashelmed, seemnehelmed, hõbetatud traat ja eelpainutatud traat.

ega polegi midagi väga kommenteerida. peale selle, et peaks harjutama ehete modellil pildistamist.

pirni-sinihallitusjuustupirukas

Tänane pirukajutt on kahe eesmärgiga. esiteks on see äääretult maitsev ja ma soovitan seda kõigile. teiseks on see mental note mulle endale, sest ma ei suuda kuidagi meeles pidada, millises kokaraamatus selle retsept peidus on. iga kord otsin. olgu siis öeldud, et asub see Pereköögi Kokaraamatus lk 339, peatükk Pirukad all. selles see trikk ongi, ma otsin alati kookide alt, kuhu ma ta loogiliselt paigutaks. aga küllap on loogikaid erinevaid.

tegin paar pilti enne kui mõnusat matsutamist kostma hakkas :)

PIRNI-SINIHALLITUSJUUSTUPIRUKAS
põhi
125g võid
3 dl jahu

kate
2dl hapukoort
3 muna
125g sinihallitusjuustu
0,5tl soola
pisut musta pipart
3-4 küpset pirni
1 sl sulatatud võid pirnide määärimiseks
25 g kreeka pähkelid
ma olen ka tunde järgi lisanud suhkrut, sest täiesti suhkruta kook tundub pisut veider

Hõõru pehme või ja jahu tainaks. Vajuta see 24 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja ja äärtele ning lase 20 minutit külmas seista. seejärel küpseta 225 kraadi juures 10 minutit. Katteks sega hapukoor ja lahtiklopitud munad. Murend hulka sinihallitusjuust, sega hoolikalt läbi ja maitsesta soola-pipraga. vala segu pirukapõhjale. lõika pirnid viiludeks ja lao segule, määri pealt sulavõiga (selle olen ma tegemata jätnud, ei juhtu midagi hullu. ja soola täidisele ei lisa - juust on niigi soolane). kaunist kreeka pähklitega. küpseta 200 kraadi juures 30 minutit.

maitseb imehea vanillijäätisega!

pulmaehted

laura käis külas, et mu kaelakeevarudest omale pulmaminekuks sobiv kaelakee kaela leida. aga leidis hoopis kõrvarõngad, millele siis sama idee ja põhimõttega kaelakee juurde mõtlesime. tundub, et ma polegi neid kõrvarõngaid bloginud. ometi on nad ammu valmis ja teine sarnane paar osteti laadal ära. üks hull ammu tehtud foto ka :)

kogu ehtekomplekti tuumaks on suured lapikud lillad klaashelmed, mis seest hõbedast värvi. väga mõnusalt ruumilised helmed. otsisin mälust, otsisin veebipoodide lehelt, aga ei saanudki teada, kust ma need saanud olen.

suur helmes on u 28mm diameetriga, väiksem on väiksem : ) kaelakee on eelpainutatud traadil, kuhu ka mõned seemnehelmed, klaashelmed ja 2 lillat magevee pärlit lükitud. helmed on ääristatud traadi ja helmeste pusadega, nagu mulle ikka meeldib. kusjuures päris elus ei ole kõrvarõngaste all osas olev helmes nii silmapaistvalt sinakas kui pildil.

Igatahes jäime tulemusega mõlemad rahule. kahju, et ma ise kaunilt riietatud ja ehitud laurat ei näe. üldse oleks huvitav näha, kuidas mu tehtud ehted oma elu elavad ja kandjaid kaunistavad.

kodututel kassidel ja koertel külas

käisime töökaaslastega Virumaa kodutute loomade varjupaigas talgutel. suure südamega inimesed on Rakvere lähedal oma kodu taluõuele kodututele koertele ja kassidele ajutise kodu teinud ja me käisime neil abis, sest tööd on palju. värvisime kuute ja aiaposte, vedasime risuhunnikut laiali, et selle asemele saaks uued koerte boksid ehitada, et nad ei peaks ketis olema. värviülejäägid olid meil omal kaasas. vanu riideid viisime kasside pesade sisustamiseks.

eks natuke kõhe tunne oli minna, kodutus ju ikka kole nähtus. nii mõnigi kartis, et süda läheb haledaks ja tagasi tuleb koos kassi ja koeraga minna. aga kujutlus rääbakatest kurjadest või just vastupidi alandlikest ja argadest loomadest, kellele liiga on tehtud, osutus täitsa valeks. koerad olid tõesti ilusad, terved, rõõmsad ja väga sõbralikud.

eks osad olid muidugi seal terveks ravitud ja normaalkaaluliseks toidetud. kuulsime ikka lugusid luukereks nälginud loomadest ja muudest õudustest ka. hirmus ikka, kuidas inimesed oma lemmikud hülgavad või veel hullem, kui neid piinavad. nagu Liis varjupaigast ütles - sageli on varjupaiga koerte elu palju parem kui kodus elavatel koeradel. nojah, koeraelu.

hea uudisena üllatas mind, et loomad on varjupaigas keskmiselt vaid paar kuud enne kui uue kodu leiavad. umbes pooled küll Soomes. soomlased aitavad ka annetustega palju. mõned sõidavad suure veoautotäie koerte-kasside kuivtoiduga Soomest spetsiaalselt kohale, et siinseid asukaid aidata.

aga ei pea muidugi nii suurelt aitama. siit http://www.varjupaik.ee saab lugeda mitme varjupaiga ja ka toetamise-aitamise viiside kohta. varjupaigad toimivad ju suuresti vabatahtlike abil ja rahadega. näiteks haigetena varjupaika jõudnud loomade ravimise rahastamiseks toimuvad korjandused. mõnikord maksab ühe looma ravi tuhandeid. kõik loomad vaktsineeritakse , vajadusel ka steriliseeritakse enne kui nad uute omanike kätte antakse.

praegu varjupaigas olevaid loomi näeb siit - kui on soovi omale koer või kass võtta.