28. veebr 2009

Uus pastamasin!

 

Oh rõõmu, kui pastamasina kaubamajast koju tõin, et ilusaid sujuvaid värviüleminekuid polümersavisse võluda. Läks aga nii nagu ma kartsin - minu teine suuremat sorti passioon, toit sai võitu ja esimese laarina ei läbinud masinat mitte see värviline plastmass vaid jahu ja muna imeline taignane kooslus, millest veel imelisemad itaaliapärase nimega makaronid tagliatelled tekkisid. Oli nii maitsev ja üldse mitte nii tüütu, kui arvata võiks. Nii et tundub, et kui tahan kauneid värviüleminekuid saada, pean teise masina veel muretsema.

pasta8 pasta7

Et aga mu toidulembus siin blogis liialt võimust võtma ei hakkaks, aga et samas seda lembust ka liialt ahistama ei peaks, leiavad nüüdsest minu toiduheietused ja pildid (eriti pildid) oma koha siin. Sealt näete ka kogu pastavalmimise protsessi.

24. veebr 2009

minule

 

Ehtetegijatega paistab juhtuvat samamoodi kui kingseppadega. Ei, ei käi paljajalu. Ehtimata on. Õnneks ajab eheteta lihtsamini läbi kui paljajalu, eriti talvisel aal. Küllap just seepärast jõudsin alles täna selleni, et Siretil külas olles tegin ehtekomplekti täitsa iseendale, kuigi puudust olen ehetest tundnud juba päris kaua.

Värviks sinakasroheline, päris elus kena pärlmutterläikega – kõrvarõngaste piltidel on paremini näha. ketilülikeste vahel on pisikesed swarovskid, mis juhuslikult täpselt õiget tooni juhtusid olema.

merine4 
merine3 

Kõrvarõngaid tuli paari kaks ja pilte, kus ehted mul küljes ripuvad, tuli välja täpselt tükki null.

merikõrvakad

kuukad

Käisime täna Terje ehtenäitust ka vaatamas. Hea on blogist tuttavaid asju päris elus ka näha. Ja üldse, väga äge ettevõtmine terve temaatiline ehtekogu kokku panna! Katrini kaasamine rikastas näitust ka – tal hoopis teistmoodi käekiri.

22. veebr 2009

Näitusele!

 

Veel viimaseid päevi saab Tartus Lutsu raamatukogus näha Sireti näitust. Soovitan!

 tavalised_naised_poster

Pilte avamisest.

Kreativ Blogger award

 

Kõrvad liiguvad heast meelest tunnustuse üle. Mariano ehk Bastiano, kes teeb taaskasutatud materjalidest väga stiilseid ja lahedaid märkmikke, pidas mu blogi Kreativ Bloggeri auhinna vääriliseks. Aitähh!

Auhinnatud blogiomanikud peavad kirjutama, mis neid inspireerib. Hea, et küsisite, peangi nüüd enda jaoks ka selle välja mõtlema. Ja see pole sugugi lihtne – ehete valmimine ei ole üleliia mõttestatud ja ratsionaalne tegevus.

1. Värvid. Ma armastan värve ja värvikombinatsioone. Mu ehted on küll üsnagi monokromaatilised ja igal ehtel on üks oma värv, aga neil peab olema värvi! See materjalide ehk helmeste ja polümersavi värv on üheks peamiseks ehte omaduseks, alguspunktiks ning mõtete-fantaasia käimalükkajaks. Kõigepealt on pärl, siis tuleb idee. Mitte vastupidi. Minu jaoks võõrastest-harjumatutest värvidest on raske ehteid teha.

2. Uued tehnikad. Mulle meeldib välja mõelda uusi disaine ja materjalide kasutusviise. Satun vaimustusse ka erinevatest töövõtetest ja tehnikatest, mis alati ei ole just ehete tegemiseks mõeldud. Kangad, pitsid, paelad, heegeldused, tikkimine. Tahakski rohkemat õppida, rohkem katsetada.

3. Teiste looming innustab ja avardab, näitab võimalusi ja nende piiramatust. Plagieerida siiski ei taha, ei oskagi. Jäljendamine või õpetuste järgimine ei ole minu jaoks. Ehted elavad oma elu ja tekivad samm-sammult. Tean harva ette, mis välja tuleb :)

Paistab, et teen ehteid ehete pärast, nende värvi, vormi ja ilu pärast. Ei püüa midagi kujutada, öelda ega näidata. Aga kust tulevad motiivid, värvid ja kujundid – seda ma ei tea.

Minu poolt lähevad auhinnad nendele inimestele:

Helenile annaks ka, aga ta juba sai :)

19. veebr 2009

rohelise tilga lihtsus

"oleks nad veel rohelised!" õhkas Reeli mu ammu alustatud kuid viimast üle koera saba saamise pingutust ootavat kõrvarõngapaari vaadates. rohelisevarud ei ole mu pärlikarpides suured. tilgakujuliste pärlite varud on veel väiksemad. kuid ometi leidis ta nende kahe harulduse imelise kombinatsiooni ja kõrvarõngasteks pidid nad saama. saidki. ei ole päris sellised nagu need pooleliolevad, aga lihtsad ja löövad sellegipoolest. peaaegu nii lihtsad, et pisut piinlik on neid üldse siin mingi olulise asjana esitleda. aga ega see lihtsus takista neil kena olemist


18. veebr 2009

liivakivi

Tellisin koos isetegijatega Frogwillist kuldset liivakivi, mis on selline sünteetiline toredasti läikiv pärlike, mida poodides müüakse poolvääriskivi kategoorias. mis temast poolvääri teeb, ei tea. Aga läigib ja sillerdab valguses ilusasti küll. Pusasingi mõned neist järjekordse prossi sisse. Pross on täitsa minu enda oma ja täitsa minu enda kampsuni küljes leidis endale koha. juurde tegin maailma kõige lihtsama disainiga kõrvarõngad ka. ise olen rahul :) kui vaid hommikul kiiruga tehtud pilt vähem udune oleks...


7. veebr 2009

heegeldatud

ma isegi ei mäleta kui ammu need kõrvarõngad heegeldasin. mingil põhjusel tahtsin konksu ka neile heegeldades külge haakida. ühe pusserdasingi külge, teist teha ei osanud. täna pühkisin neilt tolmu, lõin käärid sisse ja vabastasin kõrvakad pusserdusest. panin hoopis ilusad head (vask)konksud ja asi vask.



pilditegemine ei ole siin majas enam niisama lihtne. mis te arvate, kelle kahtlane must kogu taldriku tagant paistab?



Järgmine pilt nägi välja juba selline... eks ikka on kõige parem just sinna, kus ma tegutsen, pikali heita. selline lähedust armastav (hull!? totaalselt segane ja hull) loom

5. veebr 2009

tiibadega pross

mõned päevad tagasi, veel enne kui järjekordne viirus mu maha murdis, valmis mu prossikollektsiooni järjekordne pross. jälle punane, aga seekord ehib seda kaks lehekest, mille materjaliks on öeldud punane sarv. mida see täpselt tähendab ja kelle sarvedega tegu on, ma kahjuks oma suures ignorantsuses ei teagi. valgustagu meid targemad! mummukesed on igatahes samast materjalist. ülejäänu on klaashelmed.


tegelikult jätab pross sellise kihilise ja õhulise mulje, mida foto kahjuks edasi ei anna. peate mind lihtsalt uskuma.

1. veebr 2009

heinamaa-pross

helen leidis täna mu riiulilt ammu tehtud prossi. selgus, et see vaenekene polegi internetiavarustes jäädvustatud. parandame kohe selle vea. saage tuttavaks - heinakarvaline pross. keskel vedela polümersavi all on fragment ühest mu enda heinamaafotost. tuleb küll sooja suve igatsus peale. kuigi selline karge ja selge talveilm nagu eile-täna on ka imeilus.


viltimistöötuba

käisime Lauraga Roosi äris viltimist õppimas. aga ega ikka päris selgeks ei saanud küll. seinad ja kaas jäid õhukesevõitu, ei hoia väga hästi vormi. võinoh, hoiab, aga pannkoogivormiline karp polnud just eesmärgiks. võibolla suurevõitu ka esimese katsetuse kohta, pisemat oleks lihtsam olnud mässida. aga õnneks sobis ta hästi Heleni kingituse pakendamiseks, nii et vähemalt hetkekese oli see karbihakatis maailmale kasulik :)




peitsin kaane peale villa alla natuke pitsi - see jäi täitsa tore



vähemalt keegi oli karbiga rahul : )



veel sarnasel teemal

Related Posts with Thumbnails