nii palju siis murulaugust

Aednik on usin, kuid pisut liialt ekstreemsete töövõtetega

Meresinine

Selline lopsakas ja värviküllane ehtekomplekt. Teinekord on meri nii sügavsinine küll, eks. Tahaks juba päikest, merd ja suvepuhkust, et varbad liiva sisse pista ja merekohinat kuulata. Õhk on juba nii kevadiste õite lõhna täis.

ah, ja mageveepärlid - küll need on ilusad! ma võiks mageda vee sisse ka oma varbad pista, kui vaid neid pärleid saaks püüda. njaaa, pärlipüüdjaks olla võiks…

ohjumal, võtke nüüd see Karavani laul mu peast ära!

liivakarva merekarp

Üsna märja liiva karva, kas pole. Sellise liiva karva, millest liivalosse ehitatakse. Neid helmeid nimetataksegi liivakiviks, sünteetiliseks liivakiviks. Sätendavad ja helgivad ilusasti küll. Polümersavi ripats näeb peaaegu täpselt samasugune välja. Ripats sai valmis juba vägaväga ammu. Pärlikee lükkisin ühe väsitava tööpäeva lõpus unise peaga. Ise olen rahul. Aga nii mõnusatest helmestest ongi raske mitteilusat asja teha.

kuidas seletada karule surnud jänese etendust

mul on hea meel, et saan oma teatrikogemuste nimekirja kanda toreda pealkirjaga toreda No-teatri etenduse "kuidas seletada surnud jänesele pilte". emotsioone on palju ja kirja panna neid raske.

kuna tegu pole jällegi lihtsa ja traditsioonilise lineaarselt lugu jutustava teatriga, proovisin lugeda seda, mida mujal kirjutatakse - noh et aru saada, mis seal siis (veel/tegelikult) oli. ei ole mina nõus nende artiklitega, mis kultuuriministrit kehastavale Maarika Vaarikule keskendus. oli jah väga Laine Jänese moodi ja justnagu pilas ka, aga see oli ainult üks liin ja sugugi mitte kõige põnevam, kuigi ilmselgelt kõige selgem ja arusaadavam osa etendusest. pluss Vaarik on tõeliselt särav ja sobib sellesse seltskonda ideaalselt.

ülejäänud etendus oli (väidetavalt? osaliselt?) improvisatsioon, etüüdikesed, mis kordamööda ajasid kas kõva häälega naerma või sundisid mind unega võitlema. ausalt, pea tegi ühe pikema performance ajal korra juba nõksaki. aga naernud pole ma tõesti teatris ammu nii palju, tõsiselt mõnus. huumor peitub sageli pisiasjades, imeväikestes pilkudes või zestides, täiesti üleliigsetes ja mõttetutes fraasides, ajuvabas puntratantsus. übernunnud karvased jänesed vaatamas maalinäitust võib olla hüsteeriliselt naljakas - kuigi nad ei tee tõesti muud kui vaatavad näitust. nunnumeeter täiesti põhjas.


pressifoto: Ene-Liis Semper

kappa kusemise võistlus etenduse lõpus rikkus küll etenduse üldmuljet. ma võin õrnalt aduda, mis selle mõte seal oli, aga ikkagi tiba labasevõitu oli. eriliselt ei vaimusta mind ka ühe meesnäitleja ekshibitsionistlikud kalduvused. Rambos jooksis ta ka alasti ringi. sel korral kandis ta ühte pikka musta sokki, aga mitte jalas.

huvitav oli jälgida kuidas me ees istunud vanemas eas soliidne proua etenduse jooksul raputas etteheitvalt pead, surus huuled kriipsuks, ei naernud pea üldse ja väitis kaaslasele, et ruumis pole üldse õhku. lõpus ei plaksutanud ka. vaeseke, loodame et ta halba und ei näe pärast. aga tõesti ka, natuke liiga Vanemuiseks kippus aegajalt. mitte et see mind shokeerinud või solvanud oleks, suur osa ebaviisakatest naljadest oli tõesti naljakas, aga see hea maitse piir on mul ilmselt natuke teises kohas kui neil.

näitlejad, video, muusika, helid, tants - see kõik oli jälle väga äge. ja mirtel pohla on jätkuvalt esikohal kõige kaunima näitlejanna edetabelis. ja mehed on jätkuvalt jube heas füüsilises vormis. tegelt pakkus mõtlemisainet etendus ka, aga need mõtted jätan enda teada.


pressifoto: Ene-Liis Semper

palju roosat

mis juhtub kui minult tellida üks paar lihtsaid roosasid kõrvarõngaid?
ei midagi hullu. 7 paari lihtsaid roosasid kõrvarõngaid saab. läksin hoogu ja ei suutnud enam tange käest panna. jäin isegi sünnipäevale hiljaks. nii tore et ikka tellimusi vahel tuleb! :)

õites kevad

aeg on jätkuvalt kiire ja töine ja minu kurvastuseks ka ehetevaba. õnneks on olnud natuke aega kevadet käia nuusutamas. Tartu botaanikaaias on praegu nii ilus ja õitsev. minu erilisteks lemmikuteks on karukellad.

 

ja mis on viimasel pildil? saate aru?