17. mai 2009

kuidas seletada karule surnud jänese etendust

mul on hea meel, et saan oma teatrikogemuste nimekirja kanda toreda pealkirjaga toreda No-teatri etenduse "kuidas seletada surnud jänesele pilte". emotsioone on palju ja kirja panna neid raske.

kuna tegu pole jällegi lihtsa ja traditsioonilise lineaarselt lugu jutustava teatriga, proovisin lugeda seda, mida mujal kirjutatakse - noh et aru saada, mis seal siis (veel/tegelikult) oli. ei ole mina nõus nende artiklitega, mis kultuuriministrit kehastavale Maarika Vaarikule keskendus. oli jah väga Laine Jänese moodi ja justnagu pilas ka, aga see oli ainult üks liin ja sugugi mitte kõige põnevam, kuigi ilmselgelt kõige selgem ja arusaadavam osa etendusest. pluss Vaarik on tõeliselt särav ja sobib sellesse seltskonda ideaalselt.

ülejäänud etendus oli (väidetavalt? osaliselt?) improvisatsioon, etüüdikesed, mis kordamööda ajasid kas kõva häälega naerma või sundisid mind unega võitlema. ausalt, pea tegi ühe pikema performance ajal korra juba nõksaki. aga naernud pole ma tõesti teatris ammu nii palju, tõsiselt mõnus. huumor peitub sageli pisiasjades, imeväikestes pilkudes või zestides, täiesti üleliigsetes ja mõttetutes fraasides, ajuvabas puntratantsus. übernunnud karvased jänesed vaatamas maalinäitust võib olla hüsteeriliselt naljakas - kuigi nad ei tee tõesti muud kui vaatavad näitust. nunnumeeter täiesti põhjas.


pressifoto: Ene-Liis Semper

kappa kusemise võistlus etenduse lõpus rikkus küll etenduse üldmuljet. ma võin õrnalt aduda, mis selle mõte seal oli, aga ikkagi tiba labasevõitu oli. eriliselt ei vaimusta mind ka ühe meesnäitleja ekshibitsionistlikud kalduvused. Rambos jooksis ta ka alasti ringi. sel korral kandis ta ühte pikka musta sokki, aga mitte jalas.

huvitav oli jälgida kuidas me ees istunud vanemas eas soliidne proua etenduse jooksul raputas etteheitvalt pead, surus huuled kriipsuks, ei naernud pea üldse ja väitis kaaslasele, et ruumis pole üldse õhku. lõpus ei plaksutanud ka. vaeseke, loodame et ta halba und ei näe pärast. aga tõesti ka, natuke liiga Vanemuiseks kippus aegajalt. mitte et see mind shokeerinud või solvanud oleks, suur osa ebaviisakatest naljadest oli tõesti naljakas, aga see hea maitse piir on mul ilmselt natuke teises kohas kui neil.

näitlejad, video, muusika, helid, tants - see kõik oli jälle väga äge. ja mirtel pohla on jätkuvalt esikohal kõige kaunima näitlejanna edetabelis.
ja mehed on jätkuvalt jube heas füüsilises vormis. tegelt pakkus mõtlemisainet etendus ka, aga need mõtted jätan enda teada.


pressifoto: Ene-Liis Semper

3 kommentaari:

siret ütles ...

Tead, et see on tore, et sa viitsid teatrikülastusi blogida :D

marre ütles ...

oi nii tore et sulle meeldib :)
ma teen seda peamiselt selleks, et ma saaks ise hiljem tulla ja mälu värskendada. tead ju küll mu kana-aju :)

eliina ütles ...

Tere!

Palun luba Teie blogi avaldamiseks portaalis http://www.blogileht.ee,
kui soovite seda seal avaldada, siis kirjutage mu meiliaadressile masha.river@gmail.com, annan lingi, kus saate kinnitust anda.

veel sarnasel teemal

Related Posts with Thumbnails