Ehted ja ehtimine on viimase kuu märksõnadeks. Inimesed ehtisid ära kodud, tänavad, kauplused, kuusepuud, õunapuud. Ilmataat ehtis ära kõik muu, viimse kui oksarao ja korstnakivi. Tal on tõesti hea käsi ja stiilitunnetus – kõik on nii imeilus.
Lisaks linna-ja koduruumile, paistab, on inimesed jõulu ajal väga innukad ka teineteist ehtima ja selle üle on mul muidugi väga hea meel. Kui läbi aasta nii palju ehteid mu käest tellitaks ja ostetaks, võiks täitsa elukutseliseks hakata. Aitähh kõigile, kes mu ehteid jõuluvana kingikotti poetasid. Loodan väga, et kingisaajad jäid rahule.
Kaunis pole see kuu olnud aga vaid silmad ele, vaid ka kõrvadele. Kontserteid on vist rohkem kui tavaliselt. Käisin Rannapi, Sibula ja Birgit Varjuni kontsertil. Mulle väga meeldis. Rannapi käsitlus klassikalistest jõululauludest oli tore – kohati ajas naerma ebatavaline tempokus, kohati korjas mu kõrv keset (Neil Karjastel Väljas?) laulu meloodiajupi “kui kunglarahvas kuldsel aal”. Selline teistmoodi lähenemine. Rannap kaunistas lihtsad ja väga tuttavad laulud oma klaverimänguga ära – ta mängib ikka väga mõnusasti. Saint saensilikud tilulilud ja ilusad meloodiajupid tegid lood palju huvitavamaks ja uueks. Klaver ei olnud kindlasti vaid laulu saatmiseks vaid pigem võrdväärne partner. Kontserti kõige parem osa, mis mul kananaha ihule tõi, oli aga saate Marre otsib superstaari võitja Birgiti laulud. Ta on lihtsalt super.
Teen ettepaneku nimetada detsember ümber ehtekuuks :)
