Ükskord rohelisi saviasjakesi voolides tuli ülejääkidest välja pisike lootsik. Siis teinekord tuli lootsiku külge pärlikee. Kogu see kooslus tundus kuidagi veider, nii et ma ei näidanud seda kellelegi. Kuni tänaseni. Kursaõde vaatas, naeris, itsitas, proovis kaela, naeris veel, mõtles, kuidas seda normaalsemaks teha, ja lõpuks ostis lihtsalt ära. Pildil ei olegi ehk veider, aga ta ta on kuidagi liialt tilluke ja ripub kaelas veidralt. Aga sobis kursaõele hästi. Nii et ka see kee leidis kodu.
Mulle meeldib poes käia riidest kotiga. Kusagilt ostetud valged poekotid läksid aga pesumasinas nii pisikeseks, et peale pätsi saia ja koti piima sinna enam ei mahu. Koti õmblemine on mul pidev ja kauaaegne unistus, milleni ma ma pärast põhikooliaegseid šedöövreid pole rohkem jõudnud. Tollal tegin mööbliriidest triibulise seljakoti, mis mind ikka mitmel suvel marsruudil kodu-ujula saatis.
Nüüd õmblesin aga mummulise lihtsa poekoti. Sangad kaunistasin pitsiga – ei saa väikesest edevusest üle ega ümber. Mummud olid kangal enne, mina neid ei teinud :)
Minu juurde tasub nüüd külla tulla – siin on nii kaunis nüüd! Suisa kunstisaal. Mu armas sõbranna Siret on maalinud nii palju maale, et need ei mahu tal koju ära. Rõõmuga ladustan neid enda juures. Kõik ruumid on nüüd nii palju ilusamad! Päris elus on pildid veelgi ilusamad kui fotodel.
---
*väike temaatiline nostalgiline meenutus.
Nii tore, et aeg-ajalt potsatab mu postkasti ikka kirju ehtetellimustega. Seda keed tehes oli ainsaks märksõnaks “lilla” ja pikkus oli ka enam-vähem ette teada. Tegin natuke teistmoodi kui tavaliselt – kaks ümarat kettakest koos helmepusaga moodustavad kee otsa ripatsi. Ja kee ise on hoopis ovaalsete kettakestega.
Eesti keeles on liiga vähe värvinimesid kasutusel. Nagu ma ükskord rohelist tellimust tehes vaevasin pead, et millist tooni küll valida, oli ka sel korral dilemma, kas pigem sinakam või pigem roosakam lilla. Valisin roosaka. Nii roosakas, et ilma klaashelmeteta võikski teda ehk pigem roosaks nimetada?
Ühtlasi vabandan kõigi ees, kes oma ehteid ootavad. Kiire aeg on, aga ma annan endast parima, et varsti varsti kõik valmis saada.
Järjekordne tellimus. Tellija sooviks oli ühe varem tehtud kergelt etnilise välimusega kee sarnane kee, aga pisut pikem. Ja selline ta tuligi. Need kollased helmed hakkavad mulle aina enam meeldima, kahju kohe, et otsa said.
Kui lumekuninganna kannaks prossi, siis näeks see välja selline. Just sellise jäise ja karge mulje see pross endast jätab. Päris elus tundub värve vähem kui fotol, ikka üsna läbipaistev-tuhkhall. On selle värvi nimi ikka tuhkhall? Ma pole ammu tuhka näinud.
Siia prossi sai lisaks mageveepärlitele mõnusalt läbipaistvaid tilgakujulisi helmeid, hõbedakarva helmekesi ja üks metallist kaunistus, kus keskel sädeleb pisike swarovski kristall. Pisikesed kollakad mummud on aga pakist, kuhu on peale kirjutatud italian onyx. Sellised
Üks ilusamaid värve on selline soe ja sügav oranz nagu on punastest tellistest telliskivimüür, kui sinna soe päike peale paistab. Värvisin köögis ühe seina selliseks. Sellel prossil ka õudselt vedas, et ta seda värvi sai. Pean ütlema, et see on seni üks mu lemmikuid. Pits ise on juba imeline. Seemnehelmeste vahelt leiab mageveepärleid, punast ahhaati, mõned kassisilmad, helmekübarad ja loomulikult ühe võluva nööbi :)
Küll on tore, et meenus teha paar kiiret klõpsu enne kui sünnipäevalaps kee kaelas minema kõndis. Ta oli juba mõned hetked seda jõudnud imetleda ja maalida kena pildi sellest kuidas kaelakee täiendab halli pükskostüümi ja musta särgi kooslust. Alati on hästi tore, kui kingisaaja tundub rahul olevat. Kahju on aga, et ma töötlusega ühe pildi lootusetult ära rikkusin. ma ei tea, kuidas mul see õnnestus.
Selle kee erineb varasematest selle poolest, et lisasin seekord rohkem klaashelmeid, et kee keskele tekiks ripatsimoodi moodustis. nagu marjakobar.
Ei tea kas vanadus on tulnud, aga roosa tundub aina sümpaatsem. Kleitidesse pole see värv veel tulnud, kleitegi mul vähevõitu, kuid pross tuli jälle roosat värvi. See pits võitis mu südame lihtsalt.
Pross on omanikuta!
Mul on väga koledad kummikud. Suured, ebamugavad, rohmakad ja militaarmustriga. Väga väga koledad. Olin nõus nendega käima metsas prügi koristamas, aga see on ka kõik. Samas tundub, et varsti on vaja kas a) paati või b) kummikuid. Paati mul pole ja kummikud on tõesti ka nii koledad, et tegelikult ei lähe üldse arvesse. Maailmas peab olema ilusaid kummikuid! Nii et… kummikujaht alaku!
kõigepealt Brittide Wedge Welly imelised ja elegantsed.
Siis Hunteri omad, natuke vähem elegantsed, kuid siiski sümpaatsed, praktilised ja uskumatult ägeda värvivalikuga!
Mu absoluutne lemmik on Däv Rainwear. Kui keegi teab, kust neid osta või Euroopast tellida saaks, andke palun teada : ) Ja kui keegi teab kedagi, kes on vastutav meie poodide kummikuvaliku eest… andke neile vihje
neilt saab ka kalosse :P
Mul on hea meel teatada, et 13. veebruaril toimub järjekordne ehete valmistamise õpituba Tartus Karlova-Ropka raamatukogus. Sõbrapäeva eri ja Juhendajaks Siret. Ma ise kahjuks seekord ei jõua. Aga minge teie kindlasti!
