Mu blogisse satutakse kõige sagedamini otsisõnaga “ehtekunst” ja siis leitakse üks igivana postitus, kus viitan küll mõnelegi ehtemeisterdajale, keda siiani imetlen, aga meil on Eestis veel nii palju inimesi, kelleni sellise otsisõnaga jõuda võiks. Otsustasingi teha kummarduse veel mõnedele, keda ma ikka ja jälle imetlemas käin.
Ljudmilla Funika ehk Lucy. Olen tema loomingut mitu aastat jälginud ja see, kuhu ta praeguseks on arenenud, on lihtsalt hämmastav. Selline isikupärane imeõrn ja ülikvaliteetne filigraantehnika, mis iga kord ahhetama võtab. Ma ei tea ühtegi kohalikku ehtetegijat, kes ei teaks Lucyt ja tema loomingut.
Tsirkusemoor. Tema olen ma avastanud hiljuti ja ta ehete ampluaa on päris lai, aga mulle hirmsasti meeldivad tema viimased metallitööd. Hoopis teist stiili – minimalistlikumad, robustsemad, aga niii sümpaatsed ja stiilsed.
Neid, keda imetleda, on veel ja veel. Aga nendest teine kord.