Ajaloolise tõe huvides panen siia kroonikasse kirja juba ajaloo hõlma vajunud teatriskäigu. seda selleks, et püsiks meeles, et käisin vaatamas Vanemuises Kafka Lossi, ja et ei unuks, et endale antud lubadust “enam Vanemuisesse ei lähe” tasub tõsiselt võtta. Ja muidugi, et ma saaks oma kriitikuandel särada lasta.
Optimistlikult lähenedes - sel korral oli vähemalt aru saada, mis laval toimus (erinevalt nt etendusest Sada aastat). Ja võibolla tükk ise ei olnudki halb, aga arusaam sellest, et pinget luuakse ja emotsioone väljendatakse ainult kätega vehkides ja tatti pritsides kisendades, tundub ikka üsna küündimatu. Kujutlesin vahel kuidas asi näeks välja kui Kaljujärv vihastades hoopis vait jääks, paigale tarduks ja siis vaikselt läbi hammaste sisistaks. Polnud paha.
Positiivne oli veel see, et sita ja seksi nalju oli pikitud vaid ühte etenduse osasse, mis tegelikult tundus hoopis teise etendusena, mis keset Lossi järsku algas ja sama järsku lõppes. Sellel ajal oli rõdult huvitav vaadata, kuidas inimesed nende naljade peale naersid. Lavale toodi ka surnud kass. Ka see oli naljakas.
Ühesõnaga, Vanemuisesse ma enam ei lähe. Vähemalt mitte enne järgmist korda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar