Jaa, ma osalesin maratonil! Haanja käimismaraton, 30km marsruudil Haanja - Rõuge - Kubija – Võru. Nii kui kuulsin, et selline asi toimub, otsustasin, et tuleb minna. Ma pole kunagi millelgi sellisel osalenud, nii et ma üldse ei kujutanud ette, kas ma vastu ka pean. Igatahes said kepid kaasa pakitud, seljakotiga kuivad riided kaasa ja minekut. Tõiv oli nii kena ja tuli mulle sohvriks ja kaaskäijaks.
Ootamatult ilus ilm oli, eelmised päevad ja ilmateade tõotasid ainult koerailma, aga hommikul sadas ainult päikesepaistet ja kuiv ilm püsis kuni… stardini. Vahetult enne starti tegi hoovihm oma töö ja külastas meid veel mõne korra, aga üldiselt paistis päike ja oli täiesti mõnusalt paras jahe temperatuur.
Alustasime ikka mõnusalt tempokalt. Peamiselt selleks, et ära põgeneda seljataga põrgulikku kolinat tegevate vastu asfalti klõbisevate keppide eest – no ei olnud neil kummiotsi otsas. Ja minu arvates jätkus tempokust terveks viieks tunniks ja viieks minutiks. Kusagil 12.ndal kilomeetril, pärast esimest punkti, kus lubatud-oodatud energiabatooni ja spordijoogi asemel saime plasttopsitäie vett, hakkas küll ärakustumine tulema. ei teagi kas pettumusest või tõesti kurnatusest. Aga mind päästsid kaasavõetud glükoositabletid. Uskumatu, mida üks valge pulber teha võib! See mind ilmselt lõpuni välja vedaski. Nii kui jaks otsa saama hakkas, panin jälle tableti suhu. Suur aitähh tarkadele soovitajatele!
Ülejäänud rada läks valutult. No mitte päris sõna otseses mõttes. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas mu teadvusesse erinevaid alakeha osasid jõudma. nagu anatoomia tund. ooo, mul on tuharad! ooo, säärel on eespool ka lihased? ahaa, reie tagaküljed. aga üldiselt pidasid nad kõik ennast kenasti üleval.
Ja kui imeilus ikka see Haanja ja Võru kant on! Rada viis läbi metsade ja üle heinamaade, kohati ka maanteed pidi. nägime nunnusid talusid ja ilusaid kirikuid. üle prahi oli muidugi Ööbikuorg, kuigi mu pettumus oli suur, sest ma ei näinud ühtegi jaanalinnufarmi elanikku. Sinna peaks uuesti minema – neid suuri kanu uudistama, aga ka Ööbikuorgu jalutama ja pilti tegema. fotokat ma sel korral targu kaasa ei tarinud.
nii et igati kordaläinud üritus. ja rahulolu iseendaga on ka suur. lihtsalt et ma hakkama sain ja päris viimaseks ka ei jäänud. Kuigi osalejatel tekkis kahtlus raja pikkuse osas, tundus sammude ja aja järgi pigem nagu 25km. Samme tuli 43 000. nelja päeva normi jagu. nüüd võiks nädal aega jalad seinal vedeleda. ja ausalt, kartsin, et nii lähebki ja järgmisel päeval ma voodist ei tõuse. aga üllataval kombel polnud häda mitte midagi. suured varbad, mis tossu sisse pika käimise peale enam ära ei tahtnud mahtuda, olid tiba hellad, aga lihased täitsa ok. täna on naaatukene rohkem lihased kanged, aga miski ei ütleks, et ma üleeile 5 tundi kepikõndi tegin.
augustis on Lahemaa kepikõnni maraton. 42 km. :)
