Käisin eile NO80 etenduse Onu Tomi onnike esietendusel. Naljakas, kuidas me olime pea ainsad avalikkusele mitte tuntud inimesed publikumis. Etenduse kohta ei oska aga seisukohta võttagi. Ühelt poolt oli lugu oma rõhuva temaatikaga liigutav, kuigi selles, et orjasid täiesti ebainimlikult koheldi, polnud ju midagi uut. Teisalt oli lavastus groteskne, veidrate maskidega ja naljakaid pisiasju täis, nagu neil ikka. Ja muidugi poliitiliselt täiesti ebakorrektne.
Esimene vaatus võttis sõnatuks – nagu Vanemuisesse oleks sattunud. Arusaamatu ja hästi vali segiläbi röökimine. Arusaamatuks tegi asja see, et suur osa dialoogist toimus mingis väljamõeldud keeles, kust minu kõrv suutis eristada üksikuid sõnu saksa, hispaania, inglise ja vene keelest. Samas koos raamatut ette lugeva jutustajaga ja näitlejate hea miimika ja kehakeelega sai vaatamata arusaamatule lälinale ikkagi tegevusest ja sisust aru. Teine vaatus enam ei seganud. Ei tea, kas kõrv harjus või röögitigi vähem.
Üldjoontes paigutub see minu NO-teatri etenduste edetabelis kõige viimasele kohale. Aga see on puhtalt maitse küsimus – minuga kaasas olnud noorhärra, kes tavapäraselt NO-teatri etendusi ei armasta, jäi selle etendusega jällegi väga rahule.
P.S. Risto Kübar ei jooksnudki sel korral alasti laval! Küll aga oli trupi väikeseid alasti neegripoisse mängivale naisperele mustad nokud külge õmmeldud :P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar