7. augustil oli Tartu Botaanikaaias tore kontsert. Ilus soe suveõhtu, ilus botaanikaaed ja ilus muusika. Tafenau bänd ja Bastos tegid toredat bossanovat ja muud portugalikeelset muusikat. Oleks pidanud nad kusagile klubisse hoopis panema, et oleks saanud tantsu keerutada. Mängiti ka eesti muusikat. Näiteks Uno Loobi üks bossa lugu tõlgiti portugali keelde ja tehti temast väga mitteuunoloop. Kõlas kena küll, aga koos Tafenau oi-me-oleme-niiniii-erilised ättitjuudiga jättis see kuidagi pingutatud mulje.
Leidsin end mõtisklemast, et kas ikka on õige öelda, et selle loo autor on Uno Loop? Sama hästi oleks võinud tundmatu autori tundmatut lugu esitada. Ja üldse, misasi on üldse üks lugu? See väike meloodiake, mis järgi jäi? Laura muidu nii surmigavad lood tegi bänd ka päris heaks, aga jällegi – kelle lood need siis nüüd on kui heaks ja teiseks tegi selle hoopis Ain Agana (? oli vist) arranžeering?
Aga kõige heam oli Urban Symphony. Kuidagi nii lihtne ja siiras ja südamesse minev. Sandra sobib kui valatult laulma Alendri laule, temas on seda Alendrile sarnast traagilisust või midagi sellist. Hüvasti kollane koer oli kohe eriti ilus. Ja tule mu leebe tuul tõi kananaha ihule. Eelmised esinejad olid küll ka profid, aga nende muusika oli lihtsalt tore, aga hinge küll ei läinud. Parimal juhul pani jala natuke tatsuma. Ja Emil Rutikut meenutanud valge soniga Bastose püüd panna rahvast kaasa plaksutama meenutas mulle hoopis nooruspõlve Pühajärve Beach Partyt. Ehk siis pisut nagu kohatu tundus, aga eks tal vaesel kuumaverelisel oli kindlasti raske kalasilmadega kivikujuks tardunud eestlastele esineda.
üldse, ma peaks vist oma kriitikatundlate tundlikkust maha keerama. võiks ju lihtsalt niisama vaadata ja kuulata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar