teokarbikomplekt

Inspireerituna hiljuti kasutatud eelpainutatud traadist ja mu lemmikkõrvarõngastest, sündis täna uus komplekt. materjalideks teokarbid, kolmesugused lihvitud klaashelmed, seemnehelmed, hõbetatud traat ja eelpainutatud traat.

ega polegi midagi väga kommenteerida. peale selle, et peaks harjutama ehete modellil pildistamist.

pirni-sinihallitusjuustupirukas

Tänane pirukajutt on kahe eesmärgiga. esiteks on see äääretult maitsev ja ma soovitan seda kõigile. teiseks on see mental note mulle endale, sest ma ei suuda kuidagi meeles pidada, millises kokaraamatus selle retsept peidus on. iga kord otsin. olgu siis öeldud, et asub see Pereköögi Kokaraamatus lk 339, peatükk Pirukad all. selles see trikk ongi, ma otsin alati kookide alt, kuhu ma ta loogiliselt paigutaks. aga küllap on loogikaid erinevaid.

tegin paar pilti enne kui mõnusat matsutamist kostma hakkas :)

PIRNI-SINIHALLITUSJUUSTUPIRUKAS
põhi
125g võid
3 dl jahu

kate
2dl hapukoort
3 muna
125g sinihallitusjuustu
0,5tl soola
pisut musta pipart
3-4 küpset pirni
1 sl sulatatud võid pirnide määärimiseks
25 g kreeka pähkelid
ma olen ka tunde järgi lisanud suhkrut, sest täiesti suhkruta kook tundub pisut veider

Hõõru pehme või ja jahu tainaks. Vajuta see 24 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja ja äärtele ning lase 20 minutit külmas seista. seejärel küpseta 225 kraadi juures 10 minutit. Katteks sega hapukoor ja lahtiklopitud munad. Murend hulka sinihallitusjuust, sega hoolikalt läbi ja maitsesta soola-pipraga. vala segu pirukapõhjale. lõika pirnid viiludeks ja lao segule, määri pealt sulavõiga (selle olen ma tegemata jätnud, ei juhtu midagi hullu. ja soola täidisele ei lisa - juust on niigi soolane). kaunist kreeka pähklitega. küpseta 200 kraadi juures 30 minutit.

maitseb imehea vanillijäätisega!

pulmaehted

laura käis külas, et mu kaelakeevarudest omale pulmaminekuks sobiv kaelakee kaela leida. aga leidis hoopis kõrvarõngad, millele siis sama idee ja põhimõttega kaelakee juurde mõtlesime. tundub, et ma polegi neid kõrvarõngaid bloginud. ometi on nad ammu valmis ja teine sarnane paar osteti laadal ära. üks hull ammu tehtud foto ka :)

kogu ehtekomplekti tuumaks on suured lapikud lillad klaashelmed, mis seest hõbedast värvi. väga mõnusalt ruumilised helmed. otsisin mälust, otsisin veebipoodide lehelt, aga ei saanudki teada, kust ma need saanud olen.

suur helmes on u 28mm diameetriga, väiksem on väiksem : ) kaelakee on eelpainutatud traadil, kuhu ka mõned seemnehelmed, klaashelmed ja 2 lillat magevee pärlit lükitud. helmed on ääristatud traadi ja helmeste pusadega, nagu mulle ikka meeldib. kusjuures päris elus ei ole kõrvarõngaste all osas olev helmes nii silmapaistvalt sinakas kui pildil.

Igatahes jäime tulemusega mõlemad rahule. kahju, et ma ise kaunilt riietatud ja ehitud laurat ei näe. üldse oleks huvitav näha, kuidas mu tehtud ehted oma elu elavad ja kandjaid kaunistavad.

kodututel kassidel ja koertel külas

käisime töökaaslastega Virumaa kodutute loomade varjupaigas talgutel. suure südamega inimesed on Rakvere lähedal oma kodu taluõuele kodututele koertele ja kassidele ajutise kodu teinud ja me käisime neil abis, sest tööd on palju. värvisime kuute ja aiaposte, vedasime risuhunnikut laiali, et selle asemele saaks uued koerte boksid ehitada, et nad ei peaks ketis olema. värviülejäägid olid meil omal kaasas. vanu riideid viisime kasside pesade sisustamiseks.

eks natuke kõhe tunne oli minna, kodutus ju ikka kole nähtus. nii mõnigi kartis, et süda läheb haledaks ja tagasi tuleb koos kassi ja koeraga minna. aga kujutlus rääbakatest kurjadest või just vastupidi alandlikest ja argadest loomadest, kellele liiga on tehtud, osutus täitsa valeks. koerad olid tõesti ilusad, terved, rõõmsad ja väga sõbralikud.

eks osad olid muidugi seal terveks ravitud ja normaalkaaluliseks toidetud. kuulsime ikka lugusid luukereks nälginud loomadest ja muudest õudustest ka. hirmus ikka, kuidas inimesed oma lemmikud hülgavad või veel hullem, kui neid piinavad. nagu Liis varjupaigast ütles - sageli on varjupaiga koerte elu palju parem kui kodus elavatel koeradel. nojah, koeraelu.

hea uudisena üllatas mind, et loomad on varjupaigas keskmiselt vaid paar kuud enne kui uue kodu leiavad. umbes pooled küll Soomes. soomlased aitavad ka annetustega palju. mõned sõidavad suure veoautotäie koerte-kasside kuivtoiduga Soomest spetsiaalselt kohale, et siinseid asukaid aidata.

aga ei pea muidugi nii suurelt aitama. siit http://www.varjupaik.ee saab lugeda mitme varjupaiga ja ka toetamise-aitamise viiside kohta. varjupaigad toimivad ju suuresti vabatahtlike abil ja rahadega. näiteks haigetena varjupaika jõudnud loomade ravimise rahastamiseks toimuvad korjandused. mõnikord maksab ühe looma ravi tuhandeid. kõik loomad vaktsineeritakse , vajadusel ka steriliseeritakse enne kui nad uute omanike kätte antakse.

praegu varjupaigas olevaid loomi näeb siit - kui on soovi omale koer või kass võtta.

elevandisokid

ongi nii nagu ma kahtlustasin - hullemaks läheb asi siis kui kips maha võetakse. käsi ei tööta ega liigu kuigi palju, on pisut paistes ja valus. kipsis oli hea ja turvaline. aga ma hoidsin kipsi alles. igaks juhuks :p

taastusraviarst soovitas elevandisokki kududa - hästi suurte varrastega. jalga ei sobi kellelegi, aga käele pidada hästi mõjuma. no, ma arvan, et ma mõtlen vast välja midagi mõnusamat-praktilisemat, mida suurte varrastega kududa :)

kipskäe võru

suur on mu rõõm - ma pole enam 1-käeline vaid umbes 1,65-käeline. käsi on veel kipsis, aga sõrmed pole enam paistes ja hirm käe kasutamise ees on kah taandumas. nii et eile ja täna käisin juba pärlikarpide kallal, silitasin tööriistu ja... tegin käevõru : ) traadiväänamine on veel raskendatud, aga pärleid traadi otsa sain ajada küll. tasa ja targu, tavapärasemast rohkem pärleid põrandale puistades, aga valmis ta sai. mõnus, nii mõnus on see ehtevärk ikka!

ja valge värv sobib hästi kipsiga :P

amaretto

kõrvarõngad, mis kokaraamatu andmeil amarettotordi värvi. pisut taevasina ka kaunistuseks.

imelihtsad kuldsete kaunistustega klaashelmekesest kõrvarõngad. üks laadaline leidis, et need on tema jaoks liialt slaavipärased, aga minu arust on nad lihtsalt kenad. miks pildilt ühe kõrvarõnga paariline puudu on, ma aga ei tea :)

mustika-jäätisekokteil

veel vanu võlgu.

kee tegi Siret ükskord päris ammu mul külas olles ja pärleid uudistades. see on ilmselt üks mu lemmikvärvidest, mistõttu sedakarva pärleidki mul nii mitmes suuruses ja vormis varutud oli. aga Siret kujundas nad lihtsalt suurepäraseks lihtsa rütmiga keeks. see on üks neist ehetest, mida ma müüki ei raatsi panna ja ise rõõmuga kannan. tegineelpainutatud traadile lihtsa käevõru ka juurde.

kokaraamatut seain teada, et need ehted on täpselt mustika-jäätisekokteili värvi :)

kullakarvaline

ega ma ikka saa käsi (st kätt) ehetest eemal hoida. käin ikka imetlemas ja katsumas. ja ohimet, leidsin ehted, mis täiesti blogimata. abimees statiiv aitas ükskäel pildid teha ja voila! lubage esitleda minu kullakarva polümersavi ripatseid ja kõrvarõngaid. nad ei ole komplektina mõeldud, aga küllap sobib ka komplektina kanda.

(esimesel pildil olev ripats on leidnud omaniku)

mine metsa!

sellesse sombusesse päeva kulub marjaks ära üks väike meenutus lühikeseks jäänud puhkusest, suvest ja ajast kui kahe käe ja jalaga reipalt sai mööda maailma ringi rännatud.

näiteks käisime märdiga marimetsa rabas. väga huvitav raba imeilusate rabalaugaste ja vaatetornidega. soovitan soojalt, aga päikeselise ilmaga tasub end sisse kreemitada või siis end mitte liialt alasti võtta - see rada on päris pikk ja päikese eest palju varju pole. täna muidugi kõlab see soovitus päris kohatult :) peaks hoopis kilejopesid ja kummikuid soovitama. aga ma kõrbesin seal rabas täitsa ära, nii et ma ikka hoiatan.

onju ilus! millised värvid! oleks veel tunneks kõiki neid taimi, linnukesi, putukakesi ja liblikakesi, kes seal elutsevad, oleks veel eriti äge. õnneks on rabad varustatud infotahvlitega, mille abil end natuke rabamaastiku eripäradega kurssi viia saab.

selline siseturismi promo siis täna :)

kipskäsi

ehtetegemises on nüüd paus, nagu ka päris mitmetes muudes tegemistes, sest mul on käsi kipsis ja ripub täitsa kasutult kaelas. kukkusin metsas rattaga ja nihestasin küünarnuki paigast. väike luukild tuli ka lahti. see pandi operatsioonil pisikeste kruvidega paika tagasi. nii et kui teisipäevast lugema hakata, siis pean 3 nädalat kipsis olema. nüüd on mul 26.augustini palju aega lugemiseks, telekaks ja külalisteks : )

tahaks ka kasutada juhust ja kiita dr Aivar Pintsaart, kes vaevus oma puhkuse ajast mu küünarnuki osas arvamust avaldama ja nõu andma kui teised arstid olid eriarvamusel operatsiooni vajalikkuse osas. väga kena ja vastutulelik temast.

karbiga kõrvakad

juba unustuste hõlma vajunud laadatuhinas valmis nii palju ehteid, osa neist on siiani veel näitamata- dokumenteerimata. kusjuures dokumenteerimine pole üldse üleliigne, sest ma kipun unustama. näiteks ei suuda ma siiani meenutada ühte keed, mille koos posu ehetega ühte Tartu poodi viisin ja mis maha müüdi.

esmalt näitan teile näidata mu uusi lemmikuid, mis mul küll meelest ei lähe. tegin nad laadale mineku eel, aga müüki ei raatsinud panna. kannan hoopis ise.



karbid on, kui ma õigesti mäletan, pärit Sayilast. neid on veel, kuid kahte ühesuurust enam mitte, nii et teist kõrvarõngapaari neist ei saa. lisaks kasutasin kullatud konkseja kulatud traati, mille sisse on pusatud pisikesi seemnehelmeid ja üks suurem metalse läikega pärl. karbid on u 2.5cm pikad, kogu kõrvarõngas u 5cm.