Sain mõni aeg tagasi tellimustööks teha peotäiest sinistest suurtest klaassüdamest 4 paari kõrvarõngaid. Üks paar sai juba ammu valmis. Nüüd siis ka ülejäänud kolm. Üsna palju klaasi sai kokku pandud, päris rasked ja suured kõrvarõngad said. Loodan, et kandjatel kõrvad küljest ära ei kuku :)
ise olen rahul nende hõbedakarva lainetavate rõngakestega, mis natuke sõrmuseid meenutavad. väga temaatiline, eksole :)
meisterdasin omale riiuli, et natuke taltsutada seda ehtemajandust, mis üle käte, mõistuse ja lauaääre kippus kasvama.
vaja läks selleks liimpuidust plaati, kahte kandurit, kaheksa kruvi, neli kipsitüüblit ja natuke valget värvi. esikunagist-riiulist jäi üle ka toru, mis koos riidepuudega pähe kippus kukkuma. tangid kolisid sinna peale meeleldi.
õnneks ei tekkinud meil muidugi hetkekski kahtlust, mis otstarbel see töönurk valmis.
Lähemal vaatlusel näete, et peremehel on vunts natuke värvine – ma värvisin seinu jälle :P
Tulge laadale! Homme (st pühapäeval) on veel võimalus meie Isetegijate kätetööd näha ja osta. Asume Jaanilinnas, Lutsu tänaval.
Täna olime sellised ja müüsime selliseid ilusaid asju : )
Käisime Käsmus Toomas Hussari Kon-Tiki esietendust vaatamas. Tegevus toimub 1947 vaiksel ookeanil. Kaks teadlast ja kaks sõjakangelast ületavad parvlaevaga Kon-Tiki vaikset ookeanit Lõuna-Ameerikast Polüneesia saartele, et tõestada, et see võimalik on. Üks teadlastest on Thor Heyerdahl (Margus Tabor).
Läksin etendusele eelarvamuse ja väga madalate ootustega - need vähesed suveetendused, mida näinud olen, ei ole olnud just parimate killast. Eeldasin, et tuleb torm, möll, kisa ja taplemine. Tuli kõik vastupidine. Lained loksuvad, meri on vaikne, midagi ei sünni. Ainult kajakad lendavad ja Bengt keedab planktonisuppi. Mehed tõmbavad suitsu, vahivad merd, arutavad.
THOR: Vaata, tavalises elus, mis on pealtnäha hall ja igav, on ometi palju sündmusi. Iseasi, kuivõrd me neid teadvustame.
KNUT: Tavaline elu on tavaline elu. Me oleme siin, et meie elu ei oleks tavaline.
BENGT: Mis asi on tavaline elu?
KNUT: Tavaline elu on tavaline elu.
BENGT: Jah, aga kuidas seda kirjeldada?
KNUT: Tavaline elu on see, kui ei juhtu midagi ja kõik päevad on ühtemoodi.
BENGT: Siis nagu meil viimased päevad?
Selle etenduse teevad nauditavaks dialoogid, väikesed ja tähtsusetud vestlused, muhedad tegelased. Midagi eriti ei sünni, kohati oleks tegu nagu kuuldemänguga. Kalakonks Raivo E. Tamme tagumikus ja Margus Tabori hästipeidetud viinapudel on suurimad sündmused. Nad lihtsalt on. Ja meri loksub. Ja mõistus läheb sassi. Päevad lähevad sassi. Tekivad "desavuud" ja asi läheb lõpuks ebaloogiliseks ja absurdseks. Aga mitte liiga. Iga hetk on nii kohutavalt muhe ja nauditav (Prangeli teise vaatuse ettekanne venis küll tiba pikaks). Parimat lavakujundust ei anna ka ette kujutada - täpselt nii oligi ju.
Näitlejad olid ka head. Raivo E. Tamm ja Jan Uuspõld olid oma tuntud headuses ja väga oma nägu. Ehk siis just sellise natuke otuna ja väga tõetruu jotana olen ma Raivo E. Tamme harjunud nägema. Ja natuke tahumatu päti mulje jätab Uuspõld mulle ka alati. Taborit ma ei ole väga enne näinud, nii et ma ei tea kas see oli tema tüüpiline roll, aga igatahes olin mina võlutud. Ääretult loomutruu, nagu istukski ja jutustaks reisikaaslastega, ei mingit näitlemise või võltsolemise maiku. Margus Prangel jäi teistega võrreldes pisut varju, kuigi kui varjust väljas oli parasjagu, oli ta üsna koomiline.
Igatahes sai minu suveteartrifoobia tugeva löögi. See oli üks parimaid etendusi, mida ma üldse viimasel ajal näinud olen! Aplaus Hussarile!
Seda komplekti tehes oli mul silme ees ammu aega tagasi tehtud kee. (huvitav, kas see on veel elus ja terve või suri näiteks esimesel kandmiskorral? Jube huvitav oleks teada, mis algaja ehtetegija ehete eluiga on)
Proovisin riidepuud ka, aga ilma nägi kenam välja :) Ripatsis on mõnusalt helkivad savid, eriti lisab sära see pärlmutter valge. kees on lihtsad seemnehelmed ja klaasitükikesed. Valgus mängib hästi ilusasti kui neid klaasitükikesi vastu valgust vaadata, aga pildile saada oli seda võimatu. Suviselt rõõmus ja värviline kee, ma ütleks. Ja kõrvarõngad… need meenutavad mida? kummitusi? kübaraid? seeni?
ja laulupidu
ega öelda polegi palju. oli huvitav, hämmastav, ilus, pisarateni liigutav, naljakas, lõbus, päikeseline, ülerahvastatud, imeilusasti kõlav ja võimas.
Äratasin oma veebipoekese jälle ellu. Tulge aga uudistama.
P.S. Kui midagi, mida väga tahate, tundub kallivõitu, andke aga teada. Vaatame, mida teha saab :)
Jaanipäevajärgsel unisel päeval käisin Siretil külas teda kiusamas ja voolisin valmis sellise kee. õhtul ajasin kõik ilusti tamiili otsa ka ja saigi valmis. lilled on savist, ei ole lapse käega joonistatud vildikaga. ma siiani usun, et kui ma tahaksin, tuleksid asjad sümmeetrilised ka, aga ma ausõna ei ole siiani veel kordagi tahtnud :)
komplektis ikka kõrvarõngad ka. sama lillelised
kolm korda võite arvata, kes keset võtteplatsi magama end sättis. selleks hetkeks oli juba rahu majas, enne oli ta oma käpakestega püüdnud kaelakeed ära virutada ja nahka panna.
sellised kõrvarõngad lähevad ühes pulmas pruutneitside kõrva. varsti teen veel mõned paarid, milles samasugused helesinised südamed –ainsad asjad, mis tellija ette andis – ja ka hõbedased lainetavad rõngad. täitsa põnev on erinevaid vorme ja materjale omavahel kokku sobitada nii, et ilus ka oleks :)
pärlmuttervalge ja läbikumav valge polümersavi kokku miksituna jätab mõnusa reljeefse mulje, mida pildile raske saada. aga siiruviirusid ju näete, eks. need ebamäärase kujuga helmed on ka minu tehtud. selliste ebamääraste chipside idee meeldib mulle, kavatsen veel katsetada. üks oranz sarnase ideega kee on juba valmimas.
Jaa, ma osalesin maratonil! Haanja käimismaraton, 30km marsruudil Haanja - Rõuge - Kubija – Võru. Nii kui kuulsin, et selline asi toimub, otsustasin, et tuleb minna. Ma pole kunagi millelgi sellisel osalenud, nii et ma üldse ei kujutanud ette, kas ma vastu ka pean. Igatahes said kepid kaasa pakitud, seljakotiga kuivad riided kaasa ja minekut. Tõiv oli nii kena ja tuli mulle sohvriks ja kaaskäijaks.
Ootamatult ilus ilm oli, eelmised päevad ja ilmateade tõotasid ainult koerailma, aga hommikul sadas ainult päikesepaistet ja kuiv ilm püsis kuni… stardini. Vahetult enne starti tegi hoovihm oma töö ja külastas meid veel mõne korra, aga üldiselt paistis päike ja oli täiesti mõnusalt paras jahe temperatuur.
Alustasime ikka mõnusalt tempokalt. Peamiselt selleks, et ära põgeneda seljataga põrgulikku kolinat tegevate vastu asfalti klõbisevate keppide eest – no ei olnud neil kummiotsi otsas. Ja minu arvates jätkus tempokust terveks viieks tunniks ja viieks minutiks. Kusagil 12.ndal kilomeetril, pärast esimest punkti, kus lubatud-oodatud energiabatooni ja spordijoogi asemel saime plasttopsitäie vett, hakkas küll ärakustumine tulema. ei teagi kas pettumusest või tõesti kurnatusest. Aga mind päästsid kaasavõetud glükoositabletid. Uskumatu, mida üks valge pulber teha võib! See mind ilmselt lõpuni välja vedaski. Nii kui jaks otsa saama hakkas, panin jälle tableti suhu. Suur aitähh tarkadele soovitajatele!
Ülejäänud rada läks valutult. No mitte päris sõna otseses mõttes. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas mu teadvusesse erinevaid alakeha osasid jõudma. nagu anatoomia tund. ooo, mul on tuharad! ooo, säärel on eespool ka lihased? ahaa, reie tagaküljed. aga üldiselt pidasid nad kõik ennast kenasti üleval.
Ja kui imeilus ikka see Haanja ja Võru kant on! Rada viis läbi metsade ja üle heinamaade, kohati ka maanteed pidi. nägime nunnusid talusid ja ilusaid kirikuid. üle prahi oli muidugi Ööbikuorg, kuigi mu pettumus oli suur, sest ma ei näinud ühtegi jaanalinnufarmi elanikku. Sinna peaks uuesti minema – neid suuri kanu uudistama, aga ka Ööbikuorgu jalutama ja pilti tegema. fotokat ma sel korral targu kaasa ei tarinud.
nii et igati kordaläinud üritus. ja rahulolu iseendaga on ka suur. lihtsalt et ma hakkama sain ja päris viimaseks ka ei jäänud. Kuigi osalejatel tekkis kahtlus raja pikkuse osas, tundus sammude ja aja järgi pigem nagu 25km. Samme tuli 43 000. nelja päeva normi jagu. nüüd võiks nädal aega jalad seinal vedeleda. ja ausalt, kartsin, et nii lähebki ja järgmisel päeval ma voodist ei tõuse. aga üllataval kombel polnud häda mitte midagi. suured varbad, mis tossu sisse pika käimise peale enam ära ei tahtnud mahtuda, olid tiba hellad, aga lihased täitsa ok. täna on naaatukene rohkem lihased kanged, aga miski ei ütleks, et ma üleeile 5 tundi kepikõndi tegin.
augustis on Lahemaa kepikõnni maraton. 42 km. :)
Muidu ei teakski, et inimesed ikka abielluvad, aga pulmadega seotud tellimusi tuleb ikka aeg-ajalt. No võibolla teaks muidu ka. Aga need kõrvarõngad on ühele pulmakülalisele. Kleidiga sobivas toonis kenasti. Ta ise tõi ühe pika kee, mille lammutamise ja väikese näputöö tulemusel valmisid kõrvarõngad ja lühike kaelakee. ülejäänud pärlid sain omale. nii et igati aus tehing :)
