kord

nende pühade jooksul jõudsin ma arusaamisele, et ma ei ole võimeline korda hoidma. ja ometi oli vaja kord majja saada, et mu kaugelt saabunud kallid külalised ära ei minestaks ja hirmust segaduse sisse ära kaduda tagasi Saksamaale ei põgeneks. arvan, et läbi suurte pingustuste peaaegu õnnestus, kuigi aeg-ajalt ikka kostub läbi toa kõndides põrandal ilus pärliveeremise kõrin.

psst, mul on plaanis Aigul pärlimaaniasse nakatada. vaatame uuel aastal, kas õnnestus.

kingikottide sisu

veel mõned fotosüüdistused kingikottide sisust enne kui usinad päkapikud pakkimispaberisse kõik mässisid. mul oli omajagu tegemist, et päkapikkude käest neid ehteid pildistamiseks veel kätte saada.

selle komplekti moodustavad rohekas-pruunikad kuldpuruse sisuga helmed, hõbetatud traat, eelpainutatud traat käevõru sees, raekoja platsi kullapoest (Juveel?) pärit hõbekett ja natuke munahaisu. pildil näeme, kuidas usinad päkapikud nagu sipelgad parasjagu ehteid oma pessa veavad (kui pilti suuremalt vaadata, siis on näha)

selle komplekti tabasin juba otse päkapikupesast. need ruudukujulised kameeleonhelmed läigivad iga nurga alt erivärviliselt ja tagakülg on hoopis must. tegelikult neid muidugi kameeleonhelmesteks ei nimetata, aga mulle meeldib nii. aetud on nad nailonkattega traadi otsa. ma vähemalt arvan, et see on nailonkattega traat, aga võibolla mõtlesin selle nime ka ise välja.

ja see romantiline ehteke on tabatud lausa päkapikupesa südames ja tagakambrikeses, kuhu igaühe silm ei küünigi. jaa, päkapikkude pehme mõnus punane magamistuba. siia kulus mu viimane hõbetatud traat, helmekübarad, millest üks laiakslitsutuna ka kee otsas ripub, matid pruunid india helmed Silverpointist, matid valged helmed Helmehaldjast ja mingid pisikesed kollased helmekesed.

ise rahul, teised rahul

käevõru, muri, andmisrõõm ja -kurbus

Jõuluvana pani kingikotti käevõru ja kõrvarõngad. Tegelikult sai komplekt nii ilus, et ta tahtis seda kangesti omale jätta. Isegi Muri anus ja palus oma ilusate kutsikasilmadega, et jäägu see ikka meile - talle ka meeldivad ilusad asjad. Pani kogu kraamile käpa peale ja valvas truult ööd ja päevad. Piltigi ei lasknud teha. Aga ei aidanud miski, kingikotti see komplekt läks. Jõuluvana osutus tugevamaks. Kingisaajal oli väga hea meel. Ehk võtab see teadmine, et keegi rõõmsaks sai tehtud, ka Muri silmist igatseva nukra pilgu ära. Andmisrõõm ikka kõige suurem rõõm.

materjalideks siis eelpainutatud traat ja erisuurused klaashelmed. jube ilusat värvi, eksole :)

jõulupiduline

jõulud murravad sisse. aknast ja uksest mitte, sest need on kinni, aga igalt poolt mujalt küll. ja ega ma väga ei pahanda. eriti kole osta-osta-kõike-jõul voolab mul mööda külge maha ja muu on päris armas. jagatakse ju kommi ja lauldakse ja üldse ollakse kuidagi sõbralik. ma kohe heldin sellise asja peale.

ja muidugi käib jõuluga kaasas pidu pidu pidu! töökaaslastega oli tore pidu. sai salsatantsu õpitud, sai sunnikorras baaris leti ees jõululaulu lauldud, sai süüa-juua-jututada, sai laulu, ja teatrit ja nalja. Teatri raames sai kehastusin tummaks haikalaks, kes hõljus etenduse jooksul kaks korda 7. korruse akna taga, ja jõuluvana põdraks, kes kingipakke kohale vedas. kusjuures ma ei tööta teatris ega tsirkuses, ausalt. me oleme täitsa tõsine asutus.

muidugi käis jõulupeo piduliku kostüüme juurde pidulik kee, mis mõlemad olid täiesti ootamatus musta-kuldses värvigammas. nii ootamatu, et mu pärlikollektsioonis polnud ei rohkem ega vähem kui justtäpselt kolm suurt musta ja neli väiksemat "kuldset" pärlit. hea et mul jämedam kael ei ole. traat on mingi põnev traat. ma ei mäleta, mis materjal.

ja muidugi käib jõulukuu juurde õdus küünlavalgus, mõnus seltskond, muusika ja tee.

uni

mind on kas a) hammustanud tsetse kärbes või b) on mul talveuni. kogu aeg ainult magaks. tegelikult teen ehteid ka, kui ärkvel olen, aga ma enne jõule nendega ei edvista. enamik produktsiooni läheb sel aastal kingiks. peaks veel välja mõtlema, mismoodi pärlitest ja traadist mingeid mehelikke aksessuaare teha. siis oleks kõigi kinkidega muretu.

selline lühiraport siis täna
lähen magama

jõuluehted?

mõtlesin teha jõuluehteid. keerasin, väänasin, pöörasin, põimisin, käkerdasin ja mäkerdasin ja kaks sellist asja sain valmis. üks armas sõber ütles mulle, et väga jõululikud. üks teine ütles, et ei tekitanud temas jõulutunnet. mine võta sa siis kinni. mis teeb asjast jõuluehte üldse? antud juhul see, et ma plaanin nad kuusepuu otsa riputada.



materjalid: kahe jämedusega traati, mingi pits, igasuguseid pärleid

aga ilusate piltide tegemise ponnistusest olen ma loobunud, sest ilma normaalse valguseta ei saa. ja mingit kodustuudiot ma ka ei viitsi päris püsti panna. pealegi pole ruumi, traati on kõik kohad täis. ja homme tuleb juurdegi. no okei, ma natuke liialdan. päris kõik kohad traati täis siiski pole. isegi homme ei saa olema.

kuidas mõnikord on küll õnneks nii vähe vaja: voodi, Christie Poirot, Diana Krall, lillkapsas toorjuustuga. ja ongi õnn.

muutumismäng

kolmed kõrvarõngad käisid täna munaga koos karbis oksüdeerumas. olen jätkuvalt elevil ja vaimustuses kogu asja lihtsusest :) keerasin aga traadist stange ja riputasin kõik läikivad isendid protseduuri jaoks ilusasti ritta ja kahe munaga karpi. muna sõin pärast ära.

'

enne ja pärast. tuhmusid hästi. nüüd peab veel aru saama, kas neid kuidagi poleerima ka peaks.



kusjuures, need hallid ja hästi lihtsad kõrvarõngad tegin täna kibekähku enne väljaminekut. hall kamps oli, halle kõrvakaid mitte. ise ka naersin enda tibiduse üle. aga nii on. maania on totaalne.

aga nüüd olen küll terve nädala eest ette bloginud.

reisipildid

mõned pildid mu väljamaalkäigust. sel korral jäi aega isegi natuke rohkemaks kui paariks hotelliaknastvälja pildi tegemiseks. tegelikult oli päris hirmus reis. sattusin mingitesse eriti imelikesse brüsseli piirkondadesse. nii hirmsatesse, et ma ei julgenud isegi kaamerat välja võtta, et pilti teha. kuidagi rõveräpane mulje jäi üldse. lisaks veel rõvedalt külgelöövad hotellitöötajad ja hull urgas ja räpane hotell. aga võibaolla olen ma liiga peps. ja võibolla kusagil ikka on ilus ka.

silmad kinni (sest union) ja näpud valusad (sest traati sai väänatud) raporteerin: täna valmis 4 kõrvarõngast. 3 tk näevad välja sellised nagu pildil. neljas erinev. miks kolm? eiei, mul ei ole lisaks kõrvadele nabas ega kusagil mujal auku. lihtsalt seepärast, et kuratlikult raske on kahte ühesuguse kuju ja suurusega asja väänata. eriti kui väänamine käib tunde järgi, instruktsioone ja juhiseid järgimata. võhiklikult. ja noh, juhtus et kõrvarõngas nr 2 tuli tunduvalt väiksem kui nr 1. neljas on ka paarilise ootel. ei olnud nii palju julgust, et katsetada, kas õnnestub ennast korrata. ehk homme, kui silmad jälle lahti saan.

kasutatud 2 eri suurusega kassisilma ja 3 eri jämedusega hõbetatud traati. pakendid on kadunud, aga arvan, et 0.8, 0.6 ja 0.4 mm. või siis 1, 0.8 ja 0.6 :) nüüd mõtlen, kas peaks kogu seda kupatust munale tutvustama. see hõbetraat on ikka väga hõbedakarva läikiv.

P.S. statistika jätkuks: käesolev on minu 101. postitus siin blogis :P elagu numbrid!

jäised kõrvarõngad

valminud on kahed kõrvarõngad. nagu näha, on nad ühest perekonnast. suhteliselt ühte nägu ja tegu. piltidele on salvestatud ka aastaaeg. see pime, tuhm ja päikeseta :) nii krdi raske on pilti teha sellise valguse(puudumise)ga. kõrvarõngad ise seevastu räägivad lume ja jää ja karguse igatsusest.

street photography

Väljamaal tänaval astus mulle ligi tädi ja palus mul temast pilti teha. Kuniks ta kohmitses oma koti kallal ja fotokat otsis, kasutasin ma juhust, et ta mu nina all paigal seisis ja et mul juhuslikult fotokas kaelas rippus. siuke tore tädi :)

Selline tänavafotograafia järjekordne katsetus. Ise olen pildiga rahul :) aga eestis ma endiselt ei julge.