punase ripatsi lugu

ammu, ammu aega tagasi valmis punane saviripats. oli teine selline edev, päris suur, lakitud ja läikivate klaashelmestega. natuke vähem ammu aega tagasi muutus ta veel edevamaks, kui tema alla serva tekkisid traadipusad ja helmed. möödus veel mõni aeg ja valmis pool keed mille otsa ripats rippuma oli määratud. ja nüüd, üldsegi mitte enam ammu vaid suisa eile tekkis ka teine pool keest. ja valmis saigi meie kaelakee!

see, ma kahtlustan, on viimane lükkimistehnikas kee, mida siin majas ja blogis näha saab. no tõesti, see on niiii tüütu. kuidas te küll viitsite, kulla kaaskannatajad, kes te neid ussikesi heegeldate?! mul pudisevad helmed näpuvahelt kõik vaiba sisse ja nii kui silma pilgutan, põgenevad need, kes juba helmetrossi otsas, kah minema. aga kui nutt ja hala lõpetada, siis võib öelda, et täitsa vinks-vonks kee tuli. ilus punane.

kaelas on ka täitsa ilus. mulle endale hästi meeldib teiste ehteid vaadata just nendel piltidel, kus on modelli kasutatud. saab ikka kohe hoopis õigema mulje. proovisin siis kah jälle kaelas pildistada. ja kuna mul on uus huvitav fototöötlusprogramm Gimp, oli vaja selle võimalusi ka katsetada ja siuke uduehvekt ka peale panna pildile.

jaapani romantika

tere hommikust!
tänast hommikut alustame väikese jaapani romantikaga

onju kergelt jaapanipärased? materjaliks polümersavi ja kullakarvalised komponendid. lohutuseks kõigile neile, kes oksjonikomplektist ilma jäävad. see kuldne polümeersavi on jätkuvalt vaimustav!

P.S. Aitähh Sassile ilusate lehtede eest

Ehteoksjon

Armastusest kuldse savi vastu valmis veel üks kullakarvaline ehtekomplekt. selle aasta väga ilusa sügise auks sobib sügisevärvides ehteid teha küll.

see komplekt läks Isetegija oksjonile siia. nii et huvilised, tehke pakkumised :)

mina olin siin. natuke seal ka.

täna käisime kinos. väga ebatavaline, aga väga tore on valida kahe eesti filmi vahelt. valisime Mina olin siin, sest see on kauem jooksnud ja jookseb ilmselt varsti päris ära. Detsembrikuumust jõuab hiljem ka.

hea film oli, selline ilusasti tehtud ja ei olnud nii rõhuvaid tundeid tekitav kui raamat. meeldisid väga tallinna-kaadrid ja autosõidud mööda öist tallinnat (jah, põlise tartumaalasena meeldib mulle ka tallinn ), filmi tempo ja muusika olid ootusi ületavalt väga päris filmi moodi ja action stseenid ei tekitanud üldse piinlikkust. väga ilus ja soe seksistseen oli kah, kuigi ma raadiost kuulsin, et hoopis detsembrikuumuses pidi eesti filmi parim olema.

raamat ju mulle tegelikult ei meeldinud. kogu see ropendamine tundus üleliigne, aga filmi nende tegelaste suhu ja nende olukorda sobis see roppus hästi küll. aga seda tunnet, et see nüüd mulle kui ka "eliitkooli" kasvandikule tuttav elu oleks või et ma oleks teadnud, et meil keegi sedamoodi eluga oleks olnud, küll ei olnud.

selline pisut veinine sissekanne neile lugejaile, kes pärlijutu vahelt loodavad leida vihjeid sellele, mida ma muidu teen (tervitused epule : ) üldse oli tore päev, muideks. jõudsin ehtekomplekti lõpetada ära, Isetegija foorumis oksjonile panna, pärlitäikal, kahes külas, kingapoes ja kinos käia. kõigis neis kohtades oli mul ka ujumisasjad kaasas. edusammud ujumisplaanide realiseerimisel... ujumine on ju mu siiani pisut kõverale käele heaks taastusraviks. ehk siis homme...

punasest

olen ennegi täheldanud ja teiste käestki kuulnud, et punaseid ehteid on raskevõitu pildile püüda. nad ei jookse küll päris eest ära, aga sellel, mis pildile jääb, on tegelikkusega nii vähe pistmist, et ehk oleks parem, kui nad jookseks. no pisut liialdan, aga punane pole tõesti fotogeenilisusega õnnistatud. elu teeb veelgi keerulisemaks kuldne värv, mida pitsimustrile õhukese kihina lisasin. ja lambivalgus. aga tegelikult on nad kenad :)

kõrvakas on kuldne kuldne

Vaikus on kuldne,
aga sa ei näe.
Vaikus on kuldne, kuldne,
kuid see nii ei jää

(Leelo Tungal)

küll on hea, et ainult nähtamatu vaikus pole kuldne vaid kuldne on ka polümersavi, mida meid siia maailma rõõmustama on saadetud. sest see savi, uskuge mind, paneb igaühe õhkama. niii imeilusat materjali annab teist leida. ega siin suurt muud tarvis polegi, kui savi ennast. no pisut pruuni savi triipude jaoks ja erinevaid klaashelmeid ikka ka.

Õuna-kohupiimakook

Meil Külli ja Siretiga oli tore täikapäev ja õhtupoole Siretiga savitöökoda ka. nii et hoidke Sireti tegemistel silm peal, sealt hakkab imeilusaid kõrvarõngaid tulema varsti. noh, nii varsti kui varsti kusagile lõpuks kõrvarõngakonkse müüki tuleb. mina ei tea, kas majanduslangus või mis, aga pärlipoodides on pikemat aega juba hõbetatud komponentide põud, tundub.

Küllile koogiretsept ka. Pärit on see Maire Suitsu ja Lia Virkuse Suure Küpsetamisraamatu I osast. maitses hea küll! piltigi ei taibanud enne teha, kui suurem osa oli juba nahka pandud.



KOOGIPÕHI
3 dl jahu
1,5 dl suhkrut
1 tl küpsetuspulbrit
75g küpsetusmargariini
2 dl hapupiima v. petti

KATE
250 g kohupiima
2dl hapukoort
1 muna
1 sl sidrunimahla
1,5 dl suhkrut
2 tl vanillisuhkrut
2 hapukat õuna
2 tl kaneelisuhkrut

Sega koogipõhjaks kuivained põhjalikult läbi. Lisa sulatatud ja jahutatud margariin ning hapupiim ühenda lühida segamisega tainaks. Laota see 28 cm läbimõõduga madala pirukavormi põhja ja servadele. Mikserda kohupiima hulka hapukoor, muna, sidrunimahl ja suhkrud. Kalla segu vormi ning asewta peale õhukesteks sektoriteks lõigatud õunad, puista neile kaneelisuhkrut. Küpseta ahju alumisel siinil 200 kraadi juures 35-40 minutit, serveeri leigelt.

Louvain-la-Neuve

Louvain-la-Neuve, kus nädala alguses seminaril käisin, on lihtsalt nii veidra saamislooga linn, et ma pean seda jagama. 1976. aastal ei saanud Belgias Leuveni ülikoolis prantsuse- ja flaamikeelsed tegelased enam omavahel läbi. niinimetatud Leuveni Kriisi tulemusel võttis pool Euroopa ühest vanemast ülikoolist kätte ja kolis ära. põhimõtteliselt eikuhugi, kuhu tehti ülikool ja selle ümber ehitati natuke linna ka. ega seal ringi liikudes ongi raske aru saada, kus lõpeb raudtejaam, algab tänav või ülikool või linn. kuidagi voolav linn. kõik kohad on täis väljakuid, kõverusi, pargikesi, alleesid. ja kõik tundub väike.

kusjuures üks avenue, see üks ja ainus, mis otse raudtejaamast hotelli viis, tundus pimedas nii kahtlane kitsas metsarada, et me koos Kreeka naisega otsustasime teise tee valida. me jõudsime kohale 5 korda teed küsides poole tunniga, teised, kes teises suunas vale tee valisid, ekslesid tunnikese. hotelli akna taga sõid rohtu hobune ja eesel.

aga pildid on hoopis brüsselist, kus enne lennukile minekut natuke aega ringi vaadata oli.

kui seminaripäevadel oli meid vananaistesuve 20 kraadiga õnnistatud, siis viimasel päeval näitas ennast see ilm, mida üks keskmine inimene Belgiast ootab. mõnus paks õhk, millest ei saa aru, kas sajab või on lihtsalt märg. aga vaate teeb see uduvärk mõnusaks. aga park oli tegelikult mõnus

seda mõttlikku ametnikuonu pildistades astus kaadrisse igasugu kõrvalisi kujusid. üks tuttav kogu ka. tunnete ära? :) ta oli pärast lennukis ka.

roosa heegelpusa

mul on käsil suurpuhastus arvutis - revideerin fotosid ja alustasin ehtefotodest. nii mõnus on kui ülearune sodi ära kustutada, failid ilusti ära nummerdada ja sorteerida. sellega koos peaks sotti saama ka sellest, mis mu ehtevarudega toimub.

igatahes koorub fotode ja ehete varudest asju, mis veel blogimata. näiteks leidsin veel ühed heegeldatud kõrvarõngad. kui traadi heegeldamisest sõrmed valusaks ei jääks, teeksin ma selliseid veel ja veel, sest nad on kõrvas tõsiselt ilusad. head kerged ka.

Beata Kana

Lubage tutvustada minu uut sinist sõpra, Beata Kana. Kui Külli elukohta vahetas, kolis Beata minu juurde lootuses leida tööd modellina, peamiselt ehtemodellina, võibolla ka mütsi- ja sallimodellina. tegelikult jägib ta enamuse ajast laualt vaikselt kõiki me tegemisi, endal kaelakee kaelas. kui ma esikusse kummuti saan, siis saab ta ehk mütsihoidjaks.

esimese tööna esitab ta siis keed, mis jällegi lillades toonides, kuid hoopis uutmoodi detaile sisaldab - nimelt siluetid, mis mõeldud pigem vist kõrvarõngaste tegemiseks. panin kaks tükki vastastikku kokku ja põimisin värvilise traadiga kokku, vahele muidugi ka helmekesi. sai mõnus ruumiline ripats, mille riputasin eelpainutatud traadile, mis pärleid täis lükitud. mulle hakkab eelpainutatud traat aina rohkem meeldima! ja lihvitud klaaspärlid on ka jätkuvalt mu lemmikud.

traadivään

jätkame ammutehtud ehete presenteerimist. siin on siis üks minu traadiväänamise katse. praegu kinnitab see töö küll minu veendumust, et mul pole kätt, kannatust, vilumust või jumal teab mida, et korralikku ja puhast ja korrapärast traadiväänamistööd teha. ega ma muidugi ei püüdle ka väga täiuslike kujundite poole ja tegelikult mulle meeldivad kõverused ja konarused.

küsimus on aga hoopis selles, et kas oksüdeerida või mitte oksüdeerida!

piparmündi tee

eilne avastus, mis väärib jagamist: piparmündi tee piima ja suhkruga maitseb nagu Marianne komm :)