Louvain-la-Neuve, kus nädala alguses seminaril käisin, on lihtsalt nii veidra saamislooga linn, et ma pean seda jagama. 1976. aastal ei saanud Belgias Leuveni ülikoolis prantsuse- ja flaamikeelsed tegelased enam omavahel läbi. niinimetatud Leuveni Kriisi tulemusel võttis pool Euroopa ühest vanemast ülikoolist kätte ja kolis ära. põhimõtteliselt eikuhugi, kuhu tehti ülikool ja selle ümber ehitati natuke linna ka. ega seal ringi liikudes ongi raske aru saada, kus lõpeb raudtejaam, algab tänav või ülikool või linn. kuidagi voolav linn. kõik kohad on täis väljakuid, kõverusi, pargikesi, alleesid. ja kõik tundub väike.
kusjuures üks avenue, see üks ja ainus, mis otse raudtejaamast hotelli viis, tundus pimedas nii kahtlane kitsas metsarada, et me koos Kreeka naisega otsustasime teise tee valida. me jõudsime kohale 5 korda teed küsides poole tunniga, teised, kes teises suunas vale tee valisid, ekslesid tunnikese. hotelli akna taga sõid rohtu hobune ja eesel.
aga pildid on hoopis brüsselist, kus enne lennukile minekut natuke aega ringi vaadata oli.
kui seminaripäevadel oli meid vananaistesuve 20 kraadiga õnnistatud, siis viimasel päeval näitas ennast see ilm, mida üks keskmine inimene Belgiast ootab. mõnus paks õhk, millest ei saa aru, kas sajab või on lihtsalt märg. aga vaate teeb see uduvärk mõnusaks. aga park oli tegelikult mõnus
seda mõttlikku ametnikuonu pildistades astus kaadrisse igasugu kõrvalisi kujusid. üks tuttav kogu ka. tunnete ära? :) ta oli pärast lennukis ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar