hallituse saaga jätku!

Teatan pidulikult, et maasikas hallitab! Ja et ma tegin rohkem või vähem hallitanud maasikastest 219 pilti, mis näitab, et ma olen püüdlik, kuid suhteliselt saamatu fotoõpilane. Sõrmed liiguvad kiiremini kui mõte. Katse-eksi meetodil lahmimine tundub andvat rohkem tulemusi kui oma nigela teadmistepagasi põhjal kalkuleerimine, et mis juhtub kui ma panen x ja y parameetrid ja mõõdan valgust siit ja pildistan kontravalguses ja liigun ise 2 mm vasakule ja mis kõik veel.

Ühe valekalkulatsiooni juba tegin päris selle enne-pärast foto seeria planeerimisel. Nimelt, kui te hoolega tähele panete, siis sellel "enne" pildil on taust kergelt nagu valgevõitu. Ära põlenud, nagu öeldakse (kuigi ära põlenud asjad on reeglina siiski söestunud mustad). Aga see on taotuslik, mulle lihtsalt meeldivad ära põlenud pinnad ja ülesäris fotod. On see nüüd võhiklikkus või halb maitse, ma ei tea. Igatahes nägi minu plaan ette, et teen hallitanud maasikast enam vähem samasuguse kompa ja taustaga pildi. Nagu muutumismängule kohane. AGA... hallitus, selline suur ja lopsakas mis rõõmsalt kõiki teisi maasikaid katab, on valge. Ja valge on oluliselt heledam kui kasepuu karva laud. Kui põleb laud, põleb maasikahallitus veelgi rohkem ja pildil pole üldse midagi näha. Vot tutkit sulle planeerimine-kalkuleerimine ja kontseptsioon!

Õnneks minu muutumismängu maasikas veel sellesse valget hallitusekuube ei ole maskeerunud, on teine sellise aeglase arenemisega ja alles tõmbub tumedaks. Endise pringi sileda pinna sisse on tekkinud mõned pehmed mädaplekid, kus sõrmega sonkida saab. Loodan, et ta siiski korralikult hallitama läheb, mitte niisama ära ei mädane. Kuigi mädanemine oleks lahendus mu heleda laua probleemile. Loodame siis, et ta kõigepealt mädaneb ja siis hallitama läheb.

maasikakius

Informatiivteadaanne: maasikas IKKA VEEL EI HALLITA! See konkreetne maasikas pildil. Teised maasikad on hallitusse mattunud. fui!

Onupilt

onu, tädi ja palju segavaid elemente. aga onu mulle meeldib.

maasikas ei hallita
ja bloggeri templated ei meeldi

(kusjuures tegelikult on kuupäev 24, ma ei tea mis see blogger valetab)

täna tegin pildi maasikast


Homme teen loodetavasti hallitanud maasikast pilti. ja ärge siis maasikat taga nutke, ta näeb välja küll nagu päris, aga maitseb nagu halb kurk. Võibolla ongi kurgist välja lõigatud ja punaseks värvitud.

Ja mis ma rääkisin - päikeseloojangud EI HUVITA KEDAGI! Flickris ei vaevu keegi neid pilte keegi vaatamagi. Ja ma ei loo illusioone, et maasikad kuidagipidi huvitavamad peaksid olema, aga tegu on lihtsalt koduse ülesande lahendamisega. Paluti pildistada miskit objekti kahel erineval ajahetkel selliselt, et see objekt vahepeal (iseenesest ja loomulikult) oleks muutunud. Nii see maasu mul seal niiskes karbis kilekoti sees ootab oma halli habeme kasvu :) Loodan, et tegu on ikka meessoost maasikaga, muidu kasvab enne mulle endale habe.

Eile käisime õues jalutamas, nii päikeseloojangu eel. Klõpsisin pilti ka teha. Täiesti mõttetu värk, ma ütlen!? Taevas oli selge ehk selline valkjas sinine, mis tähedas, et pildi peal totaalselt valge ja ilmetu. Hämar oli ka ja no mul kõrges eas käsi väriseb. Kõrges eas ununeb ka manuaalne fookus automaatsele ümber lülitamata ja nägemine pole ka enam see, et võiks fotoka ekraanilt märgata, et kõik on puhta udune. Täna jätsin lisaks kõigele veel fotokursusele ka minemata. Ei unustanud, aga nii külm oli, et ma ei tahtnud teki alt välja ronida.

Y.A.S.B.

Paar päeva tagasi sain teada, et teatud tingimustel ma olen suuteline end jooksma motiveerima. Küll õite pisut ja hästi aeglaselt, aga siiski!

Nimelt tabas Tartut üleinimlikult kaunis päikeseloojang, mida vürtsitas lisaks veel rahe ja vikerkaar. Värve ja valgust ja varje ja kõike kõike kõike oli nii palju õhus. Hingematvalt ilus. Ja noh loomulikult polnud mul fotokat kaasas.

Olen päikeseloojangute piltide suhtes küll suhteliselt skeptiline. Esiteks on loojangut ilusti pildile saada nats tricky värk, tundub mulle. Meenutagem - valgusega joonistamine. Aga mida sa joonistad, kui valgus on üleni punast müstikat täis?! Ja teiseks no keda kuradit huvitab veel üks päikeseloojangupilt?! Flickris on märksõnaga sunset 935 277 pilti. eksole.

Kahtluste kiuste kiirendasin ikkagisammu ja sibasin plägaste kingadega otse elutuppa kaamera järele. Ja siis õue! Ja no tõesti, jooksingi, et saada majade vahelt välja ja paremasse kohta, et seda kuradi loojangut näha?! Uskumatu!

Oli selline tühijooks selles mõttes, et pilti miskit eriti toredat ei saanud - alles oli jäänud kõige tavalisem päikeseloojang. Aga no tühja, figuurile ja südamele hea.

Ja selle nimel ma siis jooksin! :P

b

Nüüd on küll häda lahti! Esmaspäevaks on vaja ära lahendada 15 fotoülesannet, aga kus mul see aeg!? Vaja vaaritada, koristada, külalisi kostitada ja seejärel jälle koristada ja kasida. Mitte et ma kurdaks. Lisandunud aasta pole veel see viimne tilk karikasse, mis jalad nõrgaks võtaks. Aga aeg, see kuramusema aeg...

Ja fotode tegemine on nii keeruliseks ära kätte läinud. Sain nimelt teada, et fotodel peab mõte, idee ja/või sõnum olema. (kas ja mis neil vahet on, jäägu edaspidiseks aruteluks). Ilma selleta kaamerat tõsta ei tohi. Nüüd on muidugi tõlgendamise küsimus, et mida täpselt küll tähendab mõte või sõnum. Kas see, kui ma näen ilusaid värve ja tahan neid fotole jäädvustada, on mõte?! Või kui linnapildis on midagi huvitavat? Või tuleb igasse fotosse maailmavalu ja elufilosoofia sisse põimida, see on siiski veel selgusetu. Õnneks nii hulluks veel pole läinud, et sõnale "kontseptsioon" oleks pidanud liialt tähelepanu pöörama. Samas sihitult klõpsimine on on küll täiesti patt. Hah, oleks herr Õpetaja teaks!? Njah, küllap ta aimab.

Mis tarkust ma siis veel vahepeal oma raha eest Kunstikoolist ostnud olen? Eelmisel laupäeval fotokursuse väljasõidul sain teada mis on Metering Mode ja katsetasin selle erinevaid võimalusi ohtrasti armsates Peipsiäärsetes külades. Päris kasulik teadmine, mis ilmselt küll manuaaliski kusagil kirjas on. Aga äge on vaadata, kuidas ühes ja samas kohas, samal ajal samasuguse valgusega saab totaalselt erinevaid pilte teha. Jajah, herr Õpetaja vist kunagi esitas küsimuse kas foto saab olla realistlik. Mis üldse on realistlik? Kas see, kui pildi pealt näen seda, mida ma ise näen, siis ongi? Fotograafia on valgusega joonistamine. Joonistamine, ma ütlen teile! Mis realism!?

Veel suutsin laupäeval ära õppida piltide üle ja alasäritamise. Püüdlikult, nii püüdlikult sättisin säriaegu ja avasid ja jumal teab mida kõike... aga kuna ma sõbrakese manuaali asemel olen hoopis Dostojevski Kuritööd ja Karistust lugenud ja loengukuulamise asemel pulmas tantsu keerutanud, siis TÕESTI ei tulnud välja. No kuidas saakski tulla, kui miskit ei tönka?! Ja nagu selgus, ega loengust saadud numbrite- ja valemitesajust praktikas suurt abi polnud teistelgi. Vähemalt minusugustel tuhmidel tüüpidel.

mõned stiilinäited ka:



Lõpuks, kui endast väga hale hakkas, lülitusin uuesti automaatprogrammile ümber, unustasin kõrge fotokunsti ja nautisin päikest ja tuuli. Niivõrd kui herr Õpetaja vahelduva sõimlemise (minge perse, mis bullshit?!) ja kiidulauluga (lavjuuu!) ärevaks tehtud emotsioonide kõrvale nautlemist mahtus, muidugi. Oh ja see elutarkus, kui palju me seda saime!? Päeva lõpuks olime kõik palju targemad, ilusamad ja tublimad.

Nõrgemad meist siiski langesid lahingus ja rohkem pole neid nähtud. Tõesti, et selle raha eest piiramatus koguses sõimu ja mõnitamist pealekauba saab, ei osanud minagi ette näha. Peaaegu oleks isegi süllekukkunud õnne all kummuli vajunud ja alla andnud. Õnneks siiski kosusin ja käisin esmaspäeval uuesti loengut kuulamas ja elan praegu lootuses, et kui asi konkreetsemaks läheb (või kui seda ise ajada), siis saab lisaks Eesti ajaloole ja maailmatarkusele ka mõne pilgu fotokunsti heita ja vähem mõnitlevas vormis oma fotokatsetustele kriitikat saada.

Nüüd jääb veel vaid üle välja võluda need va pildid.

ja lõpetuseks Peipsiääre maastikud tädi ja helkuriga:

Ma ei tea kuidas ja millest alustada ja samuti ei tea ma, kas ma pole alustanud kirjutamist sellepärast, et pole üldse midagi öelda või sellepärast, et liiga palju on öelda. Ma lihtsalt ei saa asjadest viimasel ajal aru. Kuidas saab olla nii, et kogu aeg nagu teeks midagi, aga mitte midagi tehtud ei saa.

Sai piisavalt segane jutt küll, eksole, jälgede segamiseks :) Kõik mu nõudlikud lugejad, kes muudkui survet avaldavad, et lõpuks blogi uueneks, ootasid ju hoopis, et ma räägiks kui tore ja põnev Istanbulis olla oli. Aga ma ajan hoopis mingit segast pläma. Veider, eksole :)

Üldse valdavad mind mingid segased tunded, kuidagi kohatuna tunnen end. Jajah, muidugi on see sellepärast, et käisin välismaal ja ei suuda enam kohaneda siinse elu-oluga. Nagu 90ndate alguses kõik kes kuukese said ameerikas olla rääksid pärast aktsendiga eesti keelt ja olid üldse hoooopis teistsugused inimesed.

Tegelikult tundus mulle Istanbul palju tavalisem kui ma arvasin. Mitte et mul oleks olnud mingi selge ettekujutus sellest kohast üldse - olen piisavalt harimatu ja ignorantne. Jätsin igasuguse taustauuringu ja turismiteatmike lugemise ka oma reisikaaslaste hooleks, et oleks vähem kaklust. Nelja erinevat reisiplaani tõesti pole korraga võimalik täita. Ja tõesti mul on ükskõik, mis järjekorras neid mošeesid vaadata. Neil jagus jagelemist niigi, aga lõpuks sai kõik vaadatud ja ära proovitud.

Et mind kaamelite vastu ei püütudki vahetada ja ära kosida nagu mind enne minekut korduvalt hirmutati, mulle üllatusena ei tulnud. Samas ei ole ma päris kindel, mis oli mõttes neil meesterahvastel, kes tänaval "ekskjuusmi leidi" pidevalt kisendasid ja sajal erineval moel tähelepanu püüdsid saada. Tundus siiski, et neil oli äri mõttes, kuigi võttes arvesse, et enne abiellumist peavad naised viksid viisakad ja neitsid olema, siis ma üldse ei imestaks, kui blonde slaavi välimusega tütarlapsi ka teistel eesmärkidel kõnetati. Nii mõnigi kord tõesti ka vene keeles. Nende lambi- , vaiba-, ehete- , kebabi- , kala- ja misiganespoodide müüate keeltepagas oli hämmastav, aga lisaks paarile tsehhi ja soomekeelsetele tervitustele ja fraasile võiks nad ka selgeks õppida selle, et agressiivne müügistrateegia võib nii mõnegi potentsiaalse ostja hoopis eemale peletada. Ja tõesti, lõpuks väsisin ma neist kõigist nii ära, et oleks nad kõik valjuhääselt kuradile saatnud.

Õnneks on Istanbul väga mitmekesine linn. Minnes ühest linnaosast teise, Sultanahmetist Taksimi, oli tunne nagu oleks sattunud lõunamaisest väikelinnast täiesti suvalisse Euroopa linna, kus kedagi ei huvitanud, kas sa asutud poest mööda või sinna sisse. No vähemalt shopping street oli küll täpselt nagu igal pool mujal.

Kahju tegelikult, et me linna nii vähe nägime - selle linna läbi uurimiseks on vaja küll märksa enamat kui nädalat. Igatahes tänu kohalikule autoga varustatud Tansule (me sõber Luksemburgi ajast) nägime põgusalt väga erinevaid Istanbuli nägusid. Ma siiani ei mõista, miks üks piirkond mulle Dublinit meenutas.

Müümine on vist nende rahvuslik hobi. Või siis on asi lihtsalt suures tööpuuduses, mis mehed tänavale ükskõik mida müüma ajab. Kastiga, karbiga, ämbriga, kilekotiga, peo pealt... äride suurus algas tõesti paarist pudelist veest. Suured kaubanduskeskused on uus trend, sealjuures väga hästi kaitstud trend - turvalisuse meetmed kui lennujaamas. Eriti lõbustas mind lapsemeelset selline hiiglaslik hambaarsti sabaga peegel, millega autopõhja alla vaadati :)

Pulm oli armas ja uhke, aga pisukeseks pettumuseks ei olnud ka seal mingeid kaamleid :) Perekond on haritud ning kuulub upper-middle klassi, nagu nad ise ütlevad. See tähendab aga modernsust ja euroopalikkust ja raha. See kõik sealt pulmast ka välja paistis. 270 külalist, uhke dekoreeritud pidusaal, printsessirõivas pruut. Nagu muinasjutus :) Sõbrana oli mul seda kõike tore jagada ja kogeda. Turistina oli üritus pettumus. Aga no tühja, vähemalt sai pärast pulmapidu oma kontsakingades hommikul viieni klubis (= suitsune baar) tantsu kepsutatud. Pärast klubitamist minnakse Tantoni nimelist kebabi sarnast asja sööma - nii palju ma kohalike kommete kohta siiski õppisin. Süüa sai üldse hästi ja palju.

Üldse sai kõike hästi ja palju :) Pilte sai ka palju, aga ma panen nüüd arvuti kinni ja lähen elan vahelduseks virtuaalelule nüüd päris elu ka.

puhkuseeleee

Fotorindel muutusteta. Herr Kalamees jäigi haigeks nagu ta, oh üllatust, millegipärast meid juba nädal varem igaks juhuks ette hoiatas. Ilmslet on tal mingeid erilisi andeid. Kunstikooli värk ikkagi.

Ja kuna herr Kalamees jäi haigeks, ei saanud ma ka fotoka manuaali teist osa läbi lugeda. Loogish. Tegelikult ongi hea, et ära jäi, sai muude puhkuseelsete pakiliste asjadega tegeleda. Nagu kleidi õmblemisega. Tigusammul õmblen. Täna pole muud võimalust kui see aluäär valmis teha, kohvrisse panna ja jumalat (või allahit?) paluda, et kleit keset pulma seljast vähemalt ära ei kukuks.

Pilti ka teinud ei ole. Imelik, kogu aeg nagu teeks midagi, aga midagi tehtud ei ole. Kilplane vist.

Homme siis Praha kaudu Istanbuli! Taksojuht hoiatas mind, et sinna ei maksa minna, kas ma siis raadiot ei kuula, seal varastatakse kõik naised ära. Ja noh, kui ikka kinni on makstud, siis juba lennujaamas, nii et ei saa arugi.

Loodame siiski, et Puhh sel korral liiga väikese aruga Karu pole ;)

Eilse päeva kangelasteod

1. Ostsin oma sõber Lumixile lisaaku ja lisamälu. Väga uhke on meil mõlemal nüüd olla ja me juba rõõmustame, kui palju toredaid turistipilte me Istanbulis teha saame! (Ma arvan, et ma räägin meie-vormis kompenseerimaks lapse puudumist. Nii ma siis lapsendasin Lumixi. Homme on hullarisse minek, võibolla peaks selle teema ka ülesse võtma :P)

2. Lugesin läbi pool oma lapsekese manuaalist (jaaa, kadestage kõik te noored emad - mu laps tuli koos manuaaliga!). Püüan alla suruda endas pead tõstvat pessimisminooti, mis püüab väita et see teine, lugemata manuaali pool on 1) suurem ja 2) olulisem ja et lõpuks saan ma ikka härra Kalamehe käest sugeda.

3. Kleidi lukuprobleem lahendatud. Vahel on hea mõelda väljaspool kasti. Kui on kleit, on lukk - ütleb minu loogika. Meheloogika seda ei tea. Meheloogika küsib, et milleks on kleidil lukk. Ma siis demonstreerisin ebaõnnestunult, kuidas kleit ilma lukuta üle pea ei tule. Tuli küll :) Tegelt jäävad tavaliselt küll rinnad ette (no loogish, et mehed seda ei tea), aga olete te näinud kartulikotti, mis ilma lukuta üle pea ei tuleks?! Ma ka ei ole.

Ei tea, kas ma väga kahetseks, kui ma Istanbulis LIHTSALT oleksin ja ei püüaks kõiki vaatamisväärsusi ära vaadata? Vaevalt küll.



See on Barcelona eelmisel suvel. Mulle endale see pilt väga meeldib. Puhkuse mitu nägu :)Või on tuhm nagu kuidagi?

RTFM

Read the Fucking Manual ja võibolla pole vajagi fotokursusele minna? Olen leheküljel 36 ja tõesõna - ma olen hämmeldunud, kui palju ma juba teada olen saanud ja mis imenippe teha saab. Ligi 100 lk tarkust veel.

Ilmselt pärast seda, kui ma saan vastused oma fotofilosoofilistele küsimustele stiilis "mida see nupp teeb?" siit manuaalist, ongi asjakohane esitada härra Kalamehe veelgi süvafilosoofilisemaid küsimusi näiteks selle kohta, et milleks üldse pilti teha.

Pooled meie kursuslased tahtsid kursuse abil rohkem oma kaamera kohta teada ja osata rohkemat kasutada kui automaatfunktsiooni. Homseks nad oskavadki, sest härra Kalamees palus neil manuaali läbi lugeda. hahaha... tüng! :)

See ülal vasakul on minu partner in crime. Saage tuttavaks kodanik Panasonic Lumix DMC-FZ20-ga. Panasonic on perekonnanimi. Tal vaesekesel ei ole eesnimega vedanud - ilmselt sündis ta enne nimeseaduse karmistumist. Peaks talle ilusama nime andma, aga ma kahjuks ei tea kas ta on poiss või tüdruk. Võileivagrilliga oli lihtne, talle oli ilusti Melissa peale kirjutatud. Aga Lumix DMC-FZ20? Lumix viitaks justkui põhjamaisele päritolule, aga... see siinkohal ei aita. Vähemalt võib loota, et ta tunneb end siin Eesti kliimas koduselt.

Teiselt rindelt raporteerides võib öelda: kleidirindel muutusteta. Nii palju on tegelikult siiski asi edasi edenenud, et enam ei tundu mu rinnad kleidi jaoks vale kujuga. Ja see seis õnnestus saavutada rinnaoperatsiooni läbimata. Aga üldsiselt, ma arvan, on see kleiditegemise protsess minu tavapärase käitumise äärmiselt heaks üldistuseks, eriti kui mõelda töö ja erinevate kirjatükkide kirjutamise peale.

Niipea kui kleit hakkas võtma kleidi kuju - küljed ja õlad said kokku õmmeldud - ja teda sai haaknõela abil mulle ümber riputada, kaotasin ma kogu selle õmblustöö vastu huvi. Mis kandid?! Mis siseviimistlus?! Näete ju milline see kleit välja näeb! Point on ju selge!?

Üldistus tehke ise... Ma järeldaks, et mul on vaja keeletoimetajast-õmblusviimistlejast-fototöötlejast universaal-nahhaal assistenti, kes mu mõtted ellu viitsiks viia ja mu tagant ära koristada.

Lisaks on veel probla selles, et mu õmblusmasinal ei ole lukuõmblemise jalga, mis tähendab seda et lukku lihtsalt ei saa ette õmmelda. Siinkohal kirjeldagu mu ängsti puudulik pilt puudulikust õmblusvarustusest.