b

Nüüd on küll häda lahti! Esmaspäevaks on vaja ära lahendada 15 fotoülesannet, aga kus mul see aeg!? Vaja vaaritada, koristada, külalisi kostitada ja seejärel jälle koristada ja kasida. Mitte et ma kurdaks. Lisandunud aasta pole veel see viimne tilk karikasse, mis jalad nõrgaks võtaks. Aga aeg, see kuramusema aeg...

Ja fotode tegemine on nii keeruliseks ära kätte läinud. Sain nimelt teada, et fotodel peab mõte, idee ja/või sõnum olema. (kas ja mis neil vahet on, jäägu edaspidiseks aruteluks). Ilma selleta kaamerat tõsta ei tohi. Nüüd on muidugi tõlgendamise küsimus, et mida täpselt küll tähendab mõte või sõnum. Kas see, kui ma näen ilusaid värve ja tahan neid fotole jäädvustada, on mõte?! Või kui linnapildis on midagi huvitavat? Või tuleb igasse fotosse maailmavalu ja elufilosoofia sisse põimida, see on siiski veel selgusetu. Õnneks nii hulluks veel pole läinud, et sõnale "kontseptsioon" oleks pidanud liialt tähelepanu pöörama. Samas sihitult klõpsimine on on küll täiesti patt. Hah, oleks herr Õpetaja teaks!? Njah, küllap ta aimab.

Mis tarkust ma siis veel vahepeal oma raha eest Kunstikoolist ostnud olen? Eelmisel laupäeval fotokursuse väljasõidul sain teada mis on Metering Mode ja katsetasin selle erinevaid võimalusi ohtrasti armsates Peipsiäärsetes külades. Päris kasulik teadmine, mis ilmselt küll manuaaliski kusagil kirjas on. Aga äge on vaadata, kuidas ühes ja samas kohas, samal ajal samasuguse valgusega saab totaalselt erinevaid pilte teha. Jajah, herr Õpetaja vist kunagi esitas küsimuse kas foto saab olla realistlik. Mis üldse on realistlik? Kas see, kui pildi pealt näen seda, mida ma ise näen, siis ongi? Fotograafia on valgusega joonistamine. Joonistamine, ma ütlen teile! Mis realism!?

Veel suutsin laupäeval ära õppida piltide üle ja alasäritamise. Püüdlikult, nii püüdlikult sättisin säriaegu ja avasid ja jumal teab mida kõike... aga kuna ma sõbrakese manuaali asemel olen hoopis Dostojevski Kuritööd ja Karistust lugenud ja loengukuulamise asemel pulmas tantsu keerutanud, siis TÕESTI ei tulnud välja. No kuidas saakski tulla, kui miskit ei tönka?! Ja nagu selgus, ega loengust saadud numbrite- ja valemitesajust praktikas suurt abi polnud teistelgi. Vähemalt minusugustel tuhmidel tüüpidel.

mõned stiilinäited ka:



Lõpuks, kui endast väga hale hakkas, lülitusin uuesti automaatprogrammile ümber, unustasin kõrge fotokunsti ja nautisin päikest ja tuuli. Niivõrd kui herr Õpetaja vahelduva sõimlemise (minge perse, mis bullshit?!) ja kiidulauluga (lavjuuu!) ärevaks tehtud emotsioonide kõrvale nautlemist mahtus, muidugi. Oh ja see elutarkus, kui palju me seda saime!? Päeva lõpuks olime kõik palju targemad, ilusamad ja tublimad.

Nõrgemad meist siiski langesid lahingus ja rohkem pole neid nähtud. Tõesti, et selle raha eest piiramatus koguses sõimu ja mõnitamist pealekauba saab, ei osanud minagi ette näha. Peaaegu oleks isegi süllekukkunud õnne all kummuli vajunud ja alla andnud. Õnneks siiski kosusin ja käisin esmaspäeval uuesti loengut kuulamas ja elan praegu lootuses, et kui asi konkreetsemaks läheb (või kui seda ise ajada), siis saab lisaks Eesti ajaloole ja maailmatarkusele ka mõne pilgu fotokunsti heita ja vähem mõnitlevas vormis oma fotokatsetustele kriitikat saada.

Nüüd jääb veel vaid üle välja võluda need va pildid.

ja lõpetuseks Peipsiääre maastikud tädi ja helkuriga: