13. apr 2007

Ma ei tea kuidas ja millest alustada ja samuti ei tea ma, kas ma pole alustanud kirjutamist sellepärast, et pole üldse midagi öelda või sellepärast, et liiga palju on öelda. Ma lihtsalt ei saa asjadest viimasel ajal aru. Kuidas saab olla nii, et kogu aeg nagu teeks midagi, aga mitte midagi tehtud ei saa.

Sai piisavalt segane jutt küll, eksole, jälgede segamiseks :) Kõik mu nõudlikud lugejad, kes muudkui survet avaldavad, et lõpuks blogi uueneks, ootasid ju hoopis, et ma räägiks kui tore ja põnev Istanbulis olla oli. Aga ma ajan hoopis mingit segast pläma. Veider, eksole :)

Üldse valdavad mind mingid segased tunded, kuidagi kohatuna tunnen end. Jajah, muidugi on see sellepärast, et käisin välismaal ja ei suuda enam kohaneda siinse elu-oluga. Nagu 90ndate alguses kõik kes kuukese said ameerikas olla rääksid pärast aktsendiga eesti keelt ja olid üldse hoooopis teistsugused inimesed.

Tegelikult tundus mulle Istanbul palju tavalisem kui ma arvasin. Mitte et mul oleks olnud mingi selge ettekujutus sellest kohast üldse - olen piisavalt harimatu ja ignorantne. Jätsin igasuguse taustauuringu ja turismiteatmike lugemise ka oma reisikaaslaste hooleks, et oleks vähem kaklust. Nelja erinevat reisiplaani tõesti pole korraga võimalik täita. Ja tõesti mul on ükskõik, mis järjekorras neid mošeesid vaadata. Neil jagus jagelemist niigi, aga lõpuks sai kõik vaadatud ja ära proovitud.

Et mind kaamelite vastu ei püütudki vahetada ja ära kosida nagu mind enne minekut korduvalt hirmutati, mulle üllatusena ei tulnud. Samas ei ole ma päris kindel, mis oli mõttes neil meesterahvastel, kes tänaval "ekskjuusmi leidi" pidevalt kisendasid ja sajal erineval moel tähelepanu püüdsid saada. Tundus siiski, et neil oli äri mõttes, kuigi võttes arvesse, et enne abiellumist peavad naised viksid viisakad ja neitsid olema, siis ma üldse ei imestaks, kui blonde slaavi välimusega tütarlapsi ka teistel eesmärkidel kõnetati. Nii mõnigi kord tõesti ka vene keeles. Nende lambi- , vaiba-, ehete- , kebabi- , kala- ja misiganespoodide müüate keeltepagas oli hämmastav, aga lisaks paarile tsehhi ja soomekeelsetele tervitustele ja fraasile võiks nad ka selgeks õppida selle, et agressiivne müügistrateegia võib nii mõnegi potentsiaalse ostja hoopis eemale peletada. Ja tõesti, lõpuks väsisin ma neist kõigist nii ära, et oleks nad kõik valjuhääselt kuradile saatnud.

Õnneks on Istanbul väga mitmekesine linn. Minnes ühest linnaosast teise, Sultanahmetist Taksimi, oli tunne nagu oleks sattunud lõunamaisest väikelinnast täiesti suvalisse Euroopa linna, kus kedagi ei huvitanud, kas sa asutud poest mööda või sinna sisse. No vähemalt shopping street oli küll täpselt nagu igal pool mujal.

Kahju tegelikult, et me linna nii vähe nägime - selle linna läbi uurimiseks on vaja küll märksa enamat kui nädalat. Igatahes tänu kohalikule autoga varustatud Tansule (me sõber Luksemburgi ajast) nägime põgusalt väga erinevaid Istanbuli nägusid. Ma siiani ei mõista, miks üks piirkond mulle Dublinit meenutas.

Müümine on vist nende rahvuslik hobi. Või siis on asi lihtsalt suures tööpuuduses, mis mehed tänavale ükskõik mida müüma ajab. Kastiga, karbiga, ämbriga, kilekotiga, peo pealt... äride suurus algas tõesti paarist pudelist veest. Suured kaubanduskeskused on uus trend, sealjuures väga hästi kaitstud trend - turvalisuse meetmed kui lennujaamas. Eriti lõbustas mind lapsemeelset selline hiiglaslik hambaarsti sabaga peegel, millega autopõhja alla vaadati :)

Pulm oli armas ja uhke, aga pisukeseks pettumuseks ei olnud ka seal mingeid kaamleid :) Perekond on haritud ning kuulub upper-middle klassi, nagu nad ise ütlevad. See tähendab aga modernsust ja euroopalikkust ja raha. See kõik sealt pulmast ka välja paistis. 270 külalist, uhke dekoreeritud pidusaal, printsessirõivas pruut. Nagu muinasjutus :) Sõbrana oli mul seda kõike tore jagada ja kogeda. Turistina oli üritus pettumus. Aga no tühja, vähemalt sai pärast pulmapidu oma kontsakingades hommikul viieni klubis (= suitsune baar) tantsu kepsutatud. Pärast klubitamist minnakse Tantoni nimelist kebabi sarnast asja sööma - nii palju ma kohalike kommete kohta siiski õppisin. Süüa sai üldse hästi ja palju.

Üldse sai kõike hästi ja palju :) Pilte sai ka palju, aga ma panen nüüd arvuti kinni ja lähen elan vahelduseks virtuaalelule nüüd päris elu ka.

6 kommentaari:

r. ütles ...

.. ja liiga palju oleks uurida ja uudishimutseda, et korralikku kommentaari kirjutada :))

Lumeleopard puuris ütles ...

mis asi on hambaarsti saba? :D Eee ja et ma väga otseselt uurida, uudishimutseda ei saa (üks reisikirjeldus on kõigekõige ehedam kui teda ikka otse kuulda), siis siuke küsümus, et kas kuskil veidikestki neist paaaaljudest piltidest näha saaks?

vaatan ütles ...

r, uuri ja uudishimutse aga!

hambaarsti peegel on sabaga, leopardike, mitte hambaarst ise :):)

turistipilte näeb siit.

http://picasaweb.google.com/marrekaru

r. ütles ...

heee, nädalane tööauk istub selgas, ma ei jõua Su piltegi läbi vaadata,
vilksti nägin, et vahvaid puumaju leidsid sealt ka, üks roosapunakollane oli eriti äraskummaline :))

aga sa hakka vaikselt vastama, küll ma kunagi küsin siis ka ;)

vaatan ütles ...

see on muidugi põnev mõte, et ma kõigepealt küsin ja sa siis hiljem vastad :) Aga puumaju oli istanbulis üllatavalt palju. tavaliselt ikka räägitakse, et see nagu põhjamaade värk rohkem.

r. ütles ...

no küsi, küsi, ma võin ka vastata.

ei ma ei nori :)
vist.
aga küsi näiteks seda, kas mina oma puhkuse ajal prantsusmaal, belgias või hollandis ühtegi puumaja nägin.
eriti kui mõned tuulikud viimasest maha kriipsutada.
aga ma ei jõudnud ka igale poole

veel sarnasel teemal

Related Posts with Thumbnails