Kuulge, ma ei oska puhata. Kes õpetab?

koduperenaine

Väga sündmusterohke öö oli - tuli lahendada mitmeid tööprobleeme ja muretseda igasugu asjade pärast. Õnneks küll unes. Võõrutamine pidevast töötegemisest ei käigi niisama lihtsalt, et ühel hetkel lihtsalt jätad maha. Ärkasin mitu korda peaaegu paanikas enne kui hommik saabus.

Ülejäänud päev möödus vastavalt - uniselt ja eriliste üllatusteta. Kõik läks nii nagu ühele koduperenaisele kohane. Toidupood ja söömine, kangapood ja igasugune sahkendamine, mis mind muidugi hirmsasti ära väsitas.

Kosutuseks vaatame Family Guy multifilmi ja kirjutame blogi. Järgmisena peaks arvutivõõrutusravi ette võtma vist :) Alustame sellest, et vähendame mõttetute blogisissekannete hulka. Pealegi on homme mul oodata kaugeid külalisi, nii et ega mul ei ole aegagi :)

Ilmast

Viimased päevad on kuidagi märjad olnud. Eile jäime vihma kätte kui Heleni ja Hannese külastamise jätkuna õue läksime. Külas oli seevastu nii tore. Sai süüa ja puha. Ja papuga vastu vahtimist sai ja juustest kistud sai ka. Nii armas on, kuidas see väikemees mind nii omainimesena kohtleb. Aga eks ta seda õpib emalt. Kallikesed, tulge siis varsti tagasi sealt Tallinnast, onju! Kuidas ma oma puhkust teieta küll veedan?!

Räägime aga ilmast edasi. Täna tabas sadu mind kui olin rattaga Emajõe äärde oma haljast aasa otsima vuranud. Et heina sisse pikali heita ja pilvi vaadata. Teate küll. Leidsin ka. Keset linna laius peaaegu täiuslik heinamaa, isegi lehmi polnud segamas. Õnneks. Teod olid küll ja üks kavalpea oli ilmselt küüdisaamise eesmärgil end mulle kuklas juustesse susanud või tahtis ta äikse eest peitu pugeda. Kes teab. Igatahes hoian selle pilvevaatluse selleks ajaks, kui ilm ilusamaks läheb.


Aga märjaks saamised ei ole vennad. Eile olin vihmavarjustatud ja märg peamiselt varvastest põlvini, täiesti täna kaitsetult sadas vihm kuhu heaks arvas. Kusjuures eilne oli palju ebameeldivam, kuigi ei olnud üldse nii märg. Ei ole ikka loomulik, et jalad nii tähelepanukeskpunktis on ja igal sammul lirtsudes endast teada märku annavad. Täna oli kõik puhta lige, vesi voolas ojadena, aga see oli selline mõnus puhastav vihm. Pesi ära ülearused mõtted :) Nüüd olen mõttetu.

Plõksisin natuke pilte ka teha. Selliseid igavaid lillekaid ja halja aasa pilte. "Kohustuslikud" pildid, mida ikka iga algaja fotograaf tegema peab ja siis nendega veebiavarusi risustama. Mul tuli praegu õnneks tsensuur peale - blogger asetas nad täpselt nii nagu mulle ei meeldi ja ma ei viitsi temaga kakelda. Nii et jääte ilma. Ise ma oleks peaaegu jälle objektiivi kattest ilma jäänud, pudenes kuidagi puu alla maha.

Peaks tegema oma 6 GB piltide seas mingi suurpuhastuse. Kohe vahetult pärast pildistamist on nii raske kustutada, nagu kriitikameelt polekski. Mõni aeg hiljem on juba lihtsam. Siis on mälupilt tuhmim ja saab fotot vaadata, mitte foto ja meenutuse segu.

Homme ehk paistab päike : )

Puhkusesport

Kuigi endiselt pole puhkus veel ametlikult alanud, olen ma täielikult puhkuselainele lülitunud. Tüüpiline ora pees tunne, mida töökohustused oma tähtaegadega tekitasid, on kadunud. See läks küll kiiremini kui oodatud ja elu tundub üldse jälle ilus. Uskumatu, kuidas vahel sääskedest elevandid kasvavad. Ja ma võin vanduda, veel eelmine nädal ma nägin elevanti. Te tunnete ju elevandi ära, kui seda näete! Kuigi segadust tekitab see, et elevant nii kurja häält tegi. Äkki oli kuri mammut hoopis?

Rääkides aga järjekordsetest arglikest sõprussobitamissammudest siis proovisin ükspäev flirtida korraga fotograafia ja rattasõiduga - noh, et fotokas kaasa ja ratta selga. Aga ei tulnud sealt pilte korralikke (keegi, ma nimesid ei nimeta, oli fotoka manuaalfookuse peale pannud!?) ja sõit jäi ka nadiks.

Niisiis oli eile uus katse. Fotoka jätsin maha, aga sõber Märt oli kaasas. Alustasime tõstmisega. Raekojaplatsi kohvikus : ) Orienteerumise ja mälumänguni õnneks ei jõudnud, sest lahjad raskused olid. Selle asemel leidis aset poole päeva pikkune tartulinnajalutus, mis küll ei meeldinud mu jalale, mis ma hommikul koridoris kõhuli käies lävepaku vastu ära lõin. Aga linn oli nii ilus (et pani fotokat taga igatsema) ja seltskond nii tore (mul on sõpradega ikka erakorselt vedanud) ja ilm oli mõõnus (ei olnud liiga palav), et aeg lendas linnutiivul. Pealegi asetati me teele igast atraktsioone. Nagu näiteks nabatants eestipärases tõlgenduses. Umbes nagu oige ja vasemba, aga poolalasti kudinatega üleküllatud naiste esituses. Eksootikat lisasid värinaid naba ja õlgade piirkonnas. Ei, tegelikult räägib minus puhas kadedus. Igatahes ei pannud ma sõber sporti tähelegi, pärast oli ainult ull väsimus peal. Nii et me kohtumine möödus valutult.

Koristussporti, mis kõigi nädalavahetuste ja ilmselt ka puhkuste osa on, harrastan ka. Huvitav, et selleks, et korda luua, tuleb kõigepealt veelgi suurem segadus tekitada. Räägime riiuli koristamisest ja toa teise otsa tõstmisest. Ma ei tea, kes sinna riiulisse paberist pesa punuma oli hakanud - võibolla tolmuahvid - igatahes sain õigel ajal jaole. Aga vaadake ikka hoolega enda ümber, te ei tea, mis teie kodus sündida võib samal ajal kui pererahvas ennastunustavalt töönarkomaaniaga tapab. Üks hetk teete silmad lahti - tingimusel, et päris ära ei tapa - ja ei tunne seda kohta äragi. Kõik on pahupidi pööratud.

Eile tekitatud puhkuseplaanidest on ka juba mitu tükki täidetud - maniküüris käidud (hehe, arvake, kes nüüd nõusid peseb kuniks mul küüned kaunid?! :P ) ja Kroonika läbi loetud (öök). Sain ilusaks ja targaks. Kroonika on kasulik kirjandus. Sain teada, et HP-l on selline fotokas, kuhu on sisse ehitatud võimalused inimesi ilusamaks ehk siis päevitunumaks ja saledamaks ja pikemaks teha. Elagu fotograafia ja ilufashism! Aga noh, hea seegi - ega ma teisiti omale pikki jalgu saakski.

Nüüd on jäänud päevakorda veel igasugused meisterdamised ja piknikud ja haljad aasad. Loodan, et ilm ilusaks läheb õigeks päevaks, kui teistel potentsiaalsetel piknikulistel aega on. Peaks tegema ettepaneku puhkuseseaduse muutmiseks. Uus kollektiivpuhkuse liik tuleb sisse viia - lähedased inimesed peaks saama puhkust korraga võtta, et saaks grillida ja ringi rännata ja igast muud värki teha. Nüüd istu ja vahi, kuidas ennast ja igasugu toredaid tegemisi teise töö vahele kuidagi mahutada. Ehk siis tuleb ikkagi kellegi teise tööga arvestada, kui just päris üksi ei taha puhkust veeta. Nii et TÖÖ kui selline ei saa mu teadvusest ikkagi päris päriselt kaduda. Jama.

Näete, kui tore, et ikka puhkus on. On kohe nii palju asju, millest kirjutada. Töö ajal on ju suht igav. Te ju ei taha teada, kui suured probleemid on fookusgrupi intervjuude respondentide kokkuajamisel või kuidas ma raamatupidamisasjadest aru ei saa. Et selle eelneva vastu on teil kõigil meeletu huvi, seda ma ju tean :P

Minul on igatahes jube hea meel, et puhkus välja on mõeldud - nii hakkab veel tunduma, et elus ongi äkki midagi peale töö veel. Midagi head, mis teeb elamise elamist väärt.

PUHKUS!!!

Kuidas küll väljendada seda rõõmu ja kergendust, mis saabub puhkusepäeva esimesel hommikul? Tegelikult tehniliselt on alles nädalavahetus, mis nagunii oleks tulnud, aga kusagil kukla taga on juba teadmine, et esmaspäeva hommikul, kui kõik teised tööle sibavad ja vuravad, võin mina teha eimidagit või kõiki neid mõõõnusaid asju, milleks muidu aega pole olnud. Üldse, kui nüüd märtsi Türgiskäik välja arvata, siis on mul esimene päris puhkus. Esimene päris puhkus sellepärast, et ma pole kusagil piisavalt kaua töötanud. Samas on mul tulemas kahekümnes kooli suvevaheaeg, kui nüüd kuu lõpus atesteerimine läbi saab.

Puhkuseks on ettevalmistused tehtud. Ostsin Kroonika, panin aja kinni maniküüri ja pediküüri juurde ja ostsin lennupiletid Bremenisse. Ma ei tea, mida veel inimesed puhkuse ajal teevad? Peab ju ikka korralikult puhkama, nii nagu peab. Eksjuonju. Mul nagunii läks natuke valesti, Bremenis ei ole palme ja helesinist vett.

Ma tahaks lõpuks algust teha oma mööblimeisterdamisega, ausalt öeldes. Ja korter vajab muidu ka sisustamist - naabritelt laenatud diivan läks värskeltremonditud koju tagasi ja mul haigutab toanurgas tühjus, seltsiks tolmuahvid. Ahvidega me ka veel räägime sellest, kuidas on üüri maksmata siin minu kodus elamisega lood. Püüan nad asumisele saata, et ikka kõik puhas oleks kui kauged külalised saabuvad järgmisel nädalal :) Ei tea mis värk selle Põhja-Saksamaaga muidu on, et mu sõbrantsid kõik seal on?!

Ja ehtekunsti ande tahaks lõpuks proovile panna ja rattaga ringi vurada ja raamatuid lugeda ja muusikat kuulata ja sõpradega ringi kolada ja matkata ja ... ah, ma parem ei loetle rohkem midagi. Puhkus on siiski vaid 3 nädalat, mitte kolm aastat. Kuigi nagu kiuste hakkas mulle just ükspäev silma artikkel sellest, kuidas tegelikult on pärs lihtne võtta aastaks ajaks end töölt lahti ja mööda maailma ringi rännata... Läheks? Kes ühineb minuga?

Või siis vähemalt piknikule. Haljale aasale, rohu sisse viskaks pikali päikese kätte ja kuulaks kuidas ritsikad siristavad ja tuul rohukõrtes mängleb. Ja ei teeks kohe mitte midagi. Kuni kõht tühjaks läheb, muidugi. Mittemillegitegemine ei ole mu vajaduste hierarhias päris esimesel kohal, vaid umbes kolmandal või neljandal, ma arvan.

Kokkuvõtvalt võib öelda: JEEEEEEEEEEEEEEEEEEE!
Hea on olla. Õnnelik lausa.

Pai kõigile kallitele sõpradele!

Teatan ametlikult, et fotodega on kööga. Pilti teinud ei ole ja kursust olen iga hinna eest vältinud. Õnneks aitab Puhhil asju vältida tema looduse poolt antud väikene aru, millesse pole lootustki kauemaks kui 7 sekundiks midagi salvestada. Miks karul on haugi mälu, mis minu mälu järgi just 7 sekundi pikkune on, jääb küll arusaamatuks. Aga nii on.

Et fotograafiast mulle südamesõpra pole vahepeal saanud, olen hakanud sõpru vaenlaste hulgast otsima. SPORT. Jah, sõbrad, hoidkem nüüd hinge kinni, sest midagi on tõepoolest valesti, elu järjekordsed alustalad on rappuma löönud. Marre ja sport ühes lauses ilma fraasita "EI IIAL"! Liigseks muretsemiseks pole siiski põhjust, sest need esimesed arglikud sammud ja silmanurgast heidetud pilgud eluaegse põlastusväärse vaenlase suunas ei tähenda veel midagi. No vaadake ise.

Lähenemiskatse 1. Eile. Käisime rulluisutamas Tartu Laululava kulunud kuid siiski enam-vähem töökorras varustusega, milles küll puudus kiiver. Brrr...paljas mõtegi sajal erineval viisil haisva higiga rikastatud polstrist seal kiivri sees... ma võtaks parem peapõrutuse. Ärge nüüd mu emmele ainult seda öelge. Igatahes kakerdasin ma rajal piisavalt ettevaatlikult, nii et isegi põnevate peopessa käivate kaitsmete kasutegur jäi välja selgitamata. Teise kilomeetri lõpus olin veendunud, et sport on ja jääb mu vaenlaseks! Palav ja paha. Kogu mu veri kogunes pähe. Nagu ma sõidaks peaga, eksole. Higi voolas. Fui, täiesti ebaesteetiline ja vastik.

Õnneks on tähtever spordipark ilus koht Emajõe ääres - muru ja linnud ja päike ja... pisut purjakil traagilise eluga mehed, kellel on vaja kuulajat. Viimased 40 minutit omale ostetud rulluisutunnist mööduski Marrel hoopis harjumuspärasemas elemendis kaasatundja, nõuandja ja ärakuulaja rollis. Mehel hakkas parem, mul hakkas parem, sest kõrvade ja aju liigutamine, erinevalt jalgade liigutamisele ei tekita hingamishäireid ega muid füüsilisi komplikatsioone. Kurb hakkas küll. Inimesed, olge ikka head üksteise vastu, onju!

Lähenemiskatse 2. Täna. Pärast väga mitut tundi arvuti taga istumist tundsin vastupandamatut vajadust ennast liigutada. Minul, selline vajadus! Ise ka ei uskunud. Igaks juhuks võtsin ratta ja läksin - ikka veel hämmeldunult - õue. Vurasin mööda õhtust Tartut ringi ja armusin sellesse linna veelgi rohkem ära. Nii roheline, nii pisike, nii armas, nii kodune. Inimesed grillisid, igal pool tossas midagi. Nagu päris! Ratas (eesnime ma meie põgusal kohtumisel veel teada ei saanud, aga üsna kindel on, et see ei ole Jüri ega tema isa) oli ka päris sõbralik, kuigi käiguvahetaja ei saa hästi aru, mida ta tegema peab. Peab ta vist kusagile täiendkoolitusse viima, tal talve jooksul oskused rooste läinud.

Jääme huviga ootama, kuidas Sport mu järgmistele sõprussobitustele reageerib.