Puhkusesport

Kuigi endiselt pole puhkus veel ametlikult alanud, olen ma täielikult puhkuselainele lülitunud. Tüüpiline ora pees tunne, mida töökohustused oma tähtaegadega tekitasid, on kadunud. See läks küll kiiremini kui oodatud ja elu tundub üldse jälle ilus. Uskumatu, kuidas vahel sääskedest elevandid kasvavad. Ja ma võin vanduda, veel eelmine nädal ma nägin elevanti. Te tunnete ju elevandi ära, kui seda näete! Kuigi segadust tekitab see, et elevant nii kurja häält tegi. Äkki oli kuri mammut hoopis?

Rääkides aga järjekordsetest arglikest sõprussobitamissammudest siis proovisin ükspäev flirtida korraga fotograafia ja rattasõiduga - noh, et fotokas kaasa ja ratta selga. Aga ei tulnud sealt pilte korralikke (keegi, ma nimesid ei nimeta, oli fotoka manuaalfookuse peale pannud!?) ja sõit jäi ka nadiks.

Niisiis oli eile uus katse. Fotoka jätsin maha, aga sõber Märt oli kaasas. Alustasime tõstmisega. Raekojaplatsi kohvikus : ) Orienteerumise ja mälumänguni õnneks ei jõudnud, sest lahjad raskused olid. Selle asemel leidis aset poole päeva pikkune tartulinnajalutus, mis küll ei meeldinud mu jalale, mis ma hommikul koridoris kõhuli käies lävepaku vastu ära lõin. Aga linn oli nii ilus (et pani fotokat taga igatsema) ja seltskond nii tore (mul on sõpradega ikka erakorselt vedanud) ja ilm oli mõõnus (ei olnud liiga palav), et aeg lendas linnutiivul. Pealegi asetati me teele igast atraktsioone. Nagu näiteks nabatants eestipärases tõlgenduses. Umbes nagu oige ja vasemba, aga poolalasti kudinatega üleküllatud naiste esituses. Eksootikat lisasid värinaid naba ja õlgade piirkonnas. Ei, tegelikult räägib minus puhas kadedus. Igatahes ei pannud ma sõber sporti tähelegi, pärast oli ainult ull väsimus peal. Nii et me kohtumine möödus valutult.

Koristussporti, mis kõigi nädalavahetuste ja ilmselt ka puhkuste osa on, harrastan ka. Huvitav, et selleks, et korda luua, tuleb kõigepealt veelgi suurem segadus tekitada. Räägime riiuli koristamisest ja toa teise otsa tõstmisest. Ma ei tea, kes sinna riiulisse paberist pesa punuma oli hakanud - võibolla tolmuahvid - igatahes sain õigel ajal jaole. Aga vaadake ikka hoolega enda ümber, te ei tea, mis teie kodus sündida võib samal ajal kui pererahvas ennastunustavalt töönarkomaaniaga tapab. Üks hetk teete silmad lahti - tingimusel, et päris ära ei tapa - ja ei tunne seda kohta äragi. Kõik on pahupidi pööratud.

Eile tekitatud puhkuseplaanidest on ka juba mitu tükki täidetud - maniküüris käidud (hehe, arvake, kes nüüd nõusid peseb kuniks mul küüned kaunid?! :P ) ja Kroonika läbi loetud (öök). Sain ilusaks ja targaks. Kroonika on kasulik kirjandus. Sain teada, et HP-l on selline fotokas, kuhu on sisse ehitatud võimalused inimesi ilusamaks ehk siis päevitunumaks ja saledamaks ja pikemaks teha. Elagu fotograafia ja ilufashism! Aga noh, hea seegi - ega ma teisiti omale pikki jalgu saakski.

Nüüd on jäänud päevakorda veel igasugused meisterdamised ja piknikud ja haljad aasad. Loodan, et ilm ilusaks läheb õigeks päevaks, kui teistel potentsiaalsetel piknikulistel aega on. Peaks tegema ettepaneku puhkuseseaduse muutmiseks. Uus kollektiivpuhkuse liik tuleb sisse viia - lähedased inimesed peaks saama puhkust korraga võtta, et saaks grillida ja ringi rännata ja igast muud värki teha. Nüüd istu ja vahi, kuidas ennast ja igasugu toredaid tegemisi teise töö vahele kuidagi mahutada. Ehk siis tuleb ikkagi kellegi teise tööga arvestada, kui just päris üksi ei taha puhkust veeta. Nii et TÖÖ kui selline ei saa mu teadvusest ikkagi päris päriselt kaduda. Jama.

Näete, kui tore, et ikka puhkus on. On kohe nii palju asju, millest kirjutada. Töö ajal on ju suht igav. Te ju ei taha teada, kui suured probleemid on fookusgrupi intervjuude respondentide kokkuajamisel või kuidas ma raamatupidamisasjadest aru ei saa. Et selle eelneva vastu on teil kõigil meeletu huvi, seda ma ju tean :P

Minul on igatahes jube hea meel, et puhkus välja on mõeldud - nii hakkab veel tunduma, et elus ongi äkki midagi peale töö veel. Midagi head, mis teeb elamise elamist väärt.