Et fotograafiast mulle südamesõpra pole vahepeal saanud, olen hakanud sõpru vaenlaste hulgast otsima. SPORT. Jah, sõbrad, hoidkem nüüd hinge kinni, sest midagi on tõepoolest valesti, elu järjekordsed alustalad on rappuma löönud. Marre ja sport ühes lauses ilma fraasita "EI IIAL"! Liigseks muretsemiseks pole siiski põhjust, sest need esimesed arglikud sammud ja silmanurgast heidetud pilgud eluaegse põlastusväärse vaenlase suunas ei tähenda veel midagi. No vaadake ise.
Lähenemiskatse 1. Eile. Käisime rulluisutamas Tartu Laululava kulunud kuid siisk
i enam-vähem töökorras varustusega, milles küll puudus kiiver. Brrr...paljas mõtegi sajal erineval viisil haisva higiga rikastatud polstrist seal kiivri sees... ma võtaks parem peapõrutuse. Ärge nüüd mu emmele ainult seda öelge. Igatahes kakerdasin ma rajal piisavalt ettevaatlikult, nii et isegi põnevate peopessa käivate kaitsmete kasutegur jäi välja selgitamata. Teise kilomeetri lõpus olin veendunud, et sport on ja jääb mu vaenlaseks! Palav ja paha. Kogu mu veri kogunes pähe. Nagu ma sõidaks peaga, eksole. Higi voolas. Fui, täiesti ebaesteetiline ja vastik. 
Õnneks on tähtever spordipark ilus koht Emajõe ääres - muru ja linnud ja päike ja... pisut purjakil traagilise eluga mehed, kellel on vaja kuulajat. Viimased 40 minutit omale ostetud rulluisutunnist mööduski Marrel hoopis harjumuspärasemas elemendis kaasatundja, nõuandja ja ärakuulaja rollis. Mehel hakkas parem, mul hakkas parem, sest kõrvade ja aju liigutamine, erinevalt jalgade liigutamisele ei tekita hingamishäireid ega muid füüsilisi komplikatsioone. Kurb hakkas küll. Inimesed, olge ikka head üksteise vastu, onju!Lähenemiskatse 2. Täna. Pärast väga mitut tundi arvuti taga istumist tundsin vastupandamatut vajadust ennast liigutada. Minul, selline vajadus! Ise ka ei uskunud. Igaks juhuks võtsin ratta ja läksin - ikka veel hämmeldunult - õue. Vurasin mööda õhtust Tartut ringi ja armusin sellesse linna veelgi rohkem ära. Nii roheline, nii pisike, nii armas, nii kodune. Inimesed grillisid, igal pool tossas midagi. Nagu päris! Ratas (eesnime ma meie põgusal kohtumisel veel teada ei saanud, aga üsna kindel on, et see ei ole Jüri ega tema isa) oli ka päris sõbralik, kuigi käiguvahetaja ei saa hästi aru, mida ta tegema peab. Peab ta vist kusagile täiendkoolitusse viima, tal talve jooksul oskused rooste läinud.
Jääme huviga ootama, kuidas Sport mu järgmistele sõprussobitustele reageerib.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar