fotosport

Hoiatus: järgneb fotojutt. Mittehuvilistele ilmselt igav.

Viimasel ajal vaevab mind mõte, et kui mul oleks palju parem kaamera, siis ma teeksin palju paremaid pilte. Natuke kahtlane mõte, mõtlesin kahtlevalt. Et kontrollida mõtte tõesust, laenasin sõbralt kaamera - sellise uhke digipeegli Nikon D80.

Mu elevus vähenes aga mõne hetkega ja mõtted olid kotitäie fotovarustusega (kaamera, välk, 3 obkejtiivi) kodupoole vudies küll väga fotograafiakauged. Kaalusin kordamööda kas oleksin pidanud enne jõusaalis muskleid pumpama või jõumeeste putru sööma või mõlemat, et selle tonne kaaluva fotovarustusega koju jõuda. Või ehk kusagilt kaamel hankida? See ei ole ju normaalne, et kunstiinimesed, mida fotograafid, ma arvan, on, peavad nii heas füüsilises vormis olema.

Niisiis, rammu on vaja - see oli esimene õppetund. Okei, aga seda saab häda pärast arendada. Aga murettekitavam asjaolu on mu käsi, mida mingi trikiga suuremaks ei anna venitada. Vahel imestan, kuidas ma nii väikeste kätega küll toime tulen. Üks kursaõde tegi mu käest pilti ja iga kord naerab, kui mu käsi näeb. No kuidas sa hoiad sellistega mingit suurt kolakat käes? Muidugi lähevad sõrmed krampi ja surevad ära.

Nii et ma ei tea, mu kaamera peamiseks valikukriteeriumiks kujuneb vist suurus ja ergonoomika. Naisele kohaselt peaks muidugi värvi järgi valima, aga ma kardan, et nad on kõik väga tõsist musta värvi. Naistele roosasid läikivaid versioone veel pole. Tõsine fotograafia on ikka meeste ala. Ime kah, kui kaamerad nii suured ja rasked on. (tore feministinäru jutt, eksole). Nii et aitähh kaameratootjatele minu fotohuvi ja entusiasmi õõnestamise eest!

Aga muidu päris nuputamist võtab ikka sellest uue kaamerast arusaamine, eriti kui enne Nikonit pole käes hoidnud või kui ühtegi objektiivi oma elus pole kaamerale ette või eest ära keeranud. Aga väga äge on. Kusjuures olen ma ju piisavalt tobu selleks, et mõtiskleda selle üle, kuidas saaks teha nii, et ma näeksin ekraanilt seda pilti, mis ma teha tahan. Aga noh, peegelkaameral peab ju läbi selle augu, mis inglise keeli on viewfinder ja eestikeeli vist pildiotsija, vaatama. Ekraani pealt pärast saab näha ainult pilti, mis juba tehtud. Prillikandjal on see pildiotsija kergelt ebamugav, aga pole viga. Harjub. Oi appi, ja see fix objektiiv, see on ikka nii harjumatu asi - ei saagi zoomida, kujutate pilti. Jalad on zoomiks. Mis näitab veelkord - fotograaf peab ikka üks sportlik loom olema.

Nii et ma olen õigel teel, et püüan spordiga sõprust sõlmida. Muideks 0len juba 6 korda jooksmas käinud. Väga mõnus on. Ja nüüd ma mõistan ka, miks tuleb jooksmise ajal muusikat kuulata. Selleks, et ei kuuleks kuidas teismelised ruladega poisid su selja taga irvitavad: "Öhöh, jookseb! Öhöh, tahab alla võtta. Öhöh". Ja siis su ilmselt naljakat jooksustiili matkides sul sabas sörgivad.

Ja lõpetuseks siis mõned Tartupildikesed Nikoni sulest. On küll vist kvaliteetsemad, selgemad. Miskit digiläbu pole peal. Aga ma pean veel katsetama, et teada saada, kas pilti teen mina või kaamera.