M. Ehted

Mul ei jagu oma sportlikkuse ja tubliduse kirjeldamiseks lihtsalt sõnu! Nädalavahetusel oli selline pidulik sündmus, et mu baik kompjuuterile viskas ette kolmekohaline number, mis tähendab, et kuu aja jooksul sõitsin üle 100 km. Tänaseks on sellest saanud 129,48, kui nüüd piinlikult täpne olla.

Et aga mõista kogu selle piduliku sündmuse tähtsust, tuleb alustada algusest. Päris pisikesena oli mul kolmekas, millega sai aias mäest alla sõita - tegu oli vist mingi nõiamängu põgenemise stseeniga, kui ma nüüd midagi päris segi ei aja. Siis tuli abiratastega ratas, millega sai maal heinamaale vurada, et lehmale leiba anda. Siis sain isa töökaaslase tütre vana školniku, millest mäletan vaid seda, et tal tuli keset linna lenks küljest ära ja et üks hea onu tuli nõutule (ja tõenäoliselt nutta tihkuvale) tüdrukule appi ja monteeris selle tagasi. Aga ega tal pikka iga sellegipoolest polnud. Siis meenub, et ühel suvel sai käidud kusagil kasvuhoonetes rohimistööd tegemas - onu käest laenatud kokukaga, mis paraku mu palgapäeval ära varastati. Ja sellega enam-vähem mu ratta-ajalugu ka piirdub. Spordiajalugu ka. Võime lisada veel piinarikkad kehalise kasvatuse tunnid, mõned nädalad tennisetrenni ja esimese klassi võimlemisringi, ja ülikooliaegse shapingu, aga üldiselt on siin tegu läbi ja lõhki ebasportliku isendiga. Spordipõlguriga lausa. Aga no mis sporti sa muusikakooli, laulukoori, kunstiringide ja käsitööringi kõrvalt ikka viitsid enam teha?

Nii et 100 km kuu aja jooksul on midagi erakordset. Ja no pühapäeval sõitsin 36 km. Ma ei teadnudki, et mööda ühte linna nii pikalt sõita saab. Siinkohal soovitan kõigile Raadi pargi juurest algavat jalgratta-rulluisu-rullsuusa-kepikõnni-muidukõnni teed, mis Kõrvekülla viib. Väga mõnus on seal vurada. Kuigi rõõmsatel jalgratturitel (=suu kõrvuni) võib mõnevõrra probleeme tekkida suuhügieeniga hiljem. Noh, et putukaid hammaste vahelt vaja välja urgitseda. Ja siis jooksmas käisin ka veel ükskord, selle toreda programmi järgi.

Oi, ja teate kui tore on pühapäeva varahommiku Tartu. Linnas liiguvad ringi vaid eelmisest õhtust linna ununenud pidulised, nende piduliste tühju pudeleid noolivad tegelased ja tervisesportlased. Mu lemmikuks oli aga üks tülpinud näo ja kübaraga proua, kelle jalgratta lenksu küljes korvis istus paks karvane ja veel tülpinuma näoga kõuts, käpad lõdvalt üle korviääre tilpnemas. Vaatas mind, kui ma emajõe rannas laste mänguväljakul kiikusin : )

Aga ma ei tea, kas asi on mu kaameras või milles, aga pimedas on ikka nii raske pilti teha.