hilinenud peo hilinenud aruanne

ükspäev oli väga tore päev. sõbrad tulid külla, katsin laua porgandikoogi, tikuvõileibade, juustu ja värgiga, veini voolas ojadena (jagus diivanilegi), lillemeri ulatus pea taevani, kingitusi oli nii pehmeid ja karvaseid kui ka helisevaid ja silmailu pakkuvaid. juttu ja tegevust jagus hilisõhtuste tundideni.

kahjuks lahkusid mõned juba enne kui eriti põnevaks läks. sain uuesti kinnitust, et see, et mul pole igasugu kola ärapanemiseks kappi, on tegelikult hea, sest üles leiti nii mu savid-pärlid-traadid kui ka joonistusvahendid ja vilepill.tšikid (pardonks väljenduse pärast) voolisid savi, märt joonistas, tõiv väänas traati kõveraks ja puhus pilli sirgeks. andekad olete, mu sõbrad! tulge varsti jälle – kõik kunstiteosed ju veel pooleli.

Tõendusmaterjaliks pilti kah!

Elfriede Jelineki Nora

Meil oli ükspäev Märdiga jälle teatripäev. Ma nimelt mingi hetk tajusin tugevat kultuuritust ja asusin igasuguseid pileteid kokku ostma. Repertuaaris on siis viimasel ajal olnud Vanemuise Hüppajad, Von Krahli Hamletid, Roy Ayersi kontsert ja viimati siis Von Krahli ´”Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskonna toed”. Ja üleeile ostsin vist NO-teatri selle hooaja kaks kõige viimast piletit ära. Etendus Perikles.

Nora etendus oli hea. Visuaalselt väga ilus, kujunduselementide poolest mõnusalt leidlik, näitlejate poolest superäge. Peategelane Riina Maidre meeldib mulle näitlejana väga ja Von Krahli mehed on ägedad, eriti Juhan Ulfsak, kes Hamletites ka taidles. Ulfsaki ülepingutatud mängimisstiil on sümpaatne – tean küll, et ta vajadusel üliloomulik ka olla oskab. Ja noh, ei saaks öelda, et etenduse feministlik toon mulle väga vastukarva oleks olnud. Samas kapitalistliku ühiskonnakorralduse kriitikat oli grammikese võrra paljuvõitu, ma ei saa aru kõigest ju.

igatahes jääme huviga järgmist kultuurilaksu ootama

Zemfira

üle pika aja sattus täna mu tolmunud plaadimängijasse Земфира plaat Прости Меня Моя Любовь. hea plaat on. aastaid tagasi käisime laululaval kontsertil ka. see ka oli hea :)



iskala on ka väga ilus lugu

mummurõngad

nagu lubatud, näitan kõrvarõngaid, mis ma koos shokoladimummu keega me kontsertikülastuseks spetsiaalselt meisterdasin. lihtsamaid annab välja mõelda, aga nad sobivad kee juurde imehästi.

just bees and things and flowers

eile käisin Jazzkaare raames Roy Ayersit kuulamas. oi, küll oli tore! et mees juba 68 aastane on, ei oleks küll osanud arvata. Milline energia ja elurõõm, mis kõik saali rahva sekka kandus! Kõigi bändimeeste meisterlikkusest ei hakka rääkimagi. Vibrafon, mida vanameister mängib, on nii imeilusa kõlaga ja kogu see muusika nii mõnusat emotsiooni ja rütmi täis. paneb puusa nõksuma ja südame põksuma küll. ja eksootilist silmailu pakub ühele eestlastlasele mustanahalistest koosnev mustanahalise kombel riietatud bänd ka.

youtubes on veel heasid lugusid, millest osa millagi kaheksakümnendatel linti võetud. võrreldes vanemate videodega, tundub, et mehed naudivad esinemist ja muusikat praegu rohkemgi kui nooremana. improviseerivad ja mängivad, taidlevad, tantsivad, veiderdavad, kütavad rahvast üles. ja seda kõike meisterliku pillimängu ja laulu kõrvale. minu sügav lugupidamine. tulge varsti jälle!

shokolaadimummud

küll on tore, kui enne väljaminekut igale särgile sobiliku kee juurde saab meisterdada. eile siis meisterdasingi. muudkui itsitasin iseenda üle ja muudkui meisterdasin.

Oleks ma seda teismelisena teadnud, kui mõnus ja lihtne on ehteid teha?! olid ajad, kui mul lisaks iga kostüümi juurde sobivas toonis eheted pidid olema. ja ka küüned. kollane oli siis lemmikvärviks. kollaste heljuvate kleitide aeg oli milllagi pärast seda perioodi, kui sai rebestatud teksades ja kettides karmi tšikki mängitud ja vennaskonda fännatud. ja pärast seda aega ka kui reividel sai troboskoobi valguses prodigy saatel kaereldud.

kee kohta palju rääkida polegi. lihtne helmetrossi otsa aetud klaaspärlikee, kus vahel pisikesi kuldseid seemnehelmeid. kee otsas ripub kuldseks värvitud polümersaviripats, mille küljes ka pisut kullatud traati ja pärleid. kõrvarõngad tegin ka, sellised ülilihtsad. aga nende pilt tuleb hiljem.

sinised kommid

eelmise postituse kaelakee sai juurde rõngad, täiesti mitterõngakujulised. huvitav, et ka mitterõngakujulised kõrvarõngaid nimetatakse rõngasteks. need on rohkem nagu kõrvalopergused...hmm... mis kujund see selline lopergune on?

AGA! vaadake seda esimest pilti hoolega. üks neist sinistest savidest siiski kumab läbi kui vastu valgust vaadata! äge, eksole :)

kaunis kui päikeseline taevas, kas pole!

väljas on ka nii kaunis päikeseline sinine taevas ja juba pisut rohetav park ja puud ja lilled ja jopedeta inimesed. rõõm kohe. kevad, mis kevad. kallid töökaaslased, pange nüüd korraks silmad kinni, sest ma tahan öelda, et kevad südames on tõrjumas tööd mu südamest :P ehk labaselt väljendudes - ei viiitsi nagu hästi.

tahaks hoopis pargis puu taha varjuda ja seal tasakesi tiksuda või lausa haljal aasal libliklinde uudistada. kuigi ega ma ei tea, kas aasad on juba haljad. on või? talivili on ikka juba võrsunud, eksju. lähen tallan selle siis ära.

helesinine

helesinine värv on mulle juba aastaid väga meeldinud, aga ta ei ole kunagi päris nii omaseks saanud, et ma teda kandes ennast mugavalt tunneksin ja ehetesse pole teda ka palju sattunud. aga kui nüüd üks töökaaslane teatas, et ta tahaks saada suveks omale helesinise- ja kullakarvalist kaelakeed, oli ühtäkki kogu mu ehtemajandus just neid värve täis.

esimene helesinine polümersavi ripats, mis endale saba taha sai, on selline. esimest korda kasutasin ka kullatud traati. päris ilus ja mõnus traat ja värvid on muidugi võrratud. ripatsi tumedamad triibud on tehtud polümersavist, mis pisut läbi kumab. nimetatakse seda vist küll läbipaistvaks, aga see on ilmselge liialdus. heledamas sinises on natuke jälle sätendavat valget savi sekka segatud. et ikka sätendaks.

mu isa igatahes uuris seda luubiga :)


müüdud

shaping II

mööndustega võib tõdeda, et siin suure suuga antud lubadust, et hakkan nüüd shapingu trennis käima, olen ma täitnud. iseasi, kas kord 10 päeva jooksul on just üleliia mõistlik sagedus. nagunii on homme jälle lihased valusad. iseenda suhtes inimlikum oleks, kui iga trennikord poleks kui uus algus.

jätame selle nüüd kõik ilusasti meelde.

tellitud libliklinnud

mõni aeg tagasi leidsin postkastist kirjakese palvega teha selline kee, kuid roosade või punaste liblikatega. Eile sai kee kätte toimetatud ja selle saaja rõõmus ja rahul. mina ka rõõmus ja süda rahul. tegin keele juurde ka kõrvarõngakesed.

VonKrahl Hamletid

harukordne kogemus - poolteist tundi, aru ei saa suurt halligi, aga igav pole hetkekski.

Nemad Kaks - Anti Saar

mõni hea raamat paneb end ahnelt teksti neelama, et teada saada, mis edasi juhtub, sest lihtsalt nii põnev on. see hea raamat on teistmoodi hea. ahne ahmimise asemel tekkis tunne, et tahaks kaua ja kaua selle käes mõnuleda. iga lauset ja sõna ja ideed, mõttemängu. esimesed paar-kolmkümmend lehekülge tõid totaka naeratuse näole, sest et Anti üllatas ja kõnetas kogu aeg kuidagi uut moodi. teistmoodi ja harjumatult. hiljem ilmselt harjusin ära, aga hea oli ikka. mõtlemapanev ja emotsionaalselt puudutav ja lihtsalt ilus.

oh, ja naerma ajas (bussis kõva häälega, loomulikult). need herned! need konserverned! need, lisaks üldisele olukorra absurdsusele meenutasid mulle miskipärast aastatetagust virsikukonservi. mõned ehk mäletavad :) üldse pean tunnistama, et mul lugedes väga konkreetsed kujud ja näod silme ette tulid. andestage kui võite. autor ju kinnitas, et tegu on puhtalt väljamõeldud inimestega. ja mina usun :)

lugege parem, mis Anti räägib

traadisasipuntrad

ma olen alati arvanud, et mu ehetes on meeletud kaootilised traadisasipuntrad. jah, tõesti, nagu torm teeklaasis. vaadake Lindsey Bucklew kõige viimast keed.

majakas

mõni aeg tagasi tegime koos Siretiga savi. eriti põnev oli katsetada uut vedelat polümersavi. esimesed katsetused kärssasid küll mustaks, aga sellised majaga ripatsid õnnestusid meil mõlemal. ma ei tea, mis maja see on, pilt on pärit mingist glamuurajakirjast. inspiratsiooniks oli aga Sirje imeiluss roosa udu nimeline kee.

teha on seda lihtne: pildile vedelat savi natuke peale ja ahju. raam on mustriliseks pressiotud ja pealt kergelt kaetud pronksikarva puruga ja lõpuks kõik üle lakitud (pean ütlema, et pole sel Fimo lakil häda kedagist). ülejäänud kee koosneb kassisilmadest ja vasktraadist ja kulla(?)karvalistest pisikestest helmestest.

kee on maha äritud
(nii et tule aga järgi!;)

kuumaastik vol2

selle kee noorem, kuid see-eest ilusam õde. kuigi iseenda kiitmine kipub olema midagi sellist, mille peale sageli viltu vaadatakse, pean ütlema, et olen oma kätetööga sel korral kohe väga rahul. selline mõnus vorm ja väga ilusad materjalid. nüüd käin ja uhkeldan. ja muidugi on ta päikese käes nii ilus, nii ilus. aga päikese ülistuslaul oli juba eelmisel korral ära, ei hakka end kordama.

ah, teate kui tore on vaadata, kuidas mu meessoost tuttavad ja sõbrad külas käies istuvad otsejoones mu "ehtetöökotta" maha ja kõik karbid läbi sorivad, pärleid ja traate uurivad. julgeimad mehepojad võtavad tangid kätte, väänavad ja kombineerivad ennastunustavalt, mätsivad savi ja kombineerivad pärleid. aeg-ajalt kostub rahulolevaid hüüatusi, kuid enamasti käib siiski töö keskendunult nohisedes. uhked asjad väänati valmis. ükspäev võibolla näitan ka, et kes ja mida tegi.

mõtlesin, et kirjutaks midagi muud ka, et jälle ehtekesksuse pärast riielda ei saaks, aga tõtt öelda, pole nagu miskit põnevat. kui ehk siis võiks viriseda viletsa teleprogrammi üle, aga see pole muidugi kellegi uudis. aga varsti lähen teatrisse. eks annan teada, kas läheb paremini kui eelmisel korral. muidu teen tööd ja näen vaeva. töövõtetesse on lisandunud "leiutajateküla Lotte" meetod, mis on midagi analoogset arhidektuurilisele meetodile (võtan laest).

shaping

lihtsalt, et oleks kirjasõnasse raiutud - käisin shapingu trennis ja kavatsen seal ka edaspidi käia.

hea ajubava trenn on. nii mõnus oli vaadata neid tühje pilke, mis tervel saalitäiel kõhuli maas lesivatel ja muusika rütmis jalga tõstvatel naistel ja tütarlastel ees oli. selline peabki üks trenn olema, ei mingit ajugümnastikat!

saladuslik saar

ma sain täna Auras teada, et kui mind visataks õhupallist või laevast maast poole km kaugusele merre, siis jõuaks ma maani umbes 15 minutiga. kui aga 1 km kaugusele, siis jõuaks poole tunniga. ja ära ei upukski :) seda sealjuures isegi siis, kui pole abivalmeid hülgeid või delfiine või sobilikku kohta paigutatud kivi puhkamiseks.

Seda kõike muidugi eeldusel, et ma kukkudes ennast puruks ei löö või ära ei upu. liiga külm vast ei tohiks ka olla. Tuulesuunda ja lainetust ma muidugi ka arvestanud. ja vihma. ja pähe istuvaid kajakaid, kes silmi peast tahavad nokkida. hmhh, see oli küll üks vilets katse seal Auras. Ideaaltingimused. Tuleb suvel õigemates tingimustes korrata.

päike ja kuumaastik

ükspäev, veel enne kui kevad tuli, paistis ootamatult imeilus päike mu tuppa. päikesejänkudest heldinud ja töö tegemiseks liialt pimestatud, asusin kohe selle haruldase päikesekiire käes kõiki sombuste pimedate talveilmade jooksul valminud kuid siiani pildile püüdmata ehteid pildistama. valguseta on ju nii raske ilusat pilti teha. liigselt erksa valgusega muidugi ka. aga mind see ei heidutanud! mulle ju meeldivad ärakärssanud pildid.

ahh, kuidas pildil all paremas nurgas päike mängib ehte riputuskonksu juures!! jahh, siin ON peategelaseks päike. kuid ärgem unustagem ka ehet. tegu on savisse pressitud kuumaastikuga, mis on toreduse mõttes üle värvitud hõbedase värviga. sai tore küll. veelgi kamaluga toredust lisavad muidugi lihvitud ja ääääärmiselt helkivad-sätendavad klaashelmed, mis helesinaka traadiga kuumaastikule on istutatud. kahjuks ei jäänud see helk pildile. küll aga on näha, kuidas ketis olevad klaashelmekesed päikeses kumavad.

mina igatahes ei saa oma aina enam välja lööma hakanud harakaloomuse vastu ja olen põlvist nõrk ja võlutud. küll on ikka hea, et keegi täpselt minu maitse järgi ehteid teeb :P

mustvalge ripats

see on tegelikult üks esimesi asjakesi, mis ma tegin, kui savi avastasin. ehk siis päris mitu aega tagasi. aga ta vaevles paelapuuduse käes. nüüd on tal pael küljes ja vaatamata oma lapergusele olekule on tegu päris sümpaatse ripendisega.

mental note: mõne aja pärast peaks tegema tagasivaate ehtehobi alguspäevadesse. mulle tundub, et toimunud on mõningane areng. näiteks see ripats tundus tegemise ajal hulka edevam ja ägedam kui praegu. aga lähenegem siiski asjale teaduslikult ja tehkem võrdlev analüüs. ükskord. hiljem.

ääremärkus: lähenevad tähtajad on üks tänuväärne nähtus. blogi saab täiendatud ja hulk majapidamistöid, mis ammu oma aega oodanud, tehtud. täna pesin näiteks külmkapi hoolikalt seestpoolt puhtaks, viskasin ära hallitanud moosi ja pahaks läinud mahla ja sorteerisin taara ära. ja blogindusega pole ka veel sugugi kõik.

kevadetulekupildikesi

sel päeval kui kevad tuli. mitte kalendri järgi, vaid päriselt. Supilinnas