kuidas vahetus aasta

eelmise aasta viimased ja selle aasta esimesed päevad möödusid mu armsate sõprade ja kahe lontkõrvalise jänese seltsis Torinos. teate kui jube külm seal oli!? läksime enda arust lõunasse. heitsin veel nalja, et ma püüan kindlustada lumetut aastavahetust, aga sain tünga. lumi oli, külm oli, palju udu oli, jube nohu ja obuseköha oli. täiskomplekt. isegi jänkud hakkasid lõpuks turtsuma. vot mis mäed teevad. pidevalt tihedasse uttu peidetud mäed otse Torino külje all. jah, seal kusagil teisel pool Po jõge nad on, aga näha pole...

mägesid nägimegi ainult siis, kui Torinost välja sõitsime Rivolisse ja Rivoli lossi moodsa kunsti muuseumisse. vaated olid seal hingematvalt ilusad ja vahepeal polnud isegi udune mitte.







kuigi udu peidab kõik endasse ja pistab salakavalalt oma jaheda käe sulle põue ja tekitab vajaduse õlgu väristades kontrollida, kas riided ikka said hommikul selga pandud, on udused vaated mulle väga meelt mööda. mulle ja mu fotokale.





näitus seal lossis oli aga huvitav, aga veider. modernkunst, kui ta pole just esteetiliselt ilus, ei jõua mulle sageli üldse kohale. sageli ei saa ka selgitavast jutust midagi aru. aga tore on vaadata ja imestada. toredaks kontrastiks oli ka, et need lakke tõmmatud hobusetopised, nurka kuhjatud riidekaltsud, videoinstallatsioonid aknatagusest lumesajust, puuri pandud puulehed, laest nirisevad veejoad ja muud kunstiteosed olid eksponeeritud 9-10 sajandi seinamaalingutega kaunis lossis, mis oli nagu omaette mitte-modernse kunsti näitus. Torinos oli tore tarbekunsti näitus ka: Enzo Mari looming. see oli väga mõnus. siukesed vaasid ja kalender ja loomapuzzle ja .. sellised ruumilised metallribadest pildid, mis optilisi efekte tekitasid, olid ka, aga ma ei leia ühtegi pilti.

üldse, tore aeg oli. vaatasime filme, kolasime linnas, jututasime maast ja ilmast ja härra itaallane õnnistas meid itaalia kokakunstiga (oh, those french, they know absolutely nothing about food! Eva, I cook the pasta because you don't know how to). aastavahetus saabus rahulikult.





antropoloogilise ääremärkusena: eesti liikluskultuuril pole suurt häda kedagist. Torinos oli tavaline, et autod pargivad tee serva kahte ritta, nii et sisemine rida ei pääse kuhugi. võibolla ei pääse ka välimine, sest tema ees ja taga on täpselt 10 cm ruumi. mõned autod pargivad ka keset teed - hädatuled korralikult vilkumas. ja kaherealisel teel võid end järsku leida keskmiselt realt. aga autod on tillukesed - nii palju Fiat puntosid ja pandasid pole ma enne näinud. kitsas on seal linnas noh. puud on ka välja söödud linnaruumist ja koondatud parkidesse, mis tähendab, et kutsud teevad oma kutsuasja kõnniteele.