ma tahan harjumust olla spontaanne

Õmblemine ei ole lihtne töö. Samuti ei paista see alluvat loogikale ja füüsikaseadustele. Mõõtsin ära oma strateegilised ümbermõõdud (sain shoki), valisin tabeli järgi sobiliku suuruse, ühe koha pealt oli nii jeeli-jeeli, et kartsin et jääb kitsaks. Aga kui lõpuks kokkutraageldatud ja hoolega lõike järgi tehtud asja selga ajasin oli tunne nagu oleks kleidi disainimisel malli võetud kartulikotist. Ehk seakski sammud aiapoodi, saaks lihtsama vaevaga ürbi üll?

Meenub mu kunagine võitlus joonestusega. Mõõdan KÕIK nurgad ja jooned üle - kõik tundub vinks-vonks ja õige. Aga peale vaadates on KÕIK ilmselgelt kreenis (see sõna peab küll oma populariseerijat härra Rüütlit tänama). müstika!?

Novot. Nüüd siis tegeleme õgevendamisega.

Kangas on meil selline (ma tõesti ei tea, milleks on tarvis end mitmusena käsitleda)



Fotopood mu kangast heaks ei kiida. Ta leidis, et kanga levelid, kontrast ja värvid on puhta paigast ära. Neid Photoshopi parema äranägemise järgi kohandades (auto levels, auto contrast ja auto colours ehk algaja fotopoe kasutaja põhifunktsioonid) sai kangast hoopis midagi muud kui ta tegelikult on. Järelikult on mu kangas fotograafilises mõttes täiesti metsas. Algaja fotograafi kleit :) Kui arenen, saan õigemates värvides kleidi :P

Ei olnud vahepeal tahtmist kirjutada. Ma ei ole harjunud mõtteid kirjalikul teel blogis väljendama veel/enam. No samamoodi nagu ma pole harjunud trennis käima või tööd tegema või õppima. Huvitav, et harjumusest jube sageli ainult negatiivses võtmes räägitakse, pahedest ja negatiivsetest harjumustest. Mina tunnen harjumustest jubedalt puudust. Tahaks et oleks selline omamoodi rutiin, et ei peaks kogu aeg võitlema tundega, et ei tea kas ikka teha, et ei viitsi, et äkki hiljem jne. Aga oleks selline hea harjumus, et lihtsalt normaalse päeva osaks ongi töö tegemine ja trenni tegemine ja pildistamine...siis ei ole kahtlusel lihtsalt enam ruumi. Ei tea, võibolla nüristaks see ka ära ja muudaks masinaks, mine tea. Mina ei tea.

Kuna see siin ei pidanud mitte olema lihtsalt blogi vaid fotoblogi, siis räägime vahelduseks natuke asjast. Pilte mul küll eriti eksponeerida ei ole. Küll aga alustasin esmaspäeval oma fotoõpinguid kunstikoolis koos telleri, logistiku, hulgifirma juhi, keskkooli õpilase, IT-mehe, muuseumitöötaja, koduse naise ja teiste suleliste ja karvastega. Nii tore oli oma kaasõpilaste hämmeldunud-igavlevaid-tüdinud-shokeeritud- kibatuses nägusid vaadata. Õppejõud nimelt vürtsitas oma juttu ohtrate mahlakate sõnadega, inglise keelsete täiesti ebavajalike fraase a'la whatever ja you know. Ontlikum seltskond kahvatus aga sõnade lits ja fucking peale. Ja ma tõesti ei kujuta ette kuidas auditoorium võttis vastu veider-põnevad poolfilosoofilistest küsimusted stiilis "kas reaalne kujutis saab olla üldse realistlik?" või "mida ma näen kui ma mõtlen?".

(HAAA, mingi mees teeb just praegu meie majast pilti! :D)

Veel panin ma kõrva taha ühe olulise fotograafia eripära muude kunstiliikidega võrreldes - joonistada ei saa uduselt! Kas pole tore, et pildistada saab küll uduselt. Ja mõelda, kui seda veel osata ilusti sihipäraselt ja enda kasuks ära kasutada!? Üldse on tore, kui oskaks pildile saada täpselt kõik selliselt nagu ma tahan. Vahe profi ja amatööri vahel on see, et proff suudab kõike korrata. Amatööril tulevad pildid välja juhuslikult, hea õnnega. (Kindlasti eristab amatööri proffidest ka see, et profidel ei ole ahaa-effekti selliste lihtsate mõtete peale! :))

Tehniliselt ei õppinud ma midagi ja see kas keegi filosoofilises plaanis juurde sai, sõltus täiesti igastühest endast. Järgmiseks korraks pean fotoka manuaali läbi lugema lõpuks. Damned!? Ma lootsin, et mulle tehakse kõik ikka puust ette ja punaseks :)

Muidu õmblen kleiti, et pulma minna, ja sain just kätte raamatu: CallyMatthews and Amanda Morrison, Simple handmade furniture: over 20 step-by-step weekend projects. Sellega tegelen ilmselt suvise puhkuse ajal.

Nii ilus on vaadata, kuidas tähed ekraanile vudinal tekivad ja kuidas vaid väikese näpuliigutuse abil tekib tekst. Eriti ilus on seda vaadata italicus.

Aga et miks te siis ei näe seda minu ludinal-vudinal tipitud teksti? Sest ma transkribeerin intervjuusid ja see on kõik puha konfindentsiaalne ja ei sobi blogisse. Aga see-eest jube kaua ja palju saab vaadata kuidas tähed imeväel muudkui tekivad ja tekivad arvuti ekraanile. vut vut vut vut. hüpnotiseeriv sünkroonsus sõrmeliigutuste ja arvuti ekraani vahel.

Küsige vanaema käest - ta ütleb teile, et see tõesti on imevägi. Vanaemadel juures on imearmas see, kuidas kogu videomakkide ja digifotokate ja arvutite ja interneti ja blogide maailm on nende jaoks peadpööritavalt arusaamatu, mitte iseenesestmõistetav nagu kõigile ülejäänud inimestele.

Pai kõigile armsatele vanaemadele!

Nädala pärast algavad fotograafia kursused. Emme leidis küll, et see on täiesti mõttetu, et ma teen niigi ilusaid pilte. Aga meil kummalgi pole arusaamist sellest, mis fotograafia õieti on.

Flickris või muudel foto veebilehtedel ringi surfamine seda arusaamist kohe kindlasti ei paranda. Nagu ma juba varem olen öelnud - igaüks peab ju vajalikuks fotograaf olemist ja oma klõpsude eksponeerimist. Siis seesama seltskond samasuguseid, kes iga klõpsu all ahhetab ja ohhetab, et küll on excellent ja küll on great!

Mul küll pole teadmisi fotograafiast, aga selle eest on mul piisavalt arrogantsust, et oma hästi arenenud kriitikameelel lasta anda neile piltidele suht hävitav hinnang. Puhtalt tunde järgi. Tundub, et on üks paras kräpp.

Samas ei oska seesama kriitikameel mu enda piltidele adekvaatset hinnangut anda. Selle pildi kohta näiteks ütlevad minust palju targemad inimesed, et siin on näha tehnilist lohakust. Head fotod, nagu ma aru saan, et tohi olla liialt valgeks põlenud pindadega.

Ma ei tea ikka halligi. Mul on tegelikult vähem põlenud pilt ka sellest kohast, aga see tundus nagu sümpaatsem. Kuigi jah, ma olen tegelikult nõus küll, kui ma nüüd uuesti seda pilti vaatan. Aga jah, siin enam seesama subjektiivne sisetunne, millega teiste töid materdan, enam ei aita. Sest iseenda sünnitatud lapsed on ikka kõige armsamad isegi kui tegu on monstrumiga.

Ja see ei ole nüüd kriitika teile ega te lastele, mu kallid lapsevanematest sõbrad. Ma pole veel kellelgi teist ühtegi monstrumit näinud ja minu silmad on ju ometi objektiivsemad kui teie armastavad emasilmad. Noh, umbes sama objektiivsed vähemalt nagu fotode puhul ehk lastest ei tea ma halligi, aga arvama olen kõva mees! Jajah, just mees. Naised ei ole ju kõvad. Naised on õrnad ja haprakesed. Kuigi see emotsionaalsus, millega ma lähenen asjale, on kindlasti naiselik. Vähemalt nii arvas üks emotsionaalne mees enda kohta paar päeva tagasi, et ta on naiselik.

Aga nüüd jõuan ma jälle mingi imeliku küsimuse ja mõtteni. Et mis on siis foto (või maali või lapse või raamatu või ükskõik mille muu) puhul oluline. Kas see, et ta vastaks tehnilistele nõuetele, et ta oleks professionaalide arvates õigesti tehtud? Või see, et ta tekitaks emotsiooni, kannaks sõnumit? See viimane on muidugi diskussioon, millesse ma siinkohal ei laskuks.

Ise küsin, ise vastan, rubriiki aga laskudes - ma kipun arvama, et see, et publikum on ignorantne ja rumal ei õigusta vist küll kehva tööd. Ja küllap nad ikka saaks aru, kui kõrvuti panna põhimõtteliselt üks ja seesama pilt - üks tehniliselt täiuslik, teine lohakas - et kumb on parem. Ja noh, eks siis kui reeglid-tehnikad on selged, siis saab neid hakata rikkuma. Teadlikult. Selline loogika on mu kahe kõrva vahele miskipärast sattunud, et ilma reegleid teadmata neid rikkuda ei saa.

Aga aitab küll. Helen ootab, et saaks juba mu blogi lugeda. Ma ei saa kauem mõelda :)

Minu tänane vanniskäik jäi lühikeseks, sest vanni pugedes seisin silmitsi läbi vettinud tolmuahviga. Põrandal seisis veel terve armee. Te ju teate neid tolmuahve, kes voodi all elavad, osavalt harja eest ära manööverdavad ja peitu poevad et siis mõni tund pärast koristamist jälle parastavalt su nina all irvitada?!

Igatahes oli mul tunne, et nende ahvide seltsis mul pole erilist lootust puhtamaks saada. Nad olid endaga kaasa võtnud ja vanni seinte külge litsunud ka mingi ebamäärase löga, mis minus seda veendumust veelgi kinnitas.

See ei ole mitte esimene kord, kui mingi hetk järsku märkan, et ma jagan oma eluaset terve loomaaia täie tolmuahvide ja mingi ebamäärase lägaga. Vahel mõtlen, et aga võibolla nad polegi kurjad, need ahvid? Võibolla oleksid nad päris sõbralikud, kui nendega sõdimine järgi jätta? Aga mis juhtuks kui ütleme ma aasta aega kordagi tolmu ei pühiks!? Võtaks nad võimust? Ajaksid mu välja?

Lõputu võitlus. Päevad on täis tohutul hulgal mingeid tegevusi, mida ikka ja jälle peab tegema ja tegema, sest aja kulg nullib lihtsalt kogu su tegevuse ära. No näiteks magamine ja söömine ja seedimine, et patareid laadida, et me üldse midagi saaks teha. Jumal oli ikka üks vilets mees, ei osanud meid hästi disainida. Ma ei hakka siinkohal ülesse lugema kõiki neid teisi ebatäiuslikkuse ilminguid ja möödalaskmisi, mis ma inimese kui sellise ülesehituse juures märganud olen (sünnitus nt.). Suht nõme on ju, kui just kõige põnevama koha peal aku tühjaks saab ja lihtsalt tundideks sa lihtsalt välja lülitud?! Ärge nüüd valesti aru saage, mulle söömine ja magamine meeldib, aga vahel on tõesti selline tunne, et jälle, kõige põnevama koha peal!? Võiks siis vähemalt olla võimalus ette ära magada.

No ja siis pesemine - mispärast me mustaks saame?! Mispärast nõud ise puhtaks ei saa? Miks küüned ja juuksed muudkui kasvavad ja kes oli see tark mees (kindlasti oli see mees :P) kes ütles et esteetiline ja ilus inimene on lõigatud juuste ja küüntega? Päevast päeva käib mingi võitlus protsesside vastu, mida kellelgi ei õnnestu seisma panna.

Võtame näiteks kirjutuslaua. Ükskõik kui palju ka ei koristaks, ikka läheb ta sassi. Miks me ei võiks leppida sellega, et kirjutuslaua loomulik olek ongi sass?! Miks peab muru olema pügatud? Mispärast ei ole võilill hinnatud lill keset muru vaid umbrohi, millega võidelda?

Miks? Miks? Miks? :) Kes ütleb, milline etapp lapse arengus on see, kus nad küsivad miljon miks küsimust päevas? Ma olen nüüd lõpuks sinna jõudnud :)

Miks ei või auto lihtsalt lilla olla?

TEHTUD!*

Helen nakatas mind oma fanatsimipisikuga, mis ei osutunudki pisikule ebameeldivaks kahjuriks vaid päris viljakaks tegelaseks. (Ma kujutan üldiselt pisikuid ja patsille ilmselt mingi reklaami mõjul karvaste suurte
hammaste ja kasimata olekuga roheliste mehikestena, nii et raske on ette kujutada et nad peale häda ja haiguste endaga kaasa võivad tuua.) Heleni enda suur ja tugev pisikuhärra loomulikult jäi Heleniga ja mina sain enda hoolde vaid tema pisikese pojakese, sellise väikese ja väeti, kes enda eest veel hoolt ei oska kanda ja kelle ellujäämine puhtalt minust sõltub. Püüan tema eest hoolega hoolt kanda, et ta ikka kasvaks ja kosuks ja mind maha ei jätaks. Nii sündis minu ja pisikese Pisiku (known also as the Pisik) ühiste ponnituste viljana paar siniseid käpikuid. Et enne ka punased kindad olid, sellest ei räägi. Need läksid esimeste põrsastena teadagi kuhu.



Kuna pisik on alles pisikubeebi ja mina alles kudumisteismeline, kes nagu iga teine teismeline teatavasti on laisk ja vaatab, kuidas viilida (venin-viilin-ja ei viitsi), on käpikud ilusti igavas lihtsas parempidi koes kootud, et ei peaks mõtlema ja et ei oleks ohtu, et midagi valesti läheb ja uuesti peab tegema. Ülesharutamine paneb ju mõtlema, et ohsakurat, äkki ikka ei tasu ära see kudumine ennast!

Seda olen ma ammu märganud, et kui sa midagi väga püüad vältida, siis sul kohe kindlasti ei õnnestu seda vältida ja just täpselt see asi sajab sulle kaela. See pole küll ehk päris täpselt sama näide, aga sa võid ju püüda vältida ebapraktilisi tegevusi, mis ära ei tasu, mõelda ja kalkuleerida, et ega äkki midagi asjalikumat pole kinnaste kudumise asemel teha, aga ikka sulab lumi ära täpselt sellel päeval kui kindad valmis saavad.

Tore oli, et ära sulas. Tore on, et terveks pikaks aastaks on need kindad täiesti ebapraktilised. Sest nagu selgub, on mul sellest täiesti suva. Kududa oli ikka hea. Isegi kui ära ei tasunud.

TEHTUD!

--------------------------
* viide teateisegi kellelegi. andestust, ma ei suutnud vastu panna hooplemiskiusatusele.

Pussuhais

See blogi pidamine ei ole üldse lihtne töö. Ma kahtlustan, et see on kõik sellepärast, et see edevuselaat, mis mind seda üldse tegema pani ei sobi kandvaks teemaks eriti kauaks. Liha pole kontidel ümber. Kuigi edevus pole isegi mitte skelett, mille ümber annaks mingit liha kasvatada. Pigem nagu paha hais, mis õhus hõljub. Ja püüa sa siis ümber pussuhaisu konte ja liha kasvatada?!

Ma meeletult kadestan fanaatikuid ja fanatismi. Sellist kõhklematut-kõigutamatut. See paneb inimesi muuhulgas megailusaid ja sisukaid blogisid tegema. See - jätkates eelnevat vulgaarset analoogia tõmbamist inimkehaga - paistab olevat kui elujõud või hing või vitaalsus, mis konte ja liha mõttestatud viisil liigutama paneb. Mis kondid ja liha selles analoogias on, ma täpselt ei tea. Aga ma arvan, et kui oleks kõik puhtalt kontide ja liha teha, siis vaevalt inimesed üldse palju rohkem teeks kui sööks, magaks - ja ma vabandan jällekord - peeretaks.

Miski jõud aga paneb inimesi kuduma värvilisi sokke, õmblema romantilisi ridiküle (ei tea, kas tuleneb sõnast ridiculous? :)), õnnistama suusailma teket ja kurvastama selle kadumise pärast, ööd läbi särasilmil täiesti arusaamatuid keemilisi katseid tegema, õppima ennastunustavalt uusi arvutiprogramme või jaapani keelt. Ja keegi ei küsi endalt ega teistelt omasugustelt: "kas tasus ära?!"

Olgugi, et värviliste loomade kudujatel ja pärlikeede punujatel pole mingit kokkupuudet keemia katsetega - midagi ühendab nende asjade loojaid siiski. Miski, mis neid üksteist nähes vandenõulaslikult mõistvalt noogutama paneb. Ja see miski paneb kõrvalseisjad kadestama.

Kust tuleb see teie passioon, mis teid kannab aina edasi ja edasi, sügavamale ja sügavamale, kõrgemale ja kõrgemale?! Jah, just! Sügavamale JA kõrgemale korraga! Nii see paistab. See kõik ei vasta ja ei peagi vastama ratsionaalsuse ja loogika reeglitele. Võibolla ei saagi. Sest ratsionaalses ühiskonnas on au sees kasu saamine, mitte arutu nauding ja kirg, mis leiba lauale ja LCD ekraani seinale ei osta.

Väike puust linn

Kui tuju halb ja töö ei edene... tuleb HEEGELDADA! :D

Eile ütles mulle üks doktorant, et kui doktorikraadi ära teeb, siis nad süvenevad koos elukaaslasega varjuteatrimaailma ja hakkavad etendusi tegema.