Pussuhais

See blogi pidamine ei ole üldse lihtne töö. Ma kahtlustan, et see on kõik sellepärast, et see edevuselaat, mis mind seda üldse tegema pani ei sobi kandvaks teemaks eriti kauaks. Liha pole kontidel ümber. Kuigi edevus pole isegi mitte skelett, mille ümber annaks mingit liha kasvatada. Pigem nagu paha hais, mis õhus hõljub. Ja püüa sa siis ümber pussuhaisu konte ja liha kasvatada?!

Ma meeletult kadestan fanaatikuid ja fanatismi. Sellist kõhklematut-kõigutamatut. See paneb inimesi muuhulgas megailusaid ja sisukaid blogisid tegema. See - jätkates eelnevat vulgaarset analoogia tõmbamist inimkehaga - paistab olevat kui elujõud või hing või vitaalsus, mis konte ja liha mõttestatud viisil liigutama paneb. Mis kondid ja liha selles analoogias on, ma täpselt ei tea. Aga ma arvan, et kui oleks kõik puhtalt kontide ja liha teha, siis vaevalt inimesed üldse palju rohkem teeks kui sööks, magaks - ja ma vabandan jällekord - peeretaks.

Miski jõud aga paneb inimesi kuduma värvilisi sokke, õmblema romantilisi ridiküle (ei tea, kas tuleneb sõnast ridiculous? :)), õnnistama suusailma teket ja kurvastama selle kadumise pärast, ööd läbi särasilmil täiesti arusaamatuid keemilisi katseid tegema, õppima ennastunustavalt uusi arvutiprogramme või jaapani keelt. Ja keegi ei küsi endalt ega teistelt omasugustelt: "kas tasus ära?!"

Olgugi, et värviliste loomade kudujatel ja pärlikeede punujatel pole mingit kokkupuudet keemia katsetega - midagi ühendab nende asjade loojaid siiski. Miski, mis neid üksteist nähes vandenõulaslikult mõistvalt noogutama paneb. Ja see miski paneb kõrvalseisjad kadestama.

Kust tuleb see teie passioon, mis teid kannab aina edasi ja edasi, sügavamale ja sügavamale, kõrgemale ja kõrgemale?! Jah, just! Sügavamale JA kõrgemale korraga! Nii see paistab. See kõik ei vasta ja ei peagi vastama ratsionaalsuse ja loogika reeglitele. Võibolla ei saagi. Sest ratsionaalses ühiskonnas on au sees kasu saamine, mitte arutu nauding ja kirg, mis leiba lauale ja LCD ekraani seinale ei osta.