M. Ehted

Ei olnud vahepeal tahtmist kirjutada. Ma ei ole harjunud mõtteid kirjalikul teel blogis väljendama veel/enam. No samamoodi nagu ma pole harjunud trennis käima või tööd tegema või õppima. Huvitav, et harjumusest jube sageli ainult negatiivses võtmes räägitakse, pahedest ja negatiivsetest harjumustest. Mina tunnen harjumustest jubedalt puudust. Tahaks et oleks selline omamoodi rutiin, et ei peaks kogu aeg võitlema tundega, et ei tea kas ikka teha, et ei viitsi, et äkki hiljem jne. Aga oleks selline hea harjumus, et lihtsalt normaalse päeva osaks ongi töö tegemine ja trenni tegemine ja pildistamine...siis ei ole kahtlusel lihtsalt enam ruumi. Ei tea, võibolla nüristaks see ka ära ja muudaks masinaks, mine tea. Mina ei tea.

Kuna see siin ei pidanud mitte olema lihtsalt blogi vaid fotoblogi, siis räägime vahelduseks natuke asjast. Pilte mul küll eriti eksponeerida ei ole. Küll aga alustasin esmaspäeval oma fotoõpinguid kunstikoolis koos telleri, logistiku, hulgifirma juhi, keskkooli õpilase, IT-mehe, muuseumitöötaja, koduse naise ja teiste suleliste ja karvastega. Nii tore oli oma kaasõpilaste hämmeldunud-igavlevaid-tüdinud-shokeeritud- kibatuses nägusid vaadata. Õppejõud nimelt vürtsitas oma juttu ohtrate mahlakate sõnadega, inglise keelsete täiesti ebavajalike fraase a'la whatever ja you know. Ontlikum seltskond kahvatus aga sõnade lits ja fucking peale. Ja ma tõesti ei kujuta ette kuidas auditoorium võttis vastu veider-põnevad poolfilosoofilistest küsimusted stiilis "kas reaalne kujutis saab olla üldse realistlik?" või "mida ma näen kui ma mõtlen?".

(HAAA, mingi mees teeb just praegu meie majast pilti! :D)

Veel panin ma kõrva taha ühe olulise fotograafia eripära muude kunstiliikidega võrreldes - joonistada ei saa uduselt! Kas pole tore, et pildistada saab küll uduselt. Ja mõelda, kui seda veel osata ilusti sihipäraselt ja enda kasuks ära kasutada!? Üldse on tore, kui oskaks pildile saada täpselt kõik selliselt nagu ma tahan. Vahe profi ja amatööri vahel on see, et proff suudab kõike korrata. Amatööril tulevad pildid välja juhuslikult, hea õnnega. (Kindlasti eristab amatööri proffidest ka see, et profidel ei ole ahaa-effekti selliste lihtsate mõtete peale! :))

Tehniliselt ei õppinud ma midagi ja see kas keegi filosoofilises plaanis juurde sai, sõltus täiesti igastühest endast. Järgmiseks korraks pean fotoka manuaali läbi lugema lõpuks. Damned!? Ma lootsin, et mulle tehakse kõik ikka puust ette ja punaseks :)

Muidu õmblen kleiti, et pulma minna, ja sain just kätte raamatu: CallyMatthews and Amanda Morrison, Simple handmade furniture: over 20 step-by-step weekend projects. Sellega tegelen ilmselt suvise puhkuse ajal.