hammaste ja kasimata olekuga roheliste mehikestena, nii et raske on ette kujutada et nad peale häda ja haiguste endaga kaasa võivad tuua.) Heleni enda suur ja tugev pisikuhärra loomulikult jäi Heleniga ja mina sain enda hoolde vaid tema pisikese pojakese, sellise väikese ja väeti, kes enda eest veel hoolt ei oska kanda ja kelle ellujäämine puhtalt minust sõltub. Püüan tema eest hoolega hoolt kanda, et ta ikka kasvaks ja kosuks ja mind maha ei jätaks. Nii sündis minu ja pisikese Pisiku (known also as the Pisik) ühiste ponnituste viljana paar siniseid käpikuid. Et enne ka punased kindad olid, sellest ei räägi. Need läksid esimeste põrsastena teadagi kuhu.
Kuna pisik on alles pisikubeebi ja mina alles kudumisteismeline, kes nagu iga teine teismeline teatavasti on laisk ja vaatab, kuidas viilida (venin-viilin-ja ei viitsi), on käpikud ilusti igavas lihtsas parempidi koes kootud, et ei peaks mõtlema ja et ei oleks ohtu, et midagi valesti läheb ja uuesti peab tegema. Ülesharutamine paneb ju mõtlema, et ohsakurat, äkki ikka ei tasu ära see kudumine ennast!
Seda olen ma ammu märganud, et kui sa midagi väga püüad vältida, siis sul kohe kindlasti ei õnnestu seda vältida ja just täpselt see asi sajab sulle kaela. See pole küll ehk päris täpselt sama näide, aga sa võid ju püüda vältida ebapraktilisi tegevusi, mis ära ei tasu, mõelda ja kalkuleerida, et ega äkki midagi asjalikumat pole kinnaste kudumise asemel teha, aga ikka sulab lumi ära täpselt sellel päeval kui kindad valmis saavad.
Tore oli, et ära sulas. Tore on, et terveks pikaks aastaks on need kindad täiesti ebapraktilised. Sest nagu selgub, on mul sellest täiesti suva. Kududa oli ikka hea. Isegi kui ära ei tasunud.
TEHTUD!
--------------------------
* viide teateisegi kellelegi. andestust, ma ei suutnud vastu panna hooplemiskiusatusele.
* viide teateisegi kellelegi. andestust, ma ei suutnud vastu panna hooplemiskiusatusele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar